Barbie võidab paberi
Krahli katmata saaliakendest kumab läbi õhtune hoovivalgustus – „On varajane hommikutund”, ütleb teenijatüdruk Berte (Katre Kaseleht või Loore Martma). Mäng on alanud. Lavaruumi rütmistavad akvaariumid (kunstnik Epp Kubu): paremal kõrguv klaaskirst on poolenisti täidetud roheliste paberiribadega, vasemal viib trepp talveaeda, kesk lava on veel üks ratastel akvaarium ning selle sees keskel klaasurn. Just viimases puhkavad kindral Gableri püstolid ning mingil ajal Bracki toodud Barbie’d, just siin põleb tuhaks minevikukoosseisu Ejlerti käsikiri (olevikus hukkub väljatrükk paberihundi lõugade vahel).
Kui muidu annavad kahe koosseisu tegevusaja erinevustest aimu kostüümid – kõige silmatorkavamalt vastanduvad Brackid –, siis teenijatüdruku isikupära on alati musta kleidikesse taandatud, vaid põll on neil eri kujuga. Kaselehe Berte teab oma kohta majas, ühiskonnas ning peremehe südames. Ta toob, kui kästakse, viib, kui öeldakse, ning ei oskagi pahandada perenaise hääletooni seisusliku allajoonivuse peale. Tema Berte on rahul sellega, mis talle antud, sest enamat tal loota pole, ja pealegi piisab talle peremehe lahkest pilgust, mis on tasuks kohaletoodud kingapaari või piimavuntsi ärapühkimise eest. Martma Berte on oma väljanäitamistes julgem: emanda vastukäivad juhised võetakse vastu silmapööritusega, majaperemehe voorustest räägitakse varjamata igatsusega. See Berte on töövõtja, kelle oskuste pagas ehk ei võimaldakski paremat ametit saada, kuid kes ei viitsi käskijanna nähvatusi ka isiklikult võtta – töö on töö. Kui Kaseleht mängib Berte pea nähtamatuks, siis lavastajaks õppiva Martma iga lavalolek ja äraminek jääb silma, sest ta ei pelga endale stseenides aega võtta. Eelnev on vaid tõestuseks, et mõlemad näitlejannad on ühtviisi hästi oma rolli olemuse tabanud ning seetõttu võiks just Bertest saada lavastuse ajastukonteksti peamine kandja – see on ka ainus tegelane, keda korraga vaid üks näitleja esitab –, kuid kahjuks pole lavastaja seda teed läinud ning Martma mängib eelkõige minevikuversioonis, Kaseleht mõlemas. See tekitab segadust.
Majaperemees Jørgen Tesman (Tõnis Niinemets ja/või Ivo Reinok) ei näe Bertes kiindunud naist kummaski versioonis, sest tema ellu mahub vaid Hedda-Barbie, kes ainsana suudab mehe tema paberitest eemale kiskuda. Jørgeni puhul on ka eri ajastuid kõige raskem eristada, sest see roll on enim kahe näitleja vahel lahustunud. Esimese vaatamise järel ei suutnudki soleerimise kohti meenutada. Nii Niinemetsa kui ka Reinoki sülle kukkunud naiseõnnega teadlane on mängitud samasuguse sotsiaal- ja olmeabitusega, mistõttu on neil ka kõige kergem rolli edasi-tagasi põrgatada. Jørgen on selle paari esituses poisike, kes aja jooksul mänguautod arhiivikastide vastu vahetanud ning kellest talle endalegi mõistetamatul põhjusel on saanud linna ihaldatuima naise abikaasa. Seega tunneb ta end pidevalt veidi ebamugavalt, igatsedes oma luubi ja soojade susside järele.
See tõlgendus lausa tirib koomilise eneseväljenduse poole ning kumbki osatäitja ei punni vastu: Reinoki vibalik kuju on pressitud veidi lühikestesse pükstesse ning pausid tegevuses sisustab ta juuste kõrva taha sättimisega, Niinemets kasutab luubiga opereerides rõhutatult asjalikku kehahoiakut ning ülimalt keskendunud näoilmet – nohikfilmidest teada ülepaisutatult avalisuist ja valjuhäälset naeru ei pelga kumbki näitleja. Eriti löövad maneerid välja siis, kui emb-kumb näitleja parajasti ei soleeri – ju on laval liiga palju tühja aega jäänud, mis Niinemetsa puhul päädib muigamisega omaenda koomilisuse üle. Sellinegi Jørgen on põhjendatav, kuigi ehk mängib koomika tegelase liiga kiiresti auti, taandades ta üheplaaniliseks vastanduseks ülejäänud meestele Hedda elus. Ometigi paistab ju Jørgenigi elus valguskiir, kui ta Ejlerti hävitatud käsikirja taastades selle varalahkunud konkurendi muusas Theas hetkega hingesugulase leiab. Selgemini andis selle suhte edasisest võimalikust arengust aimu Niinemetsa Jørgen – ehk seetõttugi, et minevikukoosseisu Hedda ja Thea selle võimaluse märkamise suureks mängisid.
