4. – 6. juulini toimus balti naiskirjanike turnee Inglismaal Londonis ja kõrge sümbolväärtusega ülikoolilinnas Oxfordis. Täpsemini hõlmas katusnimetus lisaks kolmele ausale kirjanikule – Maarja Kangrole Eestist, Nora Ikstenale Lätist ja Aušra Kaziliūnaitėle Leedust – ka ühe igat riiki ja kultuuri esindava kriitiku, tõlkija või kirjastusinimese. Juba turnee või tuuri sõna tekitab vääritus kuuljas paralleeli ringi reisiva tsirkusega ning kui seda nipsakat metafoori edasi arendada, on kirjanikud pisut nagu taltsutatud lõvid; kriitikud, tõlkijad ja muu „metarahvas“ seevastu satub talitajate rolli. Viimaste ülesanne on hoida puurid puhtad, loomad esinemiseks heas vormis ja kammitud. Selge on aga see, et vaatama tulevad kõik ikkagi lõvisid – nende ürglooduslikku jõudu, mis on publikule turvaliseks imetlemiseks kätketud kultuuri kammitsaisse.
Vaatama oli balti naislõvisid tõepoolest tuldud. Tuur sisaldas eneses kaht kirjandusõhtut Waterstonesi raamatupoodides (esimene neist, Waterstones Piccadilly, on väidetavalt Euroopa suurim raamatukauplus) ning ümarlauavestlust tõlkepäeval Oxfordi ülikooli St Anne’i kolledžis. Ilmselt on hea viis kirjanduse populariseerimiseks see, et Waterstonesi kirjandusõhtu formaadi juurde kuulub klaasike veini nii kõnelejatele kui ka publikule – kuigi üritus oli piletiga, leidus Londonis priskelt poolsada balti kirjanduse huvilist. Seda arvu paisutasid küll nii kohalikud läti-leedu-eesti diasporaa esindajad, kes olid tulnud kodumaist kultuuri toetama, kui ka kirjastuste agendid, kes viibisid kohal tööülesannetes. Üks turnee olulisimaid eesmärke oligi leida väliskirjastajaid, kes huvitavad marginaalid oma tiiva alla võtaksid.
Sünnitus intellektualiseerida!
Sest ilus väljend „balti naiskirjanik“ ju rõhubki autorite kultuurilisele topeltmarginaliseeritusele – kui mitte lisada võrrandisse ka kirjanikuametit ja saada kokku lausa tripeltmarginaliseeritus kogu ühiskondlikul väljal. Lisaks tekitab see teatavaid sisulisi ootusi, valmistab ette tekstideks, mis kuidagimoodi tematiseerivad niihästi Ida-Euroopa sovetiminevikku kui ka spetsiifiliselt naisena maailmas olemist. Eriti teadlikule välislugejale võiks meelde tulla ka nüüd juba mõne aasta tagune sensatsioon Sofi Oksanen. Kirjandustuuri esimene lugemisõhtu kandis ühtlasi iseloomulikku pealkirja „Vaikuse kartograafiad“. Kapitalistlikul raamatuturul on selline nivelleeriv brändimine ilmselt paratamatu. Kuid kuivõrd iseloomustab see konkreetseid kirjanikke? Kuivõrd tunneb eestlane end oma argikogemuses postsovetina? Kuivõrd mõtleme me Kristiina Ehinist, Viivi Luigest, Ene Mihkelsonist, Triin Soometsast, Elo Viidingust kui „balti naiskirjanikest“?
Proosakirjanikelt Kangrolt ja Ikstenalt olid ettelugemiseks valitud ja tõlgitud fragmendid, mis naiskirjanduse määratlusega ideaalselt kokku sobisid, puudutades emadust – seda muidugi teadlikult ja kokkulepitult. Kangro „Klaaslaps“ (2016), suurt kohalikku tähelepanu äratanud nn dokumentaalromaan seab keskmesse veel sündimata lapse kaotamise. Ikstena „Emapiim“ (2015) jutustab ema ja tütre distantseeritud suhtest nõukogude ühiskonnas. Võib aga arvata, et ka need on siiski ometi väga erinevad tekstid. Läti romaani tõlge eesti keelde on alles valmimas, kuid varasemate eestinduste järgi otsustades on küünilise, tänapäevase Kangro ja arhetüüpe romantiseeriva Ikstena sooküsimuste käsitus fundamentaalselt erinev.
Ka tõlkepäeva vestlusringis ilmnes, et osalejate suhtumine „naiskirjanduse“ määratlusse on, nagu ikka, kaunis eripalgeline. Olgugi huvi naiskirjanduse ajaloo vastu ühine, võib selle juures tähtsustada pea vastandlikke nähtusi – kas üldskaalal konkurentsivõimelist esinemist või hoopis eripärast fluidumit, kurikuulsat naiselikku müstikat. Eesti kirjanduse kohta jääb publikule aga loodetavasti meelde faktoid, mille Kangro õhku viskas: kuulsaim ja otsekoheseim siinne sünnituslugu on mehe kirjutatud (pidades silmas Peeter Sauteri „Kõhuvalu“). Järgnes üleskutse: eesti naiskirjanikud võiksid võtta kätte ja sünnituse korralikult intellektualiseerida!
