Korraldajad lootsid ilmselt oma veebilehele ja tõesti hästi tehtud DVD-le , kuid paraku puudub selle ümbrisel elementaarnegi sisuline info. Usk aga, et teatrifriigid marsivad etenduselt etendusele, (kodumaalt kaasa võetud) sülearvuti kaenlas, tundub olevat liialt postmodernistlik. Balti festivali sisulise taseme kohta võib ju küll öelda, et naabrite poolt meile toodu ei väärinudki suuremat reklaami, kuid ega me seda ette teadnud! Viienda Balti teatri festivali huvitavaim ja oodatuim sündmus oli kahtlemata Alvis Hermanise lavastus „Vaikuse hääl”, kuid paraku esines see teater (nagu ka kolm aastat tagasi lavastusega „Pikk elu”) väljaspool konkursiprogrammi.
Seekord sai takistuseks Baltimaade teatritest rahvusvaheliselt praegu kõige mainekama kollektiivi honorarinõue (8000 eurot), mida Läti kultuuriministeerium maksta ei suutnud. Arvestades, et Lätis on teatrite riiklik toetus ühe aastaga kukkunud 30% (meil kulub selleks ilmselt kaks aastat), on lätlaste aus vaesus mõistetav. Festivali statuut näeb aga ette, et iga osavõtjariik katab ise oma teatrite transpordikulu ja päevaraha ning on loomulik, et ühele teatrile erandit teha pole võimalik. Jääb üle vaid kiita festivali „Draama 2009” peakorraldaja Margus Kasterpalu otsust kutsuda nimetatud lavastus Tartusse n-ö kommertsalusel. Sest kuigi „Pikka elu” näinud vaatajad olid „samade kontide teistkordses puljongis” pisut pettunud, jäi Hermanise loominguga esmakokkupuutujail lavastusest kindlasti põnev ning kauaks meeldejääv mulje. Seda kummalisem tundus aga lätlaste n-ö ilma honorarita festivalile läkitatud lavastuste valik. Lavastaja Lauris Gundars võis küll arutelul seletada, et ta soovib teha „mitte-hermanise-laadset, vaid tavalist” teatrit, see aga ei vabanda kuidagi välja Rudolfs Blaumanise näidendi „Indrāns” nii mõtteliselt kui vormiliselt haledat esitust, mis oma tasemelt poleks päris kindlasti leidnud äramärkimist isegi mitte meie harrastusteatrite festivalil.
Läti Rahvusteatri esitatud poetess Vizma Belševica noorusmälestuste instseneering „Bille” (lav Valdis Lūriņš) võib olla kindlasti huvitav kohalikus kontekstis, kuid nii keeleliselt kui ka tehniliselt abitu tõlke vahendusel jäi see väga tekstirohke lavastus meie vaatajale lihtsalt kättesaamatuks. Küll tahaksin aga tunnustada peaosalise Dace Bonāte väljendusrikast ja hoogsat mängu. Mõistetamatuks jäid aga festivali korraldajate poolt lätlastele pakutud mängupaigad. „Bille” jaoks oli Genialistide Klubi saal ilmselgelt kitsas, väikesesse mänguruumi loodud „Indrānsi” mängimine Vanemuise suurele ja saalile avatud lavale istuma pandud publiku ees tundus aga lausa kohatu. Ka leedulaste osalemise festivalil varjutas vaesus. Seetõttu loobuti ka teisest lavastusest, milleks annab võimaluse (kohustab) festivali statuut ja piirduti vaid üliõpilastenduse „Dekaloog. Kümme käsku” Tartusse läkitamisega. Tegemist on Euroopa Liidu toetusrahaga tehtud ja viit riiki hõlmava teatriprojekti n-ö leedu osaga. Lavastuse tekst olevat sündinud proovide käigus kümne käsu teemal improviseerides. Kuigi lavastaja Gintaras Varnas on suhteliselt tuntud nimi ja lavastus ise pälvis rahvusliku draama kategoorias ka Leedus teatri aastapreemia, jäi laval toimunu siiski küllalt segaseks ning eri tasemel sketšide reaks. Esitajaks oli Varnase juhendatud teatrikooli kursus ning printsiibilt võis lavastuses leida teatud ühisjooni Mart Kolditsa möödunud hooajal üliõpilastega Von Krahlis tehtud lavastusega „Kummitus masinas”. Viimane tundus vähemasti mulle siiski mõneti ühtlasem ja kontsentreeritum ning ka esitustasemelt professionaalsem. Marta Vosyliūtė auhinnatud kujundus „Dekaloogile” oli tõesti omapärane, paraku jäi aga kujunduse seos lavastusega üsnagi ebamääraseks.
Meie aastapreemiate žürii poolt festivalikavva Eestit esindama valitud Endla teatri „Janu” (lav Andres Noormets) ja NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (lav Tiit Ojasoo) sisulise taseme naabrite pakutuga võrreldes kviteeris rahvusvaheline žürii auhindade jagunemisega 5 : 1. Erilist rõõmu tegi seejuures Ago Andersoni tunnustamine festivali näitlejaauhinnaga suurepäraselt mängitud peaosa eest „Janus”. Ka aruteludel olid jutuks peamiselt eesti lavastused, kusjuures enim kõneainet pakkusid loomulikult „Jänese” tõlgendusvõimalused. Mis edasi? Festival toimus seekord muudetud statuudi alusel, mis lubab osalema viimase kolme aasta jooksul esietendunud Eesti, Läti või Leedu autorite loomingul (näidendid, instseneeringud, heliteosed, koreograafia jne) põhinevad teosed. Ürituse põhieesmärgiks on kaheldamatult olnud omamaise dramaturgia vastastikune tutvustamine. Paraku osutus vaid „Janu” ainsaks kavas olnud uueks näidendiks. Meie dramaturgiabuumile pole naabritel juba aastaid päris võrdväärset vastust. Tahaksin siiski loota, et Margus Kasterpalu külalistele suunatud kirjaliku pöördumise lõpulause „Pääsukesed võivad halva ilmaga lennata küll madalamalt, aga nad lendavad. Ja elavad halvad ajad üle” osutub tõeks ja Balti teatri festival väljub masust „tugevamana kui kunagi varem”.
Kui korraldusjärg aga 2012. aastal taas meieni jõuab, oleks vahest õigem teha see festival lahus meie oma draamafestivalist ja mõnes teises Eesti teatrilinnas.