Paber võidab püstoli
Lavastuse haaravaim stseen ongi Thea Elvstedi (Mari Pokinen ja/või Kirsti Villard) lavalesaabumine olevikuversioonis – üllatuslikult just seetõttu, et Pokinen selles variandis ei soleeri. Pokineni Thea on mängitud kerge kõnedefekti kaudu, mis annab tegelasele nukralt koomilise varjundi ning teeb sellest lavastuse meeldejäävaima rollisoorituse. Jørgeni sugulushingena ei valda temagi salongide võimumängude peensusi, jäädes nii oma lihtsate ja tagasihoidlike soovidega Hedda-suguste seltskonnaBarbie’de kõrvetada. Sekundeerides Villardi Theale, kelle ebalus väljendub pidevas hirmulolekus, on Pokineni õnnetult armunud muusa teadlik oma soovide kattumatusest ajastu esiväärtustega. Konkurendile võib see vaikne enesekindlus mõjuda ülbusenagi, sundides Hedda haarama tikkude järele ning heites ta seeläbi tagasi plikapõlve. Nii esitavad Pokinen ja Villard sama tegelase kahe vaatenurga alt: esimene on veidra kõnemaneeriga naine, kellele kooliaegne kiusamine õpetanud ebaoluliste isikute eiramist ning kes seetõttu sookaaslastele ohtliku vastasena mõjub; teine hirmunud tühisus, kelle põhjatu headus pakub läbipõlenud meestele vajaliku pelgupaiga.
Just Theas suudab paralleelkoosseisu kasutamine tõusta tähenduslikult huvipakkuvaks ja nii eristub ta ülejäänud tegelastest, mida lihtsalt kaks näitlejat korraga mängivad. Seda enam on kahju, kui võtmestseenides Pokineni ja Villardi duett lõhutakse, sest ainult hirmunud naine pole Heddale piisavalt huvipakkuv vastane ning kõnedefektiga saavutatud enesekindel koomilisus kaotab pikapeale sära, kui ei vastandu haprale pelgupaiga pakkujale. Tundub, et Pokinen on sellest isegi aru saanud, sest nähtud etendusel, kus just tema kanda olid pikemad stseenid, oli koomilisus märksa looritatum ning Thea-duett enam nii ei paelunud. Ei teagi, kas põhjus on selles, et kõnealuses lavastuses peab Thea lavaelu käivitama sekundeeriv näitleja, ja Villardil praegu seda jõudu veel pole, või pigem ikka selles, et haprusega polegi võimalik stseeni vedada, sest koomika vastandub tõsimeelsusele alati teravamalt kui vastupidi.
Stseenides Ejlert Løvborgiga (Madis Mäeorg või Ott Kartau) aimdub ühiselt ja karskelt veedetud mõttevahetustundide intiimsust siiski enam Villardi ja Kartau partnerluses. Mäeorg mängib Ejlerti meelemuutuse üheselt esimese alkoholisõõmu peale, Kartau Ejlerti puhul on enam näha, et Thea palvel joomisest loobumine pole tema olemust väga mõjutanud. Seetõttu on Kartau joogise Ejlerti häbi Villardi Thea ees ka valusam, sest lüüakse maaslamajat, kel puudub võime mehe muutuse põhjusi mõista. Pokineni ja Mäeoru stseenides on Thea armastus nähtavam pihtimustes kolmandatele tegelastele ning jääb mulje, et Ejlert oligi oma muusast juba tüdinenud ja Hedda utsitatud joomine vaid oodatud võimalus suhted lõpetada.
Kuna Mäeoru Ejlert on ka ekspressiivsemalt purjus kui Kartau esituses, tõuseb minevikuversioonis käsikirja kaotamise võrdluses lapse kaotamisega peanoodiks haleda joodiku koomilisus ning tagaplaanile jääb stseeni tuum: mõistmine, et ta kunagisele unistusele järele andes hävitas ainsa teda armastava naise. Nii mõjub Pokineni Thea katse taastada Jørgeni abiga nende käsikirjapaberile saanud lepingut, tühistades nii Ejlerti püstolilasu, pigem kiindumusobjekti vahetamisena kui kaotatud armastuse testamendi täitmisena.
