Ei hakka varjamagi, et sellise kolmiku – särav näitleja Vicky Krieps, luuletaja Ingeborg Bachmann ja lavastaja Margarethe von Trotta – loovkooslus filmis „Ingeborg Bachmann. Teekond kõrbe“1 on väga paeluv. Film esilinastus 2023. aasta Berliini filmifestivali võistlusprogrammis. Mõned nägid selles Margarethe von Trottale omases psühholoogiliselt detailses stiilis portreefilmi. Teised võimalust tutvuda fenomenaalse austria poetessi Bachmanniga (1926–1973), kes esitas väljakutse pärastsõjaaegse ühiskonna tõekspidamistele. Ja kolmandad, kolme isiklikku kohtumist Bachmanni elu tõsielulises episoodis 1950. aastate lõpus, kui ta oli suhtes kirjaniku ja näitekirjaniku Max Frischiga. See on klassikaline filmikunst, kus melodraama kannab ega anna kvaliteedis järele.
Selles kolmikus – Krieps, von Trotta ja Bachmann – sobivad paljud asjad loomuldasa kokku. Kohtun Luksemburgi näitlejanna Kriepsiga pärast esilinastust Berlinale Palastis ja ta veedab tunde ajakirjanikega elavalt vesteldes. Kriepsi tuntakse ehk põhiliselt rollide järgi „Nähtamatus niidis“ või „Korsaažis“2, kus ta mängib Austria keisrinnat ehk Sissit. Näitlejanna hääl on graatsiline ja tasakaalukas, hüpnotiseeriva kõlaga. Kui Krieps kehastub ümber Ingeborg Bachmanniks ja hakkab tsiteerima ridu oma kirjadest, on just tema hääl see, mis loob uskumatult täpse sarnasuse nende kahe vahel.
„Ingeborg Bachmann. Teekond kõrbe“ leiab aset 1958. aastal. Lavastaja von Trotta, kelle filmograafia on alati peegeldanud vastumeelsust meeste loodud maailma mugavustsoonile („Marianne and Juliane“ (1981), „Hannah Arendt“ (2012)), kasutab siin filmis rohkelt tavaliste koodide vastandusi. Bachmann (keda mängib Krieps) on austerlane, Ronald Zehrfieldi kehastatud kapriisne Max Frisch aga šveitslane. Naine on luuletaja, mees näitekirjanik. Bachmann hoolimatu ja habras, Frisch aga seiklushimuline, ent konservatiivne.
Kui Bachmann Frischiga Pariisis esmakordselt kohtub, on neil mõlemal kirjandusringkondade imetlus, aga järgneva nelja aasta vältel nad murravad, painutavad ja mõtestavad ümber oma suhet, teevad arengueksperimente (sellele viitab ka filmi kõrbeteemaline alapealkiri). Suutmatuna kokku leppida ühises elus kahe linna Zürichi ja Rooma vahel heidab Frisch armukadedusvarju Bachmanni andele ja tunnustusele. Bachmanni elupõhimõtteid aluseks võttes püüab Krieps üles ehitada ühe loomingulise kooseksisteerimise võimatuse loo, ja tõestab end taas sugestiivseima ja säravama Euroopa näitlejana.
Krieps kasvas üles kultuuripoliitika kujundaja, Luksemburgi kultuuriministeeriumi peadirektori Bob Kriepsi perekonnas ning pöördus varakult näitlemise poole. Ta õppis Šveitsis ja hakkas peatselt tööle mainekas teatris Schauspielhaus Zürichis. Pärast pisiosatäitmisi Luksemburgi filmides ja telesarjades, hakkas ta tegema filme ka Prantsusmaal ja Ameerikas. Oma läbimurdefilmis, ameerika indie-filmide lavastaja Paul Thomas Andersoni äraspidises romansis „Nähtamatu niit“ mängib ta Almat, teenijannat, kes on valmis nii armastama kui mürgitama Daniel Day-Lewise mängitud moeloojat. Siit sai alguse Kriepsi kui intelligentse näitleja maine, kellele meeldib mängida vastuolulisi tegelaskujusid.
Vestlema hakates on kohe selge tema emotsionaalne side Bachmanniga ja pühendumus von Trottale.
Mis tunne on olla Berliinis saksakeelse kultuuriruumi silmapaistvast naisloojast filmi esilinastusel?
