Näitus „Lilly Walther. Piiritu“ Tartu kunstimuuseumis kuni 29. V, kuraator Nele Ambos, kujundaja Kristiina Taluri ja graafiline kujundaja Norman Orro.
Näitus „Erna Kreischmann. Baltisaksa modernisti oma ruum“ Kumus kuni 29. V, kuraatorid Mari-Liis Krautmann ja Eha Komissarov, kujundaja Liina Siib.
Eesti kunstimuuseumide üha suurema tähelepanu kõrval eesti soost naisautoritele võib märgata ka kasvavat huvi baltisaksa naisloojate vastu. Alles paar aastat tagasi oli Kumu kunstimuuseumi suurel naiskunstnike näitusel „Eneseloomine“ esindatud rida baltisaksa päritolu autoreid. Nüüd on harukordne juhus: Eesti kahes kunstimuuseumis on korraga vaadata baltisaksa naiskunstnike Lilly Waltheri (1866–1946) ja Erna Kreischmanni (1885–1929) isikunäitus. Ühtlasi saab heita pilgu ka XX sajandi esimese poole baltisaksa kunstiellu.
Daamide maailm
See, et tolle perioodi Baltimaade kunstielu meile just naisloojate kaudu avaneb, on toonast konteksti arvestades enam kui asjakohane. Lilly Waltheri ja Erna Kreischmanni tegutsemisajal tegid baltisaksa naised kunstielus võimsalt ilma. Näiteks oli ühel viimasel sõjaeelsel baltisaksa teadus- ja kultuuriseltsi Eestimaa Kirjanduse Ühingu Tallinnas korraldatud baltisaksa kunstnike loomingu ülevaatenäitusel kahekümne kaheksast autorist koguni seitseteist naised. XX sajandi esimese poole baltisaksa kunstnikest on ka kunstiajalukku jäänud samuti pigem naised: Klara Zeidler, Anna von Maydell, Erna Brinckmann jt. Kunstipilt erines toona tugevasti XIX sajandi meestekesksest olukorrast. Kuigi praegu võiks naisloojate rohkuse üle rõõmustada, oli see paradoksaalselt hoopis baltisaksa ühiskonna konservatiivsuse tulemus. Kunstiga tegelemine ja kunstiõpetaja amet kuulusid nende väheste avalike tegevuste hulka, mida peeti baltisaksa naisele sobivaks. Kunsti harrastasid aadlidaamid ja ka õpetatud seisusest naised, haridusvõimaluste laienemise ja üldise naiste emantsipatsiooni tulemusena olid XIX sajandi lõpuks baltisaksa naised sisenenud professionaalsesse kunstiellu juba nii võimsalt, et toonastes kunstiarvustustes hakati rääkima kunstiväljal võimust võtnud daamide maailmast ehk Damenwelt’ist.
Damenwelt’is tegutsesid oma eluaastate poolest ka Lilly Walther ja Erna Kreischmann. Paraku ei pälvinud baltisaksa naiskunstnikud väärilist tunnustust. XX sajandi baltisaksa kunsti tagaplaanile tõrjumine on Eesti kunstiloos olnud küll laiemalt kombeks ega puuduta üksnes naisi. Mai Levin on XX sajandi alguse baltisaksa kunsti käsitlevale peatükile Eesti kunsti ajaloo V köites pannud pealkirjaks „Hääbuv baltisaksa kunst“. Siiski on varemgi tähelepanu juhitud, et seesuguses hinnangus kajastub pigem baltisakslaste poliitilise ja majandusliku ülemvõimu kaotus, mitte kunstnike loomingu tase. Eesti Vabariigi loomisega nihkus tähelepanu paratamatult eesti rahvusest kunstnikele ja baltisakslased jäid poliitilistel põhjustel varju. Arvestades aga naisautorite rohkust selle perioodi baltisaksa kunstielus, võib oletada, et peale rahvusliku aspekti saab baltisaksa kunstielu marginaliseerumist seletada ka naiste tõrjutusega 1920. ja 1930. aastate kunstielus, samuti vähese tähelepanuga, mida kunstikirjutuses on traditsiooniliselt naisloojatele pööratud. Võib ju mängida mõttega, kas juhul, kui selle perioodi baltisaksa kunstis olnuks rohkem edukaid mehi, oleks baltisaksa kunsti positsioon olnud XX sajandi Eesti kunstielus märksa suurem.
Seetõttu võib üksnes rõõmustada, et nii oma soo kui ka rahvuse tõttu varju jäänud naisautorid on nüüd sellises mahus tähelepanu all. Loomulikult on ajastu konteksti ja väärtustega kursis mõlema näituse kuraatorid ja nii saadab ka mõlemat ekspositsiooni elegantne flirt traditsiooniliste soorollidega. Mõlemat naist esitletakse vaatajale n-ö naiselike žanride kaudu: Kreischmannil ennekõike kodused interjöörid ja Waltheril lillepildid. Waltheril läbivad lille- ja taimemotiivid keskse teemana kogu näitust, kuigi lillepiltidele on pühendatud ka eraldi ruum kelmika pealkirjaga „Lilly maalib lilli“.
