Tartus oli juulikuus autoliiklusele suletud lõik Vabaduse puiesteest – jõeäärne tänav Raekoja platsi ja kaubamaja vahel. Autode asemel olid sõiduteel kiiged, liivakast, bassein, konteinerhaljastus, tänavatoiduhaagised ning uudistavad, kohtuvad, lesivad ja tegutsevad inimesed. Ootamatult sai projekt suurt vastukaja, ent eelkõige ammu kuuldud liiklusteemaliste arvamustena. Autovabaduse puiestee oli siiski enamat kui liikluskampaania. Ent mis siis?

Autovabaduse puiestee on nüüd möödanik ning elava eeldiskussiooni kõrval on praegu võimalus heita pilk sellele, mis teoks sai. Kuivõrd autovabaduse teemagi on juba sajandivanune, siis selle kohta kerkinud arutelu isegi üllatab ja osutab nii lahknevatele väärtustele kui ka takerdunud kommunikatsioonile. Projekt on kindlasti täitnud arutelu algatamise eesmärgi. Ent kas ka sisukalt ja liikunud lahenduste poole? Arutelud on lähtunud Autovabaduse puiestee sildist, põrgatanud kujutlusi ja mõtteid, mida see sõnamäng ärgitab. Objekti ennast ehk ajutiselt teistmoodi kujundatud tänavaruumi ja sealset tegevust pole selles linnaruumis varem esinenud või ei ole see aruteluks tähelepanuväärne olnud. Autovabaduse sildi ja uudsete linnaliikuvuse lahenduste üle arutlemise kõrval on nüüd võimalik rääkida ka idee teostumisest ning anda hinnang sellele avaliku ruumi nähtusele. Kuigi Autovabaduse puiestee oli käega katsutav, pole hinnangut anda niisama lihtne – pole selge, millega tegu.

Suurepärane vaidlusteema

Hoolimata sellest, et vastanduvad sõnavõtud olid lähtunud autovabaduse provokatiivsest sildist, jäi projekti mõju liiklusele tagasihoidlikuks. Jutuks olev lõik on eelkõige suurepärane vaidlusteema. Linna liiklusskeemis toetab seda tänava jõeäärne asukoht, ühtlasi ka määratlematus kitsa vanalinnatänava ja magistraali vahepealsuses. Ühes otsas on see Raekoja platsi jätk koos jalakäijate ülekäiguraja, kaarsilla trepi ja 1 + 1 sõiduraja kivisillutisega autoteega, teises aga laiade ristmikega 3 + 3 sõiduradadega magistraal. Tänavalõigu kuuks ajaks sulgemine on ühele üritusele küll pikk, ent linnas kestvate teeremontidega võrreldes lühiajaline muutus. Lisaks on Raekoja platsi poolne tee ülekäiguraja remondi tõttu suletud nii kõigile liiklejatele kui ka vaatele. See on tegur, mis ka Autovabaduse puiestee mõjukust piirab. Nii võiks lõputult, ent suuresti tühiselt, jääda arutlema Autovabaduse puiestee mõju üle auto- ja kergliiklusele. Pealegi on linna tähtsaimate sümbolite vahel liikumine emotsionaalselt mõjus, annab mõtte ja aitab igal moel korrastada liikuja linnakogemust.

Autovabaduse puiestee puhul on liikluse kõrval vaja jälgida, missugune tegevus ses avalikus ruumis aset leidis ja kuidas ümberkorraldused seda kujundasid. Oli ju projekti üks eesmärk tuua uudne tegevus ja kohtumised kesklinna tavatusse kohta. Vabaduse puiesteel toimub suurüritusi igal aastal. Ent seekordne ettevõtmine on sihilikult (eriolukorra tõttu või ettekäändel) avaliku programmita. Toimunud muusikalisi, tantsulisi jm etteasteid ei esitletud ürituste, vaid rohujuuretasandil algatustena, hommikul pandi plaanitud tegevus tahvlile kirja. Puiestee ise püüdis olla kui suurem raamiv sündmus. Sündmusena jäi see siiski venitatuks ja passiivseks. Sündmusena püüdis Autovabaduse puiestee olla lihtsa tegevustiku püsiv keskkond, justkui mõni pargi tegevusala. Ometi oli selles kestlikkuses rõhutatud loodu ajutisus, isegi hooajast lühem kestus.

Väljak või promenaad?

Kiiged, liivakast, madala vee ja pallidega bassein olid elemendid, mis meelitasid lapsi. Suuremad tulid Autovabaduse puiesteele mitmekesi koos uudistama. Astudes lastega vette pallide keskele või lesides-kõikudes kiiges sai igaüks uuest vaatenurgast uurida kesklinna ja mõtiskleda teistsuguse linnakeskkonna üle, seda kohas, kus jõude- ja mõtisklushetk ei ole harjumuspärane.

