See on kiuslik küsimus, millele polegi vaja mingit muud vastust peale osutuse festivali rahvast täis saalidele. Õigupoolest ei oska ma „Baltoscandalit” üldse kohaliku laiema teatripildiga seostada, mulle tundub, et need kaks ei suhestu omavahel enam eriti. Varasem suhe oli festivali poolt vaadates vastandumises (või vähemalt nii see kõrvalt vaadates tundus), aga see aeg on vist möödas. „Baltoscandalist” on kujunenud eneseküllane bränd, see on nüüd nagu üks korralik pikkade aastate ja paari põlvkonnaga sissetöötatud rokifestival, mille ainus või peamine atraktsioon pole sugugi üksnes seal üles astuvad artistid, vaid festival ise oma meluga, sh publik, sest festival toimub mitte ainult teatrisaalides, vaid samavõrd ka puhvetis, ööklubis, telklaagris jm („Baltoscandali” puhul võimendab seda muljet neljale päevale kokkupressitud kava). Programm on „Baltoscandali” toimumiseks või vähemalt suure osa publiku kohaletulekuks juba samavõrd ettekääne kui tegelik põhjus. Selle teatrifestivali peamiseks atraktsiooniks on paradoksaalsel moel kujunenud hoopis viimasel päeval aset leidev jalgpallimäng: paljud inimesed sõidavad, kuuldavasti, kohale üksnes selleks, mõned koguni piiri tagant.
Minul piirdus seekordne „Baltoscandal” kõigest kahe esimese päevaga, festivali 18 lavastusest nägin ära täpselt pooled. Seda on kahe päeva kohta tavaolukorras selgelt liiga palju, festivali kontekstis, kus üksiklavastused paratamatult oma individuaalsust ning neile pühendatud tähelepanu ja seedimisaja hulka kaotavad, ilmselt parasjagu. Kui orgia, siis orgia – seda ma kohale sõites soovisingi. Nähtu põhjal tagantjärele mingeid üldistusi teha püüdes julgen pakkuda, et alternatiivne teater ei võitle enam mitte peavoolu traditsioonide ja normidega, vaid rohkem reaalsuse ning otsapidi ka omaenese klišeedega.
Mitmes „Baltoscandalil” nähtud lavastuses huvitas tegijaid hämar ala fiktsionaalse ja reaalse subjektsuse vahel. Samuti jäi silma suure tragöödia eelaimdus, kuid selle aluseks polnud mitte personaalse, vaid globaalse huku võimalikkuse teadvustamine, mida püüti leevendada, otsides (kohati koos publikuga) ökoloogilisi ja/või psühholoogilisi vastustrateegiaid. „Baltoscandali” programmi täitvad lavastused on muutunud sõnalisemaks, kohati päris paljusõnaliseks. Sellega seoses näib uuesti tõusvat ka näitleja tähtsus teatris, klassikaliste näitlejatehniliste võtete olulisus ning esitaja üldine artistlikkus, mida kohtas tänavusel festivalil meeldivalt palju.
Minu nähtud lavastused olid tingliku vastanduse koha pealt rohkem meelelahutus kui vaataja füüsilise, esteetilise, eetilise jm taluvusvõime proovilepanek. Tegijad ei näi iseennast ja oma sõnumit enam ülemäära tõsiselt võtvat – see on sümpaatne. Teatritöid, mis mind emotsionaalselt ja/või intellektuaalselt üle keskmise puudutasid, oli mitu, ühtegi täistabamust mitte. Negatiivse poole pealt jäi silma lavastuste nõrk kompositsioon, mis avaldus eelkõige sõnumi ja selle edastamisele kulutatud aja ebaproportsionaalses suhtes. Raam on kunstis teatavasti sisu mõõt, ent nimetatud teadmise ja seda praktikas realiseeriva käsitööoskuse on etenduskunsti äärealadel toimetavad loojad (teadlikult?) unustanud.
Traditsiooniliste sugu- ja perekondlike ning geograafiliste ja etniliste identiteetide lagunemise ajastul, mil toimub inimeste (ümber) kogukonnastumine hoopis uutel alustel, tundub „Baltoscandal” kui väikese ja ühtehoidva suguvõsa kokkutulek. Sellisel üritusel tahaksin käia igal suvel, mitte üle aasta.