Mulle on Berliini tulek kojutulek, sest ma elan oma perekonnaga siin. Esindada Saksamaal filmi naisest, keda ma niivõrd austan, on kaunis ja suurepärane. Bachmann on tuntud tegija, aga ma ei ütleks, et teda eluajal tõeliselt tunnustati. Ingeborg oli oma aja suuremaid mõtlejaid, keda teati enamasti poetessina, aga mulle on ta palju enamat.
Kui võtta arvesse Bachmanni koht pärastsõjaaegses kirjandusess, kuidas kulges teie suhe tema loomingu ja tema endaga võtete ajal ning pärast seda?
Ingeborgi luule avas mu silmad. Võin öelda, et mul tekkis kõigepealt suhe tema luule, mitte eluga. Esimest korda ta töid lugedes olin teismeline. Tol ajal olid need mulle otsekui väike parv, mis kandis mind uutesse paikadesse ja tundmatutele aladele, ning võimaldas mööda vaadata sellest, mida ühiskonnas tõe pähe peale sunniti.
Bachmanni luuletused on üdini saksapärased, mis teeb nende tõlkimise raskeks. Saksa keelel on selline hull omadus, et sõna tähendused võivad üksteisele täiesti vastu käia olenevalt sellest, kuidas sõna hääldatakse. Minu meelest oli Ingeborg suur meister, kes avastas need vastuolud ja töötas nendega. Mõnikord õnnestus tal maailm avada ühe sõnaga või see ka ühe sõnaga lõpetada.
Samal ajal on võimatu sõnade ja keele abil tegelikkuse eest põgeneda.
Kas luule on teile tähtis?
Sõnadega on võimalik hukka mõista ja sama ülekohtune olla – sain sellest aru ammu enne Ingeborgi rolli. Kool oli mulle usaldamatuse ja ühiskondlikele kokkulepetele vastupanu koht. Seostan kooli vassimise ja valedega. Mäletan, et minu esimene kokkupuude luuletõelusega sündis Arthur Rimbaud’ luuletuse „Magaja orus“ („Le dormeur du val“) puhul – siis hakkasin mõistma, et sõnadega on võimalik reaalsusest põgeneda. Lõpuks jõudsin selleni, et minust on nüüd saanud näitleja.
Kui rääkida Ingeborgist, siis tema panus ulatub luulest kaugemale – ta oli mitte ainult üks suuremaid sõnameistreid, vaid ka üks oma aja suuremaid mõtlejaid. Ta oli väga intelligentne, tundis inimesi sügavuti ja see oli talle raskeks koormaks. Ta oli väga habras naine, kes ilmselt murdus iseenda tõttu.
Bachmann oli andekas ja melanhoolne, vaimukas ja ebakindel, dünaamiline ja samas aldis armastusele. Von Trotta režii põhineb neil aspektidel. Näib, et valite alati oma ekraanikangelannadeks naisi, kes liiguvad nende vastandite vahel.
Püüan kehastamiseks valida naisi, kes on terviklikud ega kujuta midagi üheplaanilist, konkreetset ja arusaadavat. Inimestena ei ole me kunagi ainult üks – me oleme omaette salapärased olendid. Usun, et olen iseenda jaoks müsteerium, seega püüan end uurida filmikunsti kaudu ja mõista ennast läbi oma rollide.
Ingeborg oli mõtleja ja enamik tema teoseid on sügavalt filosoofilised. Erinevalt superkangelastest, kuningannadest ja gangsteritest ilmuvad sellised mõtlejad kinoekraanile palju harvemini. See on ka see, mida tasub Bachmannist tänapäeval rääkida – ta mõtleb, ja pöördub tagasi mõtlemise juurde. Usun, et oleme unustanud, mida tähendab mõelda, sest me räägime kogu aeg, ilma midagi ütlemata. Ja oleme unustanud, mis tunne on rääkida. Keeleline väljendus järjest aheneb ja see mõjutab meie mõtlemist.
Filmis kujutatakse sooduelli, milles meeskunstnik ootab partnerilt patriarhaalse mudeli järgimist: naine peab olema oma kohal, teda toetama ja inspireerima. Pühendama oma elu talle. Teie kujutatud Bachmann pole selleks mõeldud – juba mõte ise on tema jaoks ebaloomulik.
Ilmselgelt on ajad muutunud, kuid kahjuks on naiste ja meeste suhetes endiselt häirivaid jooni. Meeste ja naiste vahel on konkurents, hoolimata sellest et nad peaksid üksteist armastama ja austama. Hapramatel meestel on endiselt kõiges sõnaõigus – nad tahavad, et partner oleks rõhutud ja vangistuses, et nad tunneksid end turvaliselt võrreldes teiste meestega, kes on tugevad ja iseseisvad. Just nendes vastuoludes kujunebki Ingeborgi ja Maxi suhe, millega filmis tegeleme.
Väärib märkimist, et nii teie mängitud Sissi „Korsaažis“ kui ka Ingeborg Bachmann olid oma ajast ees ja see tõi neile depressiooni, üksinduse, tõrjumise ja valu. Kas tugevate naiste kuvand tekitab ka tänapäeva ühiskonnas ja kultuuris vastupanu?
Kas mehed, kellesse armume, kardavad tugevaid naisi? Jah, ja see hirmutab. Ja mis on huvitav – me armume sellistesse meestesse. Mind ei huvita, kui öeldakse, et nad on hirmutavad. Ma kardan ka seda, mida ma teen. Kui tihti? 25 tundi ööpäevas. Riske, mida ma oma töös ja elus võtan. Aga sellepärast me siin oleme. Et olla truu sellele, mida tahame, ning olla hirmul ja proovile pandud. Armastus nõuab, et oleksime julged. Me peame sellised olema.
Kas panite Bachmanni tegelaskujusse palju iseennast või püüdsite mõista tegelast kellegi teise vaatenurga alt või Bachmanni idee kaudu?
Võin tuua paralleeli näitlejatööga. Rolli loomine on nagu üksildane teekond. Tõlgendusse sukeldumine toob üksindustunnet ja ebakindlust, sest see, mida teed, nõuab verd ja riski. See nõuab teatud üksiolekut. Vaikides on paljudesse asjadesse lihtsam uskuda, kuid ma püüdsin säilitada oma usu rahusse, headusse ja valgusse, vaadates samal ajal Bachmanni tumedat maailma. Mind huvitab inimeste uurimine – ütleksin, et pigem hingede uurimine. Mulle on see kõigist muredest lahtilaskmine – täpselt nagu vabalt ringi jooksval lapsel.
Kuidas sujus koostöö von Trottaga?
Filmi teeb eriliseks see, et me räägime teineteisega eri põlvkondade esindajatena naiste teemal, mis on igale naisele väga lähedane, ja seda läbi naise, kes on meile mõlemale väga oluline. On märkimisväärne, et Ingeborgi mängides ei saanud ma tema teksti nii palju muuta, kui ma seda tavaliselt teen, sest Margarethe tõi stsenaariumi palju kirju ja luuletusi.
Arvan, et naised peavad ennast ära tundma, üksteist nägema ja mõistma, et edasi liikuda. Mulle on loomulik mängida mässumeelseid kangelannasid, kes on oma aja vastu, ja töötada koos teiste naistega. Olen kohanud teatud põlvkonna mehi, kes usuvad, et peamine on see, kuidas nemad naisi näevad.
Mis on tõeliste, ajalooliselt tõeliste naiste kujutamisel ja tõlgendamisel suurim väljakutse?
Ei tohi langeda matkimise lõksu, s.t mitte öelda oma sõnu täpselt ega õppida rolli pähe. Olen selle poolest kurikuulus. (Naerab.) Kui ma midagi loen ja selle täpselt pähe õpin, läheb mõte sellele, kuidas ma neid sõnu täpselt hääldan. Iga tegelase ja hetke hooleks ei tohi end jätta. Soovin otsida võimalusi, kuidas vabastada naised oma kuvandist ja nende ümber loodud stereotüüpidest. Püüan olla loomulik, püüdmata jäljendada ajaloolise isiku ideed või stiili.
Olete sündinud Luksemburgis, õppinud Šveitsis, töötanud Saksamaal, Prantsusmaal, USAs ja mujal. Kas ütleksite, kus teie kodu praegu asub?
Ma ütlen alati: siin (osutab mu südamele – D. C.). Sest ma võin selle endaga kaasa võtta. Ja seni kuni see mul on, ei saa minuga elus midagi halba juhtuda. Aga see on ka minus midagi muutnud – tahan kodus olla. Ma lihtsalt ei tea veel, kus see kodu on.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Ingeborg Bachmann – Reise in die Wüste“, Margarethe von Trotta, 2023.
2 „The Phantom Thread“, Paul Thomas Anderson, 2017; „Corsage“, Marie Kreutzer, 2022.