Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsiooni paigaldati möödunud aastal vitriin, kus on esitatud mõningad baltisaksa kultuuri aspektid. Tegu on märgilise sammuga, kui meenutada asjaolu, et ERM loodi omal ajal just vastukaaluks baltisakslastele: noored rahvuslased Eesti Üliõpilaste Seltsist ei olnud rahul peamiselt sakslastest koosneva Õpetatud Eesti Seltsi kahtlemata samuti rahvuslikult kallutatud kogumistööga. Samasugune eesti-saksa vastuolu iseloomustab ka Tallinna-maa muuseumimaastiku esiajalugu, kus provintsiaalmuuseumi kõrvale oli tingimata vaja luua omaette Eesti muuseum. ERM on küll eri aegade jooksul ja olude sunnil võtnud üle ka likvideeritud seisuslike organisatsioonide kogusid, kuid algne rahvuslik rõhuasetus eesti talupojakultuurile on jäänud domineerima.
Baltisaksa teema sissetoomisest tõukuvalt korraldasid muuseum ja Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis 9. mail ERMis teemapäeva „Baltisaksa kultuuripärand Eesti mäluasutustes“. 1988. aastal loodud Baltisaksa Kultuuri Seltsi Eestis kuulub nii elukutselisi uurijaid kui ka asjaarmastajaid ning see on järjepidevalt kandnud hoolt baltisaksa pärandi uurimise ja tutvustamise eest. Igakuiste akadeemiliste ettekandekoosolekute kõrval on selts korraldanud ka suuremaid seminare, avaldanud kogumikke, tootnud õppefilme koolidele ja teinud väljasõite (peamiselt mõisatesse ja kirikutesse). ERMi teemapäeva ettekanded annavad hea võimaluse vaagida selle uurimisvälja iseloomu ja hetkeseisu.
Õigupoolest peaks alustama küsimusest, mis üldse on baltisaksa? Tegu on raskesti määratletava nähtusega, kus iga definitsioon ja täpsem piiritõmbamine paistab tegelikkust ahistama hakkavat. Kas lugeda baltisakslaseks vaid siinmail sündinud saksakeelsed elanikud või tohib kaasa arvata ka sisserändajad? Kuhu liigitada kõikvõimalikud hübriidjuhtumid, kadakasakslased ja Peterburis venestunud? Inimeste identiteedi mitmesus ja muutumine ajas on meile vahest kuidagi aimatav või ka tajutav, aga kui liikuda esemete ja kultuurinähtuste juurde, läheb asi veelgi keerulisemaks. Teemapäeva ettekannetes tuli igal esinejal ometi mingi lahendus leida.
Esimene, mis silme ette kerkib, kui mõelda baltisakslusest, on kahtlemata mõis. Uhked majad ja ilusad asjad on kunstiajaloolaste uurimisobjektid, antikvaaride ihalus ja muinsuskaitsjate peavalu. Kuigi mõisakultuur hääbus pärast 1919. aasta maareformi, on selle entusiastlik rekonstrueerimine aktuaalne mitmel pool, kuhugi pole kadunud ka lood ihunuhtlusest ja parunite sohilastest. Nagu Ülle Jäe juba teemapäeva avaettekandes ERMi esemekogust õigusega esile tõi, pole mõis kui arhetüüpne ja stereotüüpne saksluse kants sugugi nii ühetähenduslik, kui enamasti arvatakse. Kui härra jahitrofeed ja piibu annab ehk vähese vaevaga baltisaksa esemeks isoleerida, siis osales mõisakultuuris ka hulk muud rahvast, valitsejast moonakateni, kelle vahendusel muuseumi jõudnud vara puhul on saksa-mittesaksa piiri tõmmata raske või isegi asjatu. Lõpuks ulatusid jagatud kultuurivormid ka mõisast kaugemale: XVII-XVIII sajandi barokk tungis XVIII–XIX sajandil talutarre ja kindamustritesse kooti lugusid kuulsast Napoleoni-vastaste sõdade väejuhist Barclay de Tollyst.