Mõlemal näitusel saab kiiresti selgeks, et kummagi autori looming ei mahu traditsioonilisse arusaama konservatiivsest ja alalhoidlikust baltisaksa kunstist. Erna Kreichmanni esitletakse siinse uuendusmeelse modernistina, kes maalitud interjööride kõrval jääb isegi rohkem silma terase inimtüüpide vaatleja ja tabajana. Loomingulise haardeulatusega rabab aga Lilly Walther, kes jõudis teha elu jooksul mitu loomingulist karjääri. Õppinud teadaolevalt esimese Eestist pärit naisena Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis, tegeles ta XIX sajandi lõpus tarbekunstiga: ta töötas Prantsusmaal Sèvres’i portselanivabrikus ja asutas XX sajandi alguses koos mitme teise baltisaksa naiskunstnikuga Tallinnas uuendusliku tarbekunstiateljee. Olles eluaeg tegutsenud maastiku- ja lillemaalijana ning katsetanud ka trükigraafikaga, pühendus ta elu lõpul konservaatoritööle ja jõudis veel kõrges eas panustada Teise maailmasõja purustustes viga saanud kunstiteoste korrastamisse.
Kolleegid ja sõbrad
Arvestades, et tegemist on naiskunstnikega, on märgiline seegi, et mõlemad näitused on koostatud sisuliselt ühe asutuse materjalide põhjal: Erna Kreischmanni looming asub Pärnu muuseumis ja Lilly Waltheri arhiiv Tartu kunstimuuseumis. Üks naiskunstnike kunstiajaloos marginaalset rolli tagant tõuganud asjaolu on seegi, et naiste loodud kunsti pole muuseumid süstemaatiliselt kogunud nagu meeskunstnike oma. Nii Waltheri kui ka Kreischmanni looming on selles kontekstis loomulikult positiivne erand, kuigi nende kunstipärandi säilimine on pigem juhuse, mitte süstemaatilise kogumistegevuse tulemus. Mõlema kunstniku pärand sattus muuseumi pärast autori surma, erakordselt traagiline on eriti Lilly Waltheri ja tema loomingu saatus.
Walther jagas Teise maailmasõja lõpus sadade teiste Eestisse jäänud baltisakslaste traagilist saatust ja küüditati 1945. aastal Venemaale, kus ta peagi suri. Tema arhiivi päästis hävimisest tema õpilane ja kunstnik-restauraator Ilmar Ojalo, kes toimetas mitte just baltisaksa-sõbralikul sõjajärgsel ajal Waltheri ateljeesse maha jäänud materjalid Tartu kunstimuuseumisse.
Seetõttu on suur rõõm, et aastaid muuseumis oma aega oodanud Lilly Waltheri arhiiv on endale lõpuks erialalt konservaatorist kuraatori Nele Ambose näol leidnud pühendunud uurija ja säilinud materjalid on avanenud vaataja ees esmakordselt täies mahus. Waltheri arhiiv sisaldab peale tema enda pärandi ka tema pere, sealhulgas kunstnikust vanaisa Carl Sigismund Waltheri materjale. Selle kõige süstematiseerimine, korrastamine ja näitusele valiku tegemine on olnud kahtlemata suur töö. Kuraatori ülesannet pole teinud kergemaks asjaolu, et paljude teoste kohta pole praegu enam võimalik täie kindlusega öelda, millal ja millistel asjaoludel on need loodud. Raskused materjali hulgast valiku tegemisel ja teemaplokkidesse paigutamisel paistavad mõneti ka näitusel silma, kuid tuleb tõdeda, et algus on tehtud ja siit saab ainult edasi minna. Suurt tööd kroonib ka näitusega kaasnev kataloog, mis on selle võrra erakordsem saavutus, et kuulsa tartlase Julie Hagen-Schwarzi kõrval ei leidugi palju baltisaksa naiskunstnikke, kelle loomingu kohta oleks kirjutatud põhjalikumaid eraldiseisvaid käsitlusi.
Lilly Waltherit ja Erna Kreischmanni ei sidunud üksnes baltisaksa taust, vaid ka sõprus, mis sai alguse hiljemalt 1920. aastail Ants Laikmaa ateljeekoolis õppimise ajal. Vastastikust sümpaatiat ja loomingulist lugupidamist markeerivad toredasti teineteisest tehtud sama motiiviga portreed: kaks naisloojat kõrvuti koos maalimas. Mõlema kunstniku arhiiv annab kindlasti veelgi ainest naiskunstnike ühiste kontaktivõrgustike ja baltisaksa naiste kunstielu uurimiseks ja avastamiseks. Jääb ainult loota, et huvi baltisaksa naiskunstnike loomingu vastu ei jahtu ja nii näitused kui ka publikatsioon aitavad kinnistada naiste väljateenitud positsiooni Eesti kunstikirjutuses ning innustada teisigi uurijaid teemaga tegelema.