Norbert Schwontkowski. The World on Time. Õli, lõuend. 2006. Maalinäitusel “Vertigo” Berliini Mitte kaasaja kunsti galeriis kuni 27. I 2007. Repro
Osalesin Berliinis 24. – 26. novembrini kunstiakadeemias toimunud Euroopa kunstnike nõukogu (European Council of Artists) aastakonverentsil ja kongressil. ECA on 11aastase ajalooga, põhikirja järgi esindusdemokraatiale rajatud, tegelikult aga pigem network’i tüüpi organisatsioon, kelle liikmed on 27 Euroopa riigi eri loomealasid ühendavat katusorganisatsiooni (Eesti Kunstnike Liit oma 19 alaliiduga mahub neisse piiridesse). ECA koosseis maati ei kattu automaatselt Euroopa Liidu liikmesusega: näiteks Soome Forum Artis (esimees on kirjanik Torsti Lehtineni) taasliitus alles sellel üritusel. Nüüd on kõik Põhjamaad ja Balti riigid esindatud.
Parematel aegadel Euroopa komisjoni A-eelarverealt finantseeritud ECA büroo asub algusest peale Taani kunstnike liidu juures Kopenhaagenis. Viimaste aastate tegevuse põhisisuks on kujunenud isehakanud valvekoera roll kultuuriküsimuste käsitlemise üle Brüsselis ja sellealase seadusandluse monitoorimine; sellest johtuvalt kord ennetavate, kord osatavate protestikirjade produtseerimine. Aga ka kultuuriinimeste igavene mure, et EL liiga kõrget müüri iseenda ja ülejäänud maailma vahele ei raja – kuulub ju ECAsse ka Gruusia, kohe on liitumas Aserbaidžaan. ECA praegune president on Austria kirjanik Ludwig Laher, kes oli koos IGBKga ehk teisisõnu UNESCO juures asuva maailma kunstnike liitude keskorganisatsiooni Saksa komiteega ürituse põhikorraldajaid. Pürgides küll Euroopa kultuurialaseks Greenpeace’iks, oli 27 liikmesriigist kohal vaid 14. Konverents oli aga bürokraatlikuma teemavalikuga kui kunagi varem, pühendatud aasta möödumisele UNESCO kultuurilise väljendusvabaduse ja mitmekesisuse kaitse konventsiooni vastuvõtmisest. UNESCO, kes vastuseisu tõttu Ameerika Ühendriikidega jäi 1980ndail ilma oma eelarvest, nii et aastaid kulus tervelt 85 protsenti sellest vaid aparaadi ülalpidamiskuludeks ja ainult 15 protsenti sisuliseks tegevuseks, on mõistagi mammut, kuid konventsiooni vastuvõtmine sellele vaatamata sündmus. Christine M. Merkel Saksa UNESCO komisjonist leidis, et leppe sõlmimine ei ole protsessi lõpp, vaid üleilmse kultuuriorganisatsioonide võrgustiku loomise algus, et anda kultuuri mitmekesisuse konventsioonile sama staatus nagu on Kyōto leppel keskkonnakaitse alal.
ECA konverentsil esinejate geograafia oli traditsiooniliselt lai, ametinimetused kõlavad, kuulajaid ja kaasarääkijaid ligi sadakond. Mõned tähelepanekud.
Ettevaatlikum peaks olema sõnade “globalism”, “globality” ja “globalize/globalization” kasutamisega: võid sattuda narri olukorda ja sajatada n-ö õiget asja. Ei saa vist ju väga tõsiselt võtta hollywoodistumisevastast hoiatust Rumeenia arhitekti suust? Võimalik et kannan endas jätkuvalt idaeurooplase nõudlikku kompleksi, valvates just omasuguste järele? Niinimetatud suure poliitika sissetoomine ilma pädeva analüüsita, vaid hüüdlausete tasemel, lisaks pealiskaudne Ameerika-vastasus mõjub aga déjà-vu’ na.
Euroopa Liit ja kultuuri rahastamine
Kolmest kohal olnud Euroopa parlamendi liikmest (MEP) rääkis kõige ilmekamalt Erna Hennicot-Schoepgas, Luksemburgi endine kultuuri- ja haridusminister. Ei ole paremat rahu garantiid kui haridus ja kultuur – dogmade ülekordamise kõrval on sellised üritused praktilised selles mõttes, et uued märksõnad, mille järgi ka kodune bürokraatia kohe võimlema hakkab, saavad lennult selgeks. Näiteks, hariduskavade efektiivsuse mõõtmisel olevat “employability”, alates 1998. aastast Euroopa kõrgharidusmaastikul palju halba teinud moesõna ehk siis “tööhõivesuutlikkus” nüüdsest kindlalt out. Niikuinii ei suudetavat täpselt prognoosida kultuurialaste erialade toimet ühiskonna kreatiivsuse arengule. Praegu ei olevat vaja muretseda, et tööjõuturul filosoofile või kunstnikule vabu ametikohti pakkuda pole, kui noored neile õppesuundadele massiliselt pürivad.