Niisiis keerleb suur osa baltisaksa-uuringutest mõisakultuuri ümber ning teemapäeval oli see peale Ülle Jäe ettekande keskmes ka Viljar Visselil interjöörikujundusest ja Risto Pajul Anna von Krüdeneri joonistusplokist rääkides. Baltisaksa temaatikat ei anna siiski hõlmata vaid mõisaga, sest sakslasi elas ka linnades ja neid oli teistegi seisuste hulgas peale suurmaaomanike. Üks nimetaja, mis baltisaksluse uurimisel mõisakeskkonnast edasi viib, on uusaja kultuurilugu. Raamatuloolasi, kes on traditsiooniliselt tundnud huvi kohaliku saksa kirjanduse vastu, esindas seekord Tiiu Reimo ettekandega XVII-XVIII sajandi trükiste vinjettidest. Maris Saagpakk juhtis tähelepanu August von Kotzebue rollile Eesti teatriajaloos, markeerides viimastel aastatel elavnenud huvi selle saksa kirjanduse pooleldi unustatud suurkuju vastu. Ka varane Eesti teaduslugu on baltisakslaste pärusmaa.
Erki Tammiksaar tutvustas baltisakslasteks peetavate maadeavastajate rida ja nende tegevuse tagajärjel sündinud teaduskogusid. Olev Liiviku ettekanne Erna von Huseni esemetest Tallinna Linnamuuseumis tõi esile veel ühe baltisakslaste kogumistöö objekti, muinasvarad. Ettekannetest koorus välja baltisaksa kategooriaga ümberkäimise elastsus. Kotzebue oli sünnilt sakslane ja abiellus Eestimaale (baltisakslastel on selle kohta isegi oma sõna Beute Balte ’saak-baltlane’), Bellingshauseni puhul on aga ilmne, et kuigi ta oli sünnilt Saarlane, jäi tema kontakt Baltikumiga elu jooksul järjest nõrgemaks ja ta hoopis venestus.
Teemapäeva tervikuna silma ette manades joonistub välja uurijate ring, kellel on baltisaksa mõistega midagi peale hakata. On uurimisalasid, eelkõige kirjandusteadus, kus baltisaksa täpsema määratlemisega on iseäranis palju vaeva nähtud. Seejuures on teemasid ja ajalooperioode, kus baltisaksa mõiste on kõrvaline või koguni üleliigne. Peamiselt on see tingitud asjaolust, et mõiste kasutus on ajaliselt piiratud: mõiste kerkis esile alles XIX sajandil rahvuslike liikumiste käigus, mistõttu pole näiteks keskaja või varauusaja uurijal seda vaja.
Eesti (ja läti) ja baltisaksa rahvuslus sündis vastasseisus, millesse kandusid ka XIX sajandi Vene impeeriumi Läänemere provintside seisuslikud vastuolud. Endast teadlikuks saanud rahvusgrupid konstrueerisid antagonistlikke genealoogiaid, kus ühtedest said otseselt paganate ja teistest ristirüütlite järeltulijad, vaatamata 700aastasele kooselule, mille käigus kõigist olid saanud kristlased ja vaid üksikutel suguvõsadel olid tõepoolest ette näidata ristisõdijatest esivanemad. XIX sajandi ajalooliselt kujunenud keskkonnas osutus ühisosa leidmine võimatuks ning hõõrumist siinsete rahvusgruppide vahel oli tunda veel 1930ndatelgi.
Vastandumine ei tee aga olematuks fakti, et ükskõik kui umbmääraselt defineeritud saksa faktor on Baltimaade ajaloos põhjapaneva tähtsusega. Selle vaatlemisel on lihtne omaks võtta XIX sajandil juurdunud stereotüübid või enesepilt ja joonistada eristusi ka sinna, kus neid tegelikult ei ole. Sajandeid kestnud kultuuriülekanne (tõsi küll, ühe poole hegemoonia all) on meid sakslastega palju sarnasemaks teinud, kui esmapilgul paistab või esimese hooga tunnistada tahaks. Seega pole mingil juhul liialdus öelda, et baltisakslust uurides uurime tegelikult iseennast.