?Jazzkaar?: Avishai Cohen Trio (USA/Iisrael) Sakala keskuse suures saalis 27. IV.
Terve eelmise nädala vältel eesti muusikaelus trooninud ?Jazzkaar? tõi tänavu publiku ette mitu ansamblit, mida võib suuremate või vähemate mööndustega pidada klaveritrioks. Klaveritrio on peavoolu jazzi üks väärikamaid tüüpkoosseise, mida on kasutanud Bill Evans, Keith Jarrett, Brad Mehldau ja paljud teised. Seekordse ?Jazzkaare? stiilipuhtaim klaveritrio oli Bobo Stensoni, Uffe Krokforsi ja Brian Melvini ühisprojekt, põhimõtteliselt kuulus samasse formaati ka Omar Sosa tuline kolmik (Miguel Angá Diaz löökpillidel ja Childo Tomas elektribassil), kuigi siin oli kontekst ja ansamblisisene ülesannete jaotus juba teine. Ja kusagile nende kahe vahele paigutub Avishai Coheni trio, mis viis bassi kesksele rollile vaatamata samuti mõtte klaveritriole eile, täna ja homme.
35aastane Avishai Cohen on alates 1984. aastast pendeldanud USA ja oma sünnimaa Iisraeli vahel, kus viimases on ta õppinud, rocki mänginud ja armees teeninud, esimeses aga osalenud terve rea jazzihiiglaste ansamblites ? neist olulisim Chick Corea Origin, millega Cohen on salvestanud rea plaate ning kogunud suurema osa oma tuntusest. Avishai Cohen pole seda tüüpi filigraanne kontrabassist, nagu äsja lahkunud Niels Henning Ørsted Pedersen, kelle intonatsioonipeenus ja äärmine voolavus lükkas ümber bassi kui rohmaka-kohmaka instrumendi müüdi. Coheni mäng aitab meelde tuletada, et bassil on jazzis ülioluline roll ka rütmipildis ja et jazzansambli mootor saab täisvõimsusel töötada vaid siis, kui bass ja trummid pingutavad selle nimel koos.
Kontrabassi ülienergiline ja rütmitäpne mäng andis tervele triole fookuse ja võimaldas nii pianistile kui trummarile suuri vabadusi. Olin Cohenit laval kahel korral varemgi näinud ja neist kontsertidest jäi eriti meelde panama pianisti Danilo Perezi trio, kus erinevate latiinorütmide toimimises oli võtmeroll samuti Coheni bassil.
Avishai Coheni muusika ammutab enim impulsse Lähis-Ida kultuurikatlast ja sealsest vaheldusrikkast rütmikast. Eranditult kõikide tema lugude aluseks on ülikeerukad taktimõõdud, mis toimivad seda enam, et kõik kolm muusikut seilavad tormistes vetes justkui peegelsiledal tiigiveel ja pööravad tähelepanu ennekõike sisulisematele elementidele. Väga sagedased olid juhud, kui pianist ja trummar kas koos või vaheldumisi mängisid pulsilöökide ees või järel, tuues sisse intrigeeriva vastuolu range ja rõhutatud rütmipõhja ning selle kohal libisevate soololiinide vahel. Ülivaba timing iseloomustas eriti pianist Sam Barshi soolosid, mis kõlasid sageli lopsaka klaverifaktuuri sisehäältes. Trummar Mark Guiliana kasutas väga rikkalikku (kaasaegsete ja ka jazziväliste elementidega) sõnavara ning pani bändikaaslased proovile, püüdes oma piire ületava mänguga vormi ja meetrumit lagundada. Ehk oli ?Jazzkaare? kontserdil seda mängulisust tavalisest rohkemgi, sest tegemist oli trio tuuri viimase etteastega. Igatahes on mõlemad noored (laiemalt veel tundmatud) muusikud väga omapärase mänguloogikaga ja täiendavad Coheni idamõjulist omaloomingut ja maskuliinset bassikäsitlust värskete ideedega.
