Pealegi ei saa sellest vaatemängust kunagi villand, sest niipea kui vaatajaskond jõuab millegagi pisut harjuda ja reaktsiooni teravus langeda loiu naerukihistamiseni, leiutatakse sedamaid midagi uut, mis kutsub esile homeerilise naerupuhangu. Selles asjas vene literaatidel Eestis kohe veab. Hoolimata vene kirjanduse mõiste tinglikkusest Eestis pole kultuurkapitali aastatulemuselt parima autori preemia kunagi andnud põhjust kurta huvipuuduse üle. Mul pole kavatsust öelda ühtegi halba sõna lugupeetud nominentide ega selle aasta võitja kohta. Tatjana Kašneva väärib kõigiti lugupidamist oma pika loomestaaži eest. Tal on endiselt eluarmastust ja loomingujanu nõnda auväärses eas, et seda saab vaid tervitada. Andku jumal igaühele jõuda sellesse ikka!
Kuigi, ühes ma küll ei kahtle: kui siinse artikli lugejatest üheksakümmend üheksa protsenti üldse nii vanaks elab, siis on selleks ajaks kadunud igasugune loominguvõime – peale oskuse pensionipaberitele alla kirjutada. Ma tunnen rõõmu selle aasta žürii üle. Rõõmustan kogu hingest ja kutsun teidki oma rõõmust osa saama! Žüriis on meeldivad ja lõbusad, vaieldamatult kõrgeimat klassi komödiandiandega inimesed. Näiteks mina hakkasin juba nominentide nimekirja peale naerma.
Aga võtame järjekorras. Eelmise aasta žürii, kes pidi määrama Eesti aasta parima venekeelse raamatu auhinna laureaadi, võttis peale selle raske ülesande oma kaela veel teisegi. Ja see polnud sugugi kergem, vaid isegi vastutusrikkam kui vaid võitja väljaselgitamine. See oli vabatahtlikult võetud kohustus korrastada auhinna statuut, viia see kooskõlla eesti autorite žanriauhindade omadega, vabastada niisiis järgmised žüriid sellest jalgrattaleiutamisest, millega eelmiste koosseisude kohtunikud olid tegelenud. Mahult on statuut piisavalt lühike ja sõnastuse poolest küllaldaselt arusaadav: vaba liigsest bürokraatiast ja kantseliidist, mis harilikult pakuvad võimalusi vaid kirjapandut mõista. Mulle pole teada, kui kaua ja kui pingsalt statuuti arutati, kuid kinnitatud sai see 2008. aasta 9. detsembril.
Sirgjooneliselt loogikat järgides oleks pidanud siit tulenema, et selle aasta žürii hakkab lähtuma samast uuest statuudist. Kuid see oleks olnud ju põrgulikult igav! Niigi väiksearvuline publik oleks juba neljandal minutil etenduselt lahkunud. Sestap tutvustan auväärt publikule vaatemängu, mis avaneb, kui kõrvutada kulka venekeelse kirjanduse preemia statuuti ja žürii tegevust selle aasta laureaadi määramisel. Niisiis, lõpliku võitja väljaselgitamiseks kandis žürii nominentide nimekirja järgmised autorid: Tatjana Kašneva memuaariraamatuga „Maiselt lühike mälu on meil …”, Josef Kats kaasakiskuvalt kirjutatud reisijuhiga „Vana Tallinn. Neli aastaaega”, Gohar Markosjan-Käsper romaaniga „Neljandik beetast”, Andrei Ivanov lühiromaaniga „Minu taani onuke” ja veel Georgi Kirillov, kes pole vaatlusalusel aastal küll välja andnud ühtegi raamatut, kuid on lihtsalt tore inimene ja žürii meelest andnud Eesti vene kirjanduse arengusse suure panuse.
