Okupatsioonide muuseumi punatähte ja haakristi oma pea kohal mikski pidamata esitas AEFi nõukogu esimees Linnar Viik 19. aprillil AEFi eduloo, mida kandis usk igaühe vaimujõudu. Küll Sorosi toel, kuid siiski tühjalt kohalt kodanikuühiskonna mõttes alustasid ennekõike need, kes polnud selleks volitatud. 1990. aastal loodi filantroop George Sorosi algatusel ja finantseerimisel sihtasutus AEF, mis on 15 tegevusaastal jaganud õppestipendiume ja toetusi ning algatanud projekte ligi poole miljardi krooni ulatuses. AEFi tegevus on ulatunud filosoofia tõlkesarja ja avalike Interneti-punktide loomisest külaseltside toetamiseni.
Avatus ja omaalgatus on kandnud senini fondi, mis on Mall Hellami juhatusel alati ajanud positiivse hõlvamise poliitikat, nüüd siis ka üheksanda koosmeele auhinna Eesti ukrainlastele määramisega välispoliitikat. Koosmeele auhinna (Marje Üksise graafiline leht ?Avanemine? ja 20 000 krooni) eesmärk on avaldada lugupidamist ja tunnustust neile, kes on oma tegevusega aidanud kaasa Eestis elavate rahvuste ja sotsiaalsete gruppide üksteisemõistmisele ning avatud Euroopa idee mõistmisele. Auhinna sai Eestimaa ukrainlaste ühendus Eesti Ukrainlaste Kongress Ukrainas toimunud demokraatlike protsesside teadvustamise ja neile toetuspinna loomise eest Eestis (kongressi korraldusel ja Eestimaa Rahvuste Ühenduse toetusel toimus Tallinnas Raekoja platsil mitmesaja osavõtjaga miiting demokraatia toetuseks Ukrainas).
Praegu on AEFi üks tegevussuundi Euroopa Liidu uute naabrite kodanikuühiskonna abistamine. Sünnipäeva tähistati ka äsja valminud uuringuga, mis tutvustab Eesti ja Euroopa Liidu suhteid oma uute naabrite Ukraina, Valgevene ja Moldovaga. Uuringu eesmärgiks on aidata Eestil ja eelkõige vabaühendustel leida tõhusaid kanaleid oma kogemuste edasiandmiseks endistele saatusekaaslastele, kelle tänased probleemid on osalt samad mis Eestis iseseisvumisjärgseil aastail.
Vaatamata sellele, et AEFi tegususe tõttu on organisatsioon avatud ühiskonna ülesehitamise edukamaid näiteid ning maailma väiksemaid ja tõhusamaid avatud ühiskonna võrgustikus, ei teeks praegugi paha küsida nagu 15 aasta eest alustades: kas avatus on hea või halb? Kas nii väike ühiskond võidab sellest või kaotab? Ja ? kui avatud on või peab olema Eesti ühiskond?