Andres Tolts. Vene tsaar Aleksei ületab riigipiiri, et rappida Poolat.
Marko Mäetamm. Ubu finantskonks ajab lontrused luugist alla.
Kaido Ole (vasakul ja paremal). Kuningas kohtub talupojaga.
Vähe on maailma draamakirjanduses sääraseid tekste, mille ajalooline tähendus hõivaks nii traditsioonilist teatri- kui ka kunstivälja. Alfred Jarry “Kuningas Ubu” esietendust 1896. aastal Pariisi väikeses, kuid seda vapramas Théâtre de l’Œuvre’is võib kahtlusteta pidada sündmuseks, millest on startinud mitmed nii avangardteatrit kui uuemat kunsti tutvustavad käsitlused. Pole ilmselt eriti üllatav, et kujutavas kunstis tõstetakse “Kuningas Ubu” kilbile just valdkonnas, mida loetakse teatrile kõige lähedasemaks või isegi teatri üheks erivormiks – performance’is.
Etenduskunsti ajaloo krestomaatiliste käsitluste autor RoseLee Goldberg on näiteks “Kuningas Ubu” esietendusega alustanud oma populaarset ülevaateteost ning korduvalt välja antud raamatut “Performance Art: From Futurism to the Present”. Seejärel hakkab ta tasapisi lahti harutama futuristide, dadaistide ning sürrealistide aktsioone. Absurdse, ebaloogilise, kriitilise, šokeeriva, aga ka pilava, sõgeda ja kummalisi seoseid sisaldava “Kuningas Ubu” mõju oligi kujutavale kunstile suurim ilmselt Teise maailmasõja eelses ajas, kui rohkem või vähem näidendist ja esietendusest inspireeritud aktsioone võtsid ette teiste seas näiteks Guillaume Apollinaire, Pablo Picasso, Cabaret Voltaire, Jean Cocteau, Filippo Marinetti, Antonin Artaud jt.
Ent lisaks varjamatult performatiivsetele etenduskunsti vormidele on “Kuningas Ubu” jätnud ka teistsuguse jälje. Tasub meenutada, et juba “Kuningas Ubu” esmalavastuse dekoratsioonide autorite seas olid peale Alfred Jarry ka Bonnard, Vuillard, Toulouse-Lautrec ja Serusier. Pealtnägijad on dekoratsioone kirjeldanud kui naivistlikke, kujutatud oli “korraga kuuma ja arktilist kliimat, õitsvaid õunapuid, kaminat, aga ka raagus puud ja lumesadu”. (Muide, Toulouse-Lautreci eluloo autor David Sweetman pühendab “Kuningas Ubu” esietendusele mitmeid lehekülgi, pidades seda varjamatult fin de siècle’i üheks olulisemaks tekstiks, kus kajastusid Prantsusmaal XIX sajandi lõpus levinud anarhistlikud ning avangardistlikud ideed.) Ka hiljem on mitmed maalikunstnikud ajaloo ühe kuulsama matsi juurde pöördunud, näiteks sürrealist Max Ernst, kelle 1923. aastal valminud töö on ilmselt üks kuulsamaid Ubu portreesid. See kujutab punast vurrkann-inimest keset tühja välja, käed üles tõstetud ning suu justkui kedagi hüüdmas. Veidi tellituma maiguga on Joan Miró 1966. aastal valminud 13 litograafiatehnikas illustratsiooni ühele “Kuningas Ubu” luksus(!)väljaandele.
Nii eesti teatris kui kunstis “Kuningas Ubu” jälg puudub. Põhjusi on kahtlemata mitmeid, alustades tõdemusest, et avangard saabuski siia hilinemisega. Kuigi tekst iseenesest ei ole ju enam ammu midagi erakordselt šokeerivat ning selle teravik – lugu matsist kuningatroonil ning rahvast, kes lubab tal seal istuda – on ju ühtaegu nii tüütavalt korratud kui ka alati aktuaalne, ei jõutud “Kuningas Ubu” lavastamiseni ka pärast Teist maailmasõda. Võimukriitilise näidendi suutis esimesena Nõukogude Liidus lavale tuua hoopis leedukas Jonas Vaitkus, kuigi Mati Undi märkmetes on 1972. aastal selgelt kirjas, et “iga õhtu kordusid minu jutus mu lemmiknäidendid: Büchneri “Woyzeck”, Marlowe’ “Edward II”, Wedekindi “Maavaim”, Jarry “Kuningas Ubu” ja teised. Aga – Ükski nendest lavale ei jõudnud.”
Ubu-jälje puudumine kunstiväljal on ehk kergemini seletatav, kuna etenduskunst kui iseseisev kunstiliik jõudis siia alles 1960ndatel, kujutavas kunstis puudus aga kahe maailmasõja vahel oluline tõmme sürrealismi, absurdi ja kriitilise käsitluse poole. Seetõttu on Kaido Ole, Marko Mäetamme ja Andres Toltsi “Kuningas Ubu” stseenide illustratsioonid ilmselt esimesed Ubu näpujäljed. Kontseptuaalse, absurdse ning sõgeda ühinemine nende kolme autori loomingus on toonud välja ka kolm vist olulisemat Alfred Jarry teksti tähenduskihti. Teatri NO99 palve oli, et tööd oleksid väikeste mõõtudega ning mustvalged, samuti valisime ise stseenid, millele kunstnikud võiksid keskenduda. Ole akvarell kujutab talupoeg Stanislas Lezcinski kohtumist Ubuga, kes on tulnud talupoegadelt kõrgemaid makse koguma. Äratuntavalt on Ole maalinud mõlema näo enda järgi, lahutades sellega stseeni konkreetse loo kontekstist. Talumehe ja kuninga kohtumine on siin pigem üldinimlik, isegi sümboolne. Mäetamme must huumor kujutab Ubu hullunud hukkamislustimist, kus järjest aetakse auku ülikud, kohtunikud, maksuametnikud. Kunstnik on töö loonud teadlikult tehniliselt robustselt, pakkudes lõpptulemusena välja mitmekordselt kserokopeeritud joonistuse. Andres Tolts on kujutanud Vene tsaari Alekseid ning lisanud tema loomingut juba aastakümneid saatnud veidraid ning absurdseid sirgeldustegelasi.