Avame statuudi. Selle teisest lõigust loeme, et auhinnatavaks teoseks saab olla romaan, jutustus, novell, essee, draamateos, poeem või luuletuskogu. Sellega loetelu lõpeb. Oletan, et memuaarteost võiks pidada pikaks esseeks. Aga mida teha reisijuhiga? Kui ka see tunnistada esseeks, siis miks piirduda vaid mainituga? Nõnda on iga tarberaamat omamoodi essee ehk teisisõnu: meil on tegemist tõeliselt päästva žanriga, mille alla võib liigitada mida tahes. Miks siis mitte esitada auhinna nominentideks sugugi mitte vähem imelisi, mineval aastal Eesti pinnal vene keeles ilmunud raamatuid nagu „Selgitusi tulumaksuseadusele”, „Noore müürsepa käsiraamat” või muud sarnast. Ma täpselt ei tea, kuid kui veidi tuhnida, siis võib kahtlemata leida 2008. aastast mitugi samalaadset väljaannet. Aga kõigile nendele, kes lahenduse puhtuse pärast peaksid põdema ja väitma, et auhind tuleks anda ilukirjandusteose eest, on meil vastus valmis – essee. Sest mille poolest oleks näiteks „Emiste toitmise juhend” „Tallinna reisijuhist” halvem, eriti kui see pole vähem köitvalt kirjutatud? Pealegi, Tallinna linnast teab kas või pisut iga selle elanik, aga emiste toitmisviisidest ei tea sugugi mitte iga eestimaalane. Vähemalt informatiivsusega ja reema prevaleerimisega teema ees saavad emised kindlalt punkti kirja.
Asja edasi uurides tulevad ilmsiks meie žürii tolerantsuse imed. Statuudi sama, s.o teine punkt sätestab, et võidutöö (järelikult ka nominentide hulka arvatu) esmatrükk peab olema ilmavalgust näinud auhinna määramisele eelnenud kalendriaastal – praegusel juhul siis 2008. Aga žürii – ohoo! – pakub meile Andrei Ivanovi romaani! Vaieldamatult on tegemist andeka ja kohalikus venekeelses kirjanduses uue autoriga, kelle töödest veel väga palju ei teata, sealhulgas ilmselt ka žürii. Pole kahtlustki, et „Minu taani onuke” on igati väärikas ja jõuliselt kirjutatud teos, viimasel ajal populaarse esseistliku (ei pääse, sellest ei pääse!) proosa hea näide. Kindlasti vääriks ta sellisena nominendikohta, kui poleks üht pisikest segavat asjaolu: žürii viidatud ajakirjanumber, kus teos on ilmunud, jääb 2007. aastasse (http://magazines.russ.ru/nj/2007/248/ iv2.html). Sealjuures on žürii viites ilmumisaeg muude asjade hulgas millegipärast hoopis kaduma läinud. Kuule nüüd – kah asi – ainult aasta vahet! No läks rehnut sassi – ikka juhtub … Pole hullu.
Tasub mainida, et 2008. aastal ilmus sama ajakirja Novõi Žurnal 253. numbris (http://magazines.russ.ru/nj/2008/253/iv1. html) sama Andrei Ivanovi umbes samas žanris jutustus „Tuhk”. Miks langes žürii valik mittelegitiimsele teosele, mis – sõltumata selle headusest – ei saa statuudi järgi kuuluda 2008. aasta preemia nominentide hulka, jääb mulle igal juhul mõistatuseks. Võib-olla pole selle žürii liikmed väga agarad Interneti-kasutajad ja paberväljaandena pole ajakirja 2008. aasta numbrid nende postkasti veel jõudnud – paljugi, mis kriisi ajal võib juhtuda. Sel juhul oleks üks esimesi soovitusi, mis pähe turgatab, korraldada neile arvutikursused, muidugi silmas pidades, et tegu on igati lugupeetud isikutega. Kuid Ivanovi lugu jääb varju ja haihtub sootuks meie hiilgava žürii palju löövama numbri ees.
Kallid vaatajad, palun nüüd kogu teie tähelepanu! Keskendume 9. jaanuari 2009. aastal saja-aastaseks saanud Tatjana Kašneva intervjuule Andrei Babiniga, mis on ilmunud sama päeva venekeelses Postimehes http:// rus.postimees.ee/?id=67019. See kutsub meis esile sügava lugupidamise palju kogenud ja läbi elanud naisterahva vastu, kes siiski pole kaotanud usku inimestesse ega elujanu. Ent intervjuu lõpus toob ajakirjanik oma loo tegelase lühieluloo, nagu tavaliselt kombeks, ning sealt saame teada, et 2008. aasta parima venekeelse teose nominendina võidule pürgiv mälestusteraamat „Maiselt lühike mälu” on meil … ilmunud esmakordselt – trummipõrin! – 1993. aastal.