Püstol võidab Barbie’
Hedda Gablerile (Liis Lindmaa ja/või Ragne Veensalu) pole Thea motiivid igal juhul enam olulised, sest siiani tehtud valepanused jätavad talle vaid viimase sunnitud käigu – püstolilasu meelekohta. Veensalu Hedda reageerib
Thea ja Jørgeni tärkavale teineteisevaimustusele ükskõiksusega, Lindmaa Hedda pilgust on aimata mõru muiet – pealtnäha abitust Theast on saanud must hobune, samas kui riskides šampusest unistanud Hedda peab mängust lahkuma.
Kõige valusamalt tabab see kaotus Bracki (Kait Kall ja/või Siim Sups), kes eelkõige ajab taga mängu ilu ja adrenaliinitulva. Kalli sigarit pahviv Brack on iskupäratusse ülikonda peitunud niiditõmbaja, kel pole midagi tõestada vaja. Tema valitseb, tema otsustab, märgistades oma territooriumi võltsmagusa naeratuse saatel üle antud kingitustega: plastiktaimede ja Barbie’dega. Esimestega külvatakse üle talveaed, kuhu majaperemees salongimelust rahusaamiseks taandub või kuhu ta naise poolt pagendatakse kui laps liivakasti. Nukkudega aga näidatakse häbenematult oma kavatsusi perenaise suhtes. Supsi Brack oma kukeharja ja nilbeliibuva riietusega nii tagasihoidlik pole. Näitlejal pole just kerge end sellest tähenduskasukast läbi murda ja tegelast pinnalaotusest enamaks mängida. Kui Kalli Bracki puhul jääb vähemalt võimalus, et Heddale suunatud tähelepanu taga on osaltki ausat imetlust ning et naise enesetapp mõjutab teda enam kui raha kaotamine kaardilauas, siis Supsi Bracki motiivid on kõik selgelt kubemepiirkonnas, mida ta ka mõnuga vastu erinevaid esemeid laval hõõrub. Sarnaselt Theaga on Brackigi liialdusega osatäitmine tabavam sekundeerides, kuigi viimase puhul säilib siiski soov tegelane välistest märkidest vabastada.
Supsi märgitiine Bracki kõrval on raske põhjendada sedagi, miks Veensalu Hedda, kes on muidu kaalutlev ja sõnakas, end sellisel tüübil üldse mõjutada laseb. Kukk-Brack on oma välimuselt ja olemuselt lihtsalt niivõrd jabur, et Veensalu Heddal ei tohiks olla mingit probleemi talle koht kätte näidata. Tundubki, et tegevuse kaasaega toomine töötab siinkohal näidendi dilemmadele vastu, seda enam, et abielu kui naise ainus võimalus ühiskondlikku positsiooni hoida või parandada pole tänapäeval usutav ega haaku Veensalu rollilahendusega, mis vastandub koduperenaise stereotüübile. Viimast rõhutab ka välimus: poisipea ja pükste kandmine. Selle ebakõla tõttu jäi vähemalt esietendusel oleviku-Hedda tee läbi ebaõnnestumiste (hüljatud armastuse korralikuks hakkamine ja edu, pettumine abikaasa võimetes, Ejlerti enesetapule meelitamise luhtumine ja võimu Bracki kätte mängimine, käsikirja taastumine ) selgete põhjendusteta. Lindmaa, püsides Heddana kindlalt minevikus ja stereotüübis, annab kangelanna jõudmise ainuvõimaliku lõpplahenduseni edasi sujuvamalt, mängides motiivide rea rõhutamata välja. Seetõttu on minevikuversioonis ka märksa lihtsam näha tähenduslikku seost Barbie’de ja peategelase vahel, oleviku-Heddat ei saaks need nukud tähistada isegi kiimas Bracki fantaasiates. Kuna Veensalu variandis on asendatud ka käsikirja põletamine, mis toimub samas klaasurnis, kus hoitakse püstoleid ning kuhu Brack oma Barbie’d magama paneb, teksti paberihunti sisestamisega, kaob sellelgi tasandil seos eri kujundite vahel. Tõsi, minevikuvariandis pole jällegi põhjendust paberiribadele, mis akvaariumis ja talveaia põrandal.
Ilmselt pole põhjuseks siiski tegijate soov, et mõlemat koosseisu vaadataks, vaid lõpuni läbi töötamata kontseptsioon. Ja see kõrvetab sama valusalt kui külm püstolitoru Hedda-Barbie’ meelekohal.