Ihalus sovetikitši järele
Mis puutub „balti kirjandusse“, siis eriti Eesti ja Läti vahelt jookseb nii tugev keelebarjäär, et kirjandused on olnud küll paljuski paralleelsed, kuid mitte omavahel seotud ega viljakas kontaktis. Eesti on varem märksa hoolsamalt ehitanud Soome silda; praegu valitseb asümmeetriline olukord, kus eesti kirjandust tõlgitakse läti keelde palju, vastupidi vähe. Nii on sellisel katusmõistel mõtet peamiselt poliitilises, ühist ajalugu tähtsustavas võtmes. Lääne lugejaskonna teatavat turistlikku ihalust sovetikitši järele rahuldab kõige paremini ilmselt Ikstena romaan – mis loomulikult ei ütle ei üht ega teist teose kirjandusliku kvaliteedi kohta. Kõnekas on juba see, et sõna-sõnalt „emapiima“ tähendav pealkiri („Mātes piens“) on peatselt ilmuva inglise tõlke puhul võtnud kuju „Soviet Milk“ ehk „Nõukogude piim“.
Eestist võiks sellesarnast nišši täita vahest Kai Aareleiu „Linnade põletamine“ (2016), mille fragmenditud ülesehitus lubab romaanil heita pilku 1940. – 1960. aastate Nõukogude Eestile, kusjuures ühevõrra kujundavad meeleolu nii ajastu hõngus kui ka isiklik sfäär, peresuhted. Temaatiliselt võiks sobida Maimu Bergi „Moemaja“ (2012), kus käsitletakse dokumentaalses laadis populaarse ajakirja Siluett toimetuse elu, eksotiseerides sealjuures hoogsalt nõukogude minevikku. Kuid see ei ole vist siiski piisava hoolega välispublikule orienteeritud, jäädes siiraks siseringi mälestuseks.
Igatahes Kangro tänapäevase sündmustikuga „Klaaslapsel“ on idabloki minevikuga vähe pistmist. Muidugi võib alati öelda, et ridade vahel on see kõik olemas. Kuid isegi peategelase pilk parasjagu algavatele (hiljem teadagi sõjani viinud) rahutustele Ukrainas on pigem lihtsalt tänapäeva lääne intellektuaali kui spetsiifiliselt idaeurooplase oma.
Samamoodi paigutus pigem üle-euroopalisele või koguni globaalsele taustale leedu luuletaja Kaziliūnaitė etteloetu, näiteks lennujaamamiljööd kirjeldav luuletus. Sünniaastaga 1987 esindab tema aga juba põlvkonda, mille suhe nõukogude minevikuga ongi juba väga põhimõtteliselt „post“.
Kasulikud kahevahelolijad
Kui tõlkijad ja kriitikud kommenteerimiseks sõna said, rõhutas ennekõike leedu keelest tõlkija Karla Gruodis piinliku hoolega, et tänapäeva leedu kirjanduses, eriti proosapildis, on naisautorid arvulises ülekaalus ning kirjutavadki põhimõtteliselt kõike, kas või žanri mõttes: ajaloolisi romaane, seiklusjutte, „naistekaid“, aga ka väga kõrgete pretensioonidega kirjandust. Nii andis temagi mõista, et selle kõige ühine tuum kergesti näppu ei jää. Muide oli märkimisväärne, et nii Gruodis kui ka toimetaja ja läti keelest tõlkija Kaija Straumanis esindasid mitmenda põlvkonna diasporaad, esimene Kanadast, teine USAst. Mõlemad on kasvanud vastavalt leedu- ja lätikeelses kodus, kuid on juba lapseeast saanud hariduse kohalikus ehk inglise keeles ning valdavad mõlemat kõrgel tasemel. Samuti veetis Gruodis noore naisena just tormilised üheksakümnendad Leedus, kus muu hulgas käivitas Leedu esimese ingliskeelse ajalehe ning oli tegev feministlikus liikumises. Straumanis kogus jällegi paari aasta eest internetikuulsust fotodega, kus talle loobitakse asju vastu pead, seal hulgas on mitmes kaadris just läti autorite raamatud! Selline kahe kultuuri vahel elamine annab neile niihästi teatava kõrvalpilgu kui ka teeb neist suurepärased vahendajad – või, taas kapitalistlikes terminites mõeldes, suurepärased balti kultuuri turundajad läänes. Ka eesti diasporaast on võrsunud mitmeid kasulikke kahevahelolijaid, kuid vist mitte kirjastusalal.
Õieti on kahevahelolija ka kogu turnee korraldaja, kirjandusharidusega agent ja kommunikatsioonispetsialist Erika Lastovskyte, kuigi lühema traditsiooniga – ta on pärit Vilniusest ja elab juba mõnda aega Oxfordis. Nii on tema otsus reklaamida meid, balti kirjanaisi, „vaikuse kartograafia“ metafoori kaudu küllap mõlematpidi läbi mõeldud. Ja tsirkusetuur polegi sellega veel lõppenud – 2018. aasta Londoni raamatumessi temaatiliseks fookuseks on Baltimaad. Siis tuleb meie kirjanikel hüpata läbi veel märksa eredama leegiga põlevate rõngaste ning enam ei päästa sellest ka meheksolemine.