Ühelt poolt oli tegemist küllap mingit sorti lõivumaksmisega pealetungivatele uutele žanritele – hiphopile ja erinevatele vormuma hakanud tantsumuusikastiilidele. Teisalt meelitasid ning meelitavad Milesi hiilgava karjääri loojanguperioodist pärinevad lihtsad, ent haaravad meloodiad džässi juurde ülilaia auditooriumi, kuid ei jäta külmaks ka gurmaane. Tõepoolest, kas saab olla veel banaalsemat meloodiat kui Milesi kirjutatud pala „Jean-Pierre” lastelaulule sarnanev teema, mis on ometi olnud paljudele muusikutele ammendamatuks inspiratsiooniallikaks. Kui see pala kontserdil kõlas, tabasin end mõttelt, et ka Milesi hilisemas loomingus leidub tõelisi pärleid, mis pole põrmugi vähemväärtuslikud kui „So What”.
Arvata võib, et Milesi hilisem repertuaar kõnetab praeguse aja inimesi täpselt samamoodi kui aastakümneid tagasi, nagu polekski vahepeal vett merre voolanud. Projekt „Tutu Revisited”, millega Miller oli Tallinna kontserdi ajaks tuuritanud maailmas juba peaaegu aasta, hõlmab juba uut põlvkonda, kes isukalt Milesi pärandiga kaetud toidulaua juurde asuvad.
Miller võlus kontserdil kogu oma arsenaliga – ohtralt slapbass’i, kogu instrumendikaela meisterlik valdamine ja palju muud, mida oleme Marcus Milleri nimega ikka harjunud seostama. Tehniliselt jättis paar aastat tagasi nähtud Victor Wooten mulle isegi parema mulje kui Miller nüüd. Pealegi on ajal, mil teismelised ridamisi YouTube’is soravalt „Teen Town’i” tulistavad, läinud konkurents puhtsportlikus mõttes väga tihedaks. Kõige meeldejäävam kogu kontserdi juures oli hoopis see, et multiinstrumentalistina tuntud Marcus Miller mängis ka bassklarnetit. Tollel pillil soleeris ta kontserdi üldist energilist iseloomu arvestades lüüriliselt aeglase minipopurriiga, mida alustas standardiga „When I Fall in Love” ja läks siis sujuvalt üle Duke Ellingtoni palale „In a sentimental mood”.
New Orleansist pärit Sean Jones trompetil tegi oma parima, et Milesi hiiglaslikke saapaid täita. Kui silmad kinni pigistada, võis isegi ette kujutada Milesi talle omases ülimalt keskendunud poosis laval ringi tammumas. Silma paistis ka löökpillidel Louis Cato, kes pakkus nii mõnelgi korral leidlikke ja uudseid rütmilisi lahendusi. Uus täht džässis, alles varastes kahekümnendates saksofonist Alex Han pidas Jonesiga põnevaid dialooge, kus üks fraasi õhku viskas, et teine selle kinni püüaks ning edasi arendaks. Oma valgete ketside ning elastse liikumisega laval meenutas Han pigem breiktantsijat kui džässmuusikut. Hästi välja- ja sissetöötatud kava üheks värvikamaks ja spontaansemaks hetkeks kujunes humoorikas vahepala, kui Miller tegi fretless’il korduvaid vihjeid ühele tuntuimale ja enim kõlavale meloodiale kogu maailmas – Nokia tunnusmeloodiale. Seda teadagi miks. Üldiselt aga oleks Tallinna kontsert võinud toimuda kus tahes maailmas ning olla ka oma kõrgelt kvaliteedilt täpselt samasugune. Muzak või mitte, kõlanud muusika on igal juhul aegumatu. Tänapäeval, kus džäss vaevleb identiteediprobleemides, mõnede arvates lausa peab ellujäämisvõitlust ning peab leidma pidevaid kompromisse endaksjäämise ja kohandumise vahel, on siiski olemas püsiväärtusi, mille trooni keegi ega miski ei kõiguta. Üks selline püsiväärtus ongi ilmselt Miles Davis.