(Etenduse) alguses oli sõna. Mehe sõna ja naise keha. Kaja Lindal ja Mari Mägi mängivad tummfilmikeeles ja nii Charlie Chaplinile aupaklikult kummardades ette loo kahest naisest ja neile nii tähtsast mehest. Tähtsast mehest, kes iial lavale ei astu ja kes ütleb vaid: „Hello…”. Naine vastab talle aga kogu oma kehaga „Jerry Maguire’ist” nii tuntud lööklausega: „You had me at „hello”!” (eesti keeles: „Ma olin tere pealt tehtud!”). Sellest lahvatab tuline kireleek, mida naljalt enam ei kustuta. Kirg avaneb piltides, kus Kaja Lindal kehastub Toitvaks Naiseks ja Köögijumalannaks, Mari Mägi saab olla aga Ettevalmistuja ja Meeleheitja. Toitev Naine keedab oma armastatud mehele hoolikalt suppi. Keerab end lausa kringliks, et oodatu rahul oleks. Kaja Lindal esitab siinkohal etüüdi potiga, mida ta meisterlikult keerab, end sellele järele väänab, laseb  end kaasa viia ning vintsutada. Ta on potiga üks. Ja sellest ühest kehastub ta ümber hoolivuseks endaks, tühja kõhu ristisõdalaseks. „Sa oled nii kõhnaks jäänud!” hüüatas vanaema alati, kui ta köögis püüdlikult suppi helpisin. „Võta küpsist ka!” Samasugust emotsiooni etendab ääretult usutavalt ka Lindal, kes elab kuubikuäärel vaevu tasakaalu hoides kogu oma olemisega kaasa mehe igale ampsule ja neelatusele. Lindali etendatud naine rahuldub  täielikult toitmisaktis, kuni see katkeb.     

Katkestusest tõuseb fööniksina Lindali Köögijumalanna. Rutiinsed köögitoimetused tühjenevad oma tavatähendusest ning alles jääb liikumine, mis omakorda edeneb rituaaliks, omandab pühaduse aura. Intensiivsuse tõustes kasvatab Köögijumalanna endale käsi,  joonistades enda ümber kaheksaid, lõpmatusi, kuni pühadusest ja jumalikkusest saab mehaanika ja masinlikkus. Köögijumalanna muutub harilikuks köögimasinaks.     

Mari Mägi kehastatud naine köögis on omamoodi. Kõigepealt näeme Ettevalmistujat.  Tõelise puhta pühendumisega tegeleb ta enda sättimisega, painduvalt ja sülfiidselt ja mõnuga viimistleb ta ennast, naist. Viimase sõrmeni painutades valib ta kostüümi, hella hoolega asetab väärtuslikud jalad kingadesse, viskab salli ülle. Oo, see naine saab pehme ja, mis veelgi olulisem, valmis. Naine saab valmis ning jääb ootele, temast õhkub rahulolu ning sügavat põnevust. Ja mees? Mees ei tule. Lavale astub Meeleheitja. Meeleheitja on  kaotanud lootuse ja soovi end kontrollida. Ta vallandab end vaikselt tantsule ning hoogu kogudes heidab meele, pritsib ta laiali, lubab endal käest minna ja väsib siis. Kurnatud naine lamab me ees. See naine, kes enne kehastus ootuseks ja siis pettumuseks.   

Lindal ja Mägi ei piirdu soolodega, nad on võimelised sünergeetiliseks koostööks, mis  lõbustab ja ärgitab. Samuti ei pea piirduma žanrimääratluses vaid „tantsuetenduse” mõistega, nähtut võiks pidada füüsiliseks teatriks, sest köögis viibinute kehakool ja miimikavõimed on märkimisväärsed. Leebelt öeldes esinesid nad veenvalt. Kohati jäi aga mulje, nagu kaheldaks oma veenvuses: mõnes kohas tundus lugu liiga ära seletatud, mängis liiga prognoositavail liikumisparalleelidel. Tervikut silmas pidades püüti ilmselt garanteerida jälgitavust  ning selleks oli vaja lugu puust välja voolida ja kaunilt punaseks värvida. Mõistetavusega liialdamine tagab muidugi selle, et lugu hakkab vihisema üle võlli, pürgima selles otsekohesuses mingi oma pöörde poole. Vaataja silmades peab see pööre kas edasi arenema või pidurduma. Edasine liikumine (või liikumatus) on aga kinni loos, mis justkui end väga kergesti kätte annab ning mille arhe- ja stereotüüpsuse sümpaatsus võib olla publikule otsustavaks lükkeks.       

Mõtlemapanev on, kuidas Põhjamaade kunstnike seltskond mehe ja naise vahelise suhtega heitleb. Esmalt, sisututvustuses vaikitakse mehest pingsalt. Ehk toimitakse vaid hea Wittgensteini sõnade kohaselt ning vaikitakse sellest, millest rääkida ei saa. Situatsioon on igatahes ütlemata pingeline ja pinge säilib vaikuses ideaalselt. Saalis istet võtnud vaataja on  valmis kaheks naiseks ja isegi banaaniks, kuid võtmefiguur, pöördeline isik on lavastuses ikkagi mees.        Viimaks, kui tantsud on tantsitud ja kunstnikud pärast esietendust publikuga vestlevad, ei taheta ikkagi mehest eriti rääkida. Küsimusi loo moraali või feminismi või sooliste stereotüüpide  kohta küll oodati, aga vastuseid kunstnikel välja pakkuda ei ole. Loo jutustajad on tuntavalt ebamugavas positsioonis, sest, kasutanud teatavat suhtesituatsiooni, teatavat kuvandit mehest ja naisest, teatavat lahendust tõstatatud probleemile, kardavad nad, et neilt tahetakse nüüd kuulda lausa madalalaubaliste loosungeid võrdõiguslikkuse kohta. Mulle tundub, et nende küsimuste valguses tasubki edasi vaikida. Nagu alguses mainitud, ei seisne  tegelikult selle lavastuse võlu mehe ja naise ürgses vastasseisus.       

Kaks naist köögis ja too banaan ka ei nõua vaatajalt ühelt poolt kuigi palju ning teiselt poolt vallandub lavastus mõnusalt alles siis, kui publik liiga otsekoheselt ei vaata, ei võta liiga üksüheselt neid puust ja punaseid sümboleid ja figuure. Vabalt ja vaikselt. Alles nõnda saab banaanist rääkima hakata.