2008. aastal avaldati raamatu parandatud ja täiendatud kordustrükk, kuid see ei muuda ju asja olemust. Kui lugupeetud žüriiliikmetel napib oskust informatsiooni otsimisel Internetist, siis seda, et nad ei loe paberil ilmunud pressiinfot piisavalt, on mul raske uskuda. Liiatigi räägiti pressis sellest teosest juba jaanuaris, millal nemadki tõenäoliselt kõnealuse teose üle aru pidasid. Tatjana Kašneva sai preemia nii, et selle otsuse sõnastusele lisati viimasel hetkel ja tagantjärele fraas „pikaajalise loomingulise töö eest”. Tema panus seisneb tõenäoliselt selles, et ta kirjutas ümber oma ainsa raamatu ja täiendas seda. Eks žürii näeb ja teab …
Nõnda siis sai 2008. aasta auhinna raamat, mis on kirjutatud 1993. aastal. Statuuti lugedes näeme – ja ikka selles paljukannatanud teises lõigus –, et nomineeritud teosed peavad
olema esmatrükis avaldatud eelmisel kalendriaastal. Selge ju, et ega uus žürii ole kohustatud eelmise koostatud statuuti lugema – see oleks ainult igav ja piiraks nende loomingulist mängumaad. Kuid kerkib küsimus: miks peatuti poolel teel? Miks mitte anda seda preemiat tunnustatud vene kirjanikule, tänapäeva kirjanduse klassikule Sergei Dovlatovile, kes on Eesti pinnal kirjutanud mitmed oma jutustused? (Pean muidugi silmas, et anda ta pärijatele.) Või siis Igor Severjaninile tema Eesti värsivihikute eest? Selline poolik lähenemine teeb valvsaks. Sest vähemalt nominendiseisust oleksid nad ikka väärinud!
Jääb veel Georgi Kirillov. Küll raamatuta, aga hea käitumise ja rohkete üleelamiste eest. Ka Gohar Markosjan-Käsper romaaniga „Neljandik beetast”. Esimene kahest järelejäänud nominendist tekitab selgepiirilisi kahtlusi. Formaalselt ei takista mitte miski andmast preemiat ka „panuse eest maailma filmikunsti”, seda ei keela otseselt ka statuut, millega küll – kui kord on nii juba läinud – pole muidugi suurt mõtet arvestada. Kuid tegelikult, nii palju kui mina sellest aru saan, antakse „panuse” eest preemiaid tavaliselt ikka kahtlusvälistele kandidaatidele, kelle vastu hääletama ei tõuse ühegi sureliku käsi. Need saavad olla kas vastavat mõõtu elavad klassikud või siis sellised, kes on lihtsalt kõnealuse valdkonna arengusse siinsel maalapil palju-palju lisanud, saatnud korda midagi vaieldamatut. Kahjuks ei saa ma seda öelda Georgi Kirillovi kohta, kuigi tunnen suurt lugupidamist tema inimlike omaduste vastu, samuti sõltumata kogu halastusest, mis sunnib igaüht hätta sattunud inimese suhtes heatahtlik olema.
Ja mis meil siis järele jäi? Aga see, et viiest žürii nominendist oli vaid üks (loe: 1) – s.o Gohar Markosjan-Käsper – vaieldamatult legitiimne auhinnanominent. Kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks aga olnud ülimalt üllatav, kui ta selle ka oleks saanud. Etendus oleks jäänud väärilise lõputa. Aga nüüd: kõik läks õnneks ja nagu ühes laulukeses lauldakse: rõõmus rahvas läheb koju. Eks järgmisel aastal mõeldakse midagi uut välja. Tuleb vaid oodata ja Dovlatovile pöialt hoida.