Agentuuri Corelli Music tänavuse hooaja avakontsert anti Teaduste  Akadeemia maja (kunagise UngernSternbergide kodu) esinduslikus saalis ja selle kava kandvaks jõuks oli Rootsi rahvusvaheliselt tuntud barokkviiuldaja Ann Wallström. Tema tõekspidamistega muusikast oli võimalik tutvuda juba enne kontserti EM TAs korraldatud baroki meistrikursustel, kus ta jättis väga sümpaatse mulje oma arusaamadega muusika olemusest ja selle väljendusvahenditest. Helilooja  mõttest arusaamine, pingete loomine ja nende lahendamine, kõla tekitamine ja selle kuulamine, valitsemine ja juhtimine moodustas orgaanilise terviku, mida sai nautida nii kursustel kui ka kontserdil. Kontserdi kava oli mitmekesine, hõlmates eri maade barokki mõlemalt poolt sajandivahetust, keskmeks Arcangelo Corelli 1700. aastal ilmunud soolosonaadid op. 5. Need vormi, harmoonia, polüfoonia  ja samas itaalia kantileeni meistriteosed olid sedavõrd vallutavad, et levisid üle kogu Euroopa kui hea muusika etalonid. Wallström kasutas Sonaadi nr 5 esituses aeglastes osades põhiliselt Amsterdami väljaandest 1715 (sonaatide neljas trükk!) pärit kaunistusi.

Väidetavalt oli nii mänginud Corelli ise. Kuna Corelli oli selleks ajaks juba kaks aastat surnud, ei saanud helilooja, kes muidu oma teoste trükkimist punktuaalselt jälgis, vastu vaielda. Esitus oli terviklik, kõlaliselt paindlik, koostöö ansambliga – Imbi Tarum ja Tõnu Jõesaar – hea. Corelli kõrval oli huvitav jälgida kompositsiooniliselt sarnaste võtete, aga prantsuse galantsema stiili näidet, Elisabeth de la Querre’i Sonaati d-moll (1707). Varasemast ajastust pärit muusikast esitas Wallström Heinrich Biberi kolm sonaati kogumikust „Roosipärg”. Tegemist  on äärmiselt fantaasiarikka böömi heliloojaga, kelle pärandus J. S. Bachile oli viiulisoolode polüfooniline kirjaviis. Solist demonstreeris siin head stiilitaju ja virtuoossust, kasutades oskuslikult ära vabadusi, mida see muusika eeldab ja võimaldab.

Sonaadis nr 6 („Kristuse kannatused Õlimäel”) kasutatud ümberhäälestus mõjus oma müstilise kõlavärviga, samas jäi siin enim puudu da chiesa sonaatidele  iseloomulikust saatepillist – orelist või positiivist ja selle kestvatest helidest. Aegajalt suutis Imbi Tarum need kõlalised vastuolud õnnestunult ületada, eriti efektne oli 1. sonaadi laia arpeggio’ga sissejuhatus. Tema soolona esitatud A. Scarlatti „Preludio” rikastas kava, oli selgepiiriline ja mängitud hea üleolekuga. Kontserdi kavas oli ka kaks teost barokiajastul enim levinud kooslusele: triosonaadid  H. Romani ja A. Corelli sulest, lisaks eespool nimetatutele musitseeris veel ka Corelli Consordi kunstiline juht Mail Sildos. Esimene neist sai oma muusikalise hariduse Londonis F. Geminiani õpilasena, kes omakorda oli õppinud viiulimängu Corelli juures ja kompositsiooni Scarlatti juures. Kas esituse veenvuse tõttu või mingil muul põhjusel, aga kõrvus jäi kõlama  Corelli triosonaat op.1 nr 9 „Ciacona”. Kontsert oli menukas, seda teost korrati.