Jane C. Ginsburg on New Yorgi Columbia ülikooli professor, kes on spetsialiseerunud kirjandus- ja kunstiteoste intellektuaalomandi kaitsele. Prof Ginsburg on veendunud, et seadused peavad olema ennekõike autorisõbralikud ja ta usub, et autorikaitse soodustab innovatsiooni. Ameerika Kaubanduskoja kutsel käis ta Eestis.
Milleks on tänapäeval vaja intellektuaalomandi kaitset?
Jane C. Ginsburg: See on kõige parem viis kindlustada, et autorid saaksid oma teoste eest tasu. Intellektuaalomandi kaitse tähendab seda, et teoste kasutajad maksavad selle eest. Alternatiiv oleks, et autorid saaksid riikliku rahastuse, mis on problemaatiline nii praktilistel kui ka filosoofilistel põhjustel. Praktilisest küljest, sest valitsustel ei ole palju raha ja nad hakkavad kultuurivaldkonna rahastust vähendama. Filosoofiliselt ei pruugi olla hea mõte, et loojad sõltuvad riigist, eelistame, et loojad oleksid iseseisvad.
Tihti juhtub, et autorid ei ole kursis seaduste ja oma õigustega. Kuidas autorid end kaitsta saavad?
Paljudes riikides on autorite ühingud, kes informeerivad ja abistavad neid. Sellised organisatsioonid on näiteks Saksamaal VG Wort ja Prantsusmaal Prantsuse Kirjameeste Ühing (Société des gens de lettres de France). On ka kollektiivseid esindusorganisatsioone, kes seisavad hea selle eest, et teostest oleks võimalik teha koopiaid, näiteks koolidele. Ülikoolil on väga raske astuda iga autori või väljaandjaga lepingulistesse suhetesse ning jõuda kokkuleppele. Siis tulebki appi esindusorganisatsioon, kellