Marina Kesler on lavastanud varemgi, ta alustas oma töödega juba balletikoolis. „Libahunt” on vaieldamatult tema kõige küpsem teos. Kui kuulsin, et ta hakkab „Libahunti” tegema, siis lausa jahmatasin: ei kujutanud teda ette eesti asja tegemas. Tal on julgust võtta ette keerulisi ülesandeid,  näiteks praegu hakkab ta balletikoolis tegema „Bernarda Alba maja”. Marina Kesler mõtleb originaalselt, põnevalt, on täis ideid ja energiat. Mõneti meenutab ta noort Mai Murdmaad. On kahte tüüpi lavastajaid. Ühed on loomult tantsijad, väga musikaalsed, aga lavastavad kui tantsijad. Aga on ka selliseid lavastajaid, kes tunnetavad muusikat teisiti kui tantsijad, kes mõtlevad kujundlikult, neid pean ma tõelisteks koreograafideks. Marina Kesler kuulub viimaste hulka.

Muusikateatri eriauhind läks seekord Vitali Nikolajevile, Estonia balletitantsijale. Niisuguseid inimesi nagu Nikolajev pannakse kahjuks vähe tähele, aga nad on teatrile väga olulised, mis sest, et kõrvalosade täitjad. Vähe sellest, mõnikord kujuneb kõrvalosa nii oluliseks, et isegi varjutab peaosa. Väga väärt inimene laval.