Kultuuritööstus ja finantssektor jäävadki vananeva Euroopa reaalseteks valikuvõimalusteks, mõistagi olukorras, kui tootmine Aasiasse kolib.
Koos teise MEPi Christa Pretsiga üritati edastada meile jõuliselt sõnumit, kuis Euroopa Liidu järgmise kümnendi eelarvetes kultuur enneolematult suure osa pidavat moodustama. Elame! Ja näeme?
Multi-kultist ürituse kontekstis enam ei räägitud, see oli kuum 7-8 aastat tagasi: nüüd kannavad sarnase prefiksiga nime kõrtsid ja baarid juba ka mitte ainult türklaste ja pakistanlaste linnaosades Berliinis. 25. novembril ettekandega esinenud Tuneesia MTÜ Koalitsioon Kultuurilise Mitmekesisuse Eest esindaja Zeyneb Ferhat tõi konverentsile Euroopa Liidu lähivälismaa vaatepunkti. Tuneesiast saab teine araabia maailma maa, kes ühineb UNESCO konventsiooniga. Maal, kus visuaalkunstnikud ei ole organiseerunud, nähakse konventsioonis ohtu oma kultuurilisele identiteedile. Ferhati vahendatud seisukohad autoriõiguste ja copyright’i osas (siinjuures paluks neid mitte segi ajada – autoriõiguste temaatika on olnud ka ECA üks huviobjekte aastaid) toetasid piraatlust kui kultuurilise vastupanuliikumise ilmingut, kolmanda maailma riikides laialt levinud seisukoht. Nii tõi ta arvukalt tuhande ühe öö stiilis näiteid, kuidas kirjanik, kes oma romaani online’i riputas, palvega iga mahalaadimiskorra eest 1 dollar annetada, peagi 100 000 teenis, palju kordi rohkem, kui ta autorikaitse läbi eales oli teeninud; või lugu Liibanoni kolmesest folk-rock-grupist, kes sai üle araabia maailma kuulsaks just tänu oma muusika tasuta levitamisele Interneti kaudu. Ferhat pidavat ise Tunises väärtfilmide klubi, kus kogu repertuaar koduseks näitamiseks mõeldud DVD-delt pärit. Mis minule kindlasti lubatud ei ole, see on Teise puhul aktsepteeritud, võiks resümeerida.
Euroopa ja topeltmoraal
Kongress, mis muuseas võttis vastu uue põhikirja ja protseduurireeglid, võttis Ludwig Laheri ärgitusel vastu teiste hulgas protestipöördumise Euroopa parlamendi kultuurikomitee poole Euroopa kinnipidamismääruse äärepealt rakendamise kohta: näitena Austria kirjaniku ja illustraatori Gerhard Hadereri juhtum, kelle 40-leheküljeline massitiraažis ulakas koomiks Jeesus Kristuse imetegudest 2002. aastal ka Kreekas välja anti (kokku ilmus see 10 Euroopa keeles). Koomiks kujutas Kristust lainelaual sõitja ja kanepisuitsetajana, kelle imeteod on vaid asjaolude kokkusattumuse tulemus. 2005. aastal mõisteti Haderer Kreeka õigeuskliku kiriku survel jumalateotuse süüdistuse alusel tagaselja süüdi ja vastavalt kurjategijate vastastikuse väljaandmise leppele oleks pidanud ta Austria võimude poolt arreteerituna Kreekasse deporteerima: vaid Kreeka ülemkohtu otsus, mis tühistas süüdimõistmisotsuse, päästis kirjaniku reaalsest vanglakaristusest. Kurioosse juhtumina, kus hiiliv tsensuur riigipiire on ületamas, väärib see muidugi tutvustamist. Sellega, et linnavõimud kunstitöid kõrvaldavad või koolinõukogud raamatukogude valikut tsenseerivad, ollakse sunnitud kõikjal leppima. Nii nagu sellegagi, millist enesetsensuuri Euroopa kirjastajad ja etendusasutuste juhid islamiviidete suhtes on sunnitud rakendama. Euroopa ja topeltmoraal – kes neid lahutada saab!
Teise konverentsipäeva sisse mahtus ka poolepäevane organiseeritud ringkäik Ida-Berliini Mitte’s asuvates galeriides, kus Rosenthalerstrasse, Torstrasse ja Oranienburgerstrasse vahelisse kolmnurka, endisse juudigeto piirkonda, on mahutunud ligi 200 uut galeriid ja avatud stuudiot – Berliini profit- ja non-profit-galeriimaastiku kreem, kui need terminid veel midagi tähendavad. Neostiilis ehitatud endise postkontorihoone maaliliselt räämas ruumidesse
on sobitatud Kunsthalle tüüpi galerii C/O Berlin. 24. novembril avas seal Berliini linnapea Karl Lagerfeld fotonäituse “One Man Shown” (lahti kuni 4. II 2007). Brad Kroenigist kui meheilu etalonist oli üks viimaseid Euroopa II fotokuu raames Berliinis avatud suurnäitusi, mida saadab tänu teemale ja ehk ka Lagerfeldi saksa päritolule suur publikumenu.