Ruumiliselt jäi ala promenaadi ja väljaku vahevormiks. Jalutamise, kohtumiste, vaatlemise ja vähest tegevust võimaldavast puiesteest jäi puudu promeneerimist soodustav pikkus, kuhu sirutuks eri tegevuste ja kohtade jada. Kokku surutud puiesteelõigul olid küll otsad, ent nii hajuvad, et jätsid markeerimata ruumilise alguse, lõpu ja suuna. Nii oli promenaadi või puiestee asemel pigem tegu ajas venitatud väljakulaadse kohaga kusagil ruumilises vahepealsuses.

Tänavalõigu ühes otsas kõrgus skulptuurne kiri „Tartu 2024“ ning sellele järgnes tühjus ristmikuni – lahendus, mis hajutas piiri ning suunas puiestee Riia-Turu ristmikule ehk autoga Autovabaduse puiesteed uudistama tulijatele. Uudistajaid tuli aga nii Tartust kui piiri tagant ning mugav ja vastuoluline autoga ligipääs autovabadusele ajendas oma liikumisvalikut märkama. Teises otsas lõppes ala ülekäiguraja remonti piirava tara ja kileseinaga, mis koos teed ääristavate puudega lõikas läbi tunnetuslikud liikumis- ja vaateseosed nii Raekoja platsi, kaarsilla kui ka kogu vanalinnaga. Ala ise on lühike ja tihe, ei laienenud ega loonud kuigivõrd suhteid ümbritsevaga – ei Raekoja platsi, kaarsilla ega Keskpargi ja jõeäärega. Seostamine ja liikumine oli vaba, ent markeerimata. Pigem on ala suunatud sissepoole, tänava teljel asuvatele atraktsioonidele, mis on kujundatud läbivalt „Tartu 2024“ teemal ja stiilis. Rõhk oli punastel konstruktivistlikel raamidel, (koos)tegemise võimaldamisel ja elurikkusel. Konteiner­haljastus pakkus uutmoodi ajutist loodust, räsitud rohumättad rõhutasid looduse (liigi)rikkust. Avaliku ruumi kujundus võimaldas lastel mängida ning keskkonda nihestatult vaadelda.

Iseäranis rõhutas puiestee suletust kõnniteel autovaba sõidutee ääristamine tänavatoiduautode ja -haagistega. Kui laste rõõm kõrvale jätta, ei olnud tegevusviisides, eriti teenuste pakkumises, suvist kergust ja kultuuripealinna kampaaniale vajalikku loovat omaalgatust ja ellujäämiskunsti.

Ometi oli Autovabaduse puiestee enamat kui liivakasti, basseini ja võrkkiikedega suletud sõidutee. Igasuviste sulgemistega on Vabaduse puiestee esindus­tänav. Paraad, tudengipäevad, ralli ja autovabadus on linna kultuuri­riitused ja palaganid, mis põhjusega toimuvad esinduslikus kesklinnas. Igal pidustusel on oma ideoloogia ja esindustänav aitab seda jäädvustada. Kuna Vabaduse puiestee kannab vaheldumisi mitut, omavahel vastuolus olevat ja vastavalt ajuvabaks peetud sõnumit, võib kohaliku kultuuri ja selle ruumi mõtestamist võtta avatusena – esindus­tänavalt antavate sõnumite vabadusena. Keset linna jääb Vabaduse puiestee tunnetuslikult ebamääraseks nii ruumi kui ka sellele omistatavate tähenduste poolest. Siit ka vabaduse võimalus.

Autovabaduse puiestee kannab oma sõnumit ja tulevikunägemust ning ongi huvitav mitte niivõrd linnaruumi­projektina, vaid tuleviku mõtestajana. Üllatavalt aktiivse teesulgemisdiskussiooni kõrval on vähem tähelepanu pälvinud püüd tõstatada küsimus, millist tulevikku, millist linnaruumi tahame. Peale provokatiivse sildi ei paku Autovabaduse puiestee selleks ka selget sisu. Kõlama jäävad punased raamid vees lustimise, lesimise, kohtumiste, kultuurse ja isepäise looduse ümber. Autovabaduse puiestee pakub „Tartu 2024“ kultuuripealinna programmi ennast kui raami tulevikku vaatamisel. Pakub ka hetki nihestatud tunnetuseks ja mõtiskluseks rõhutatult ajutises võrkkiiges ja rohumättakasti serval, keset sõiduteed.

Autovabaduse puiestee ei olnud suunatud kasutusele ega minevikule, ei olnud linnaruumi osa ega festival. Käega­katsutavalt oli see vaatamisväärsus, tegevuslik monument ühele nüüdis­ideoloogiale. Salamisi on siingi reklaam, püüd otsida ja luua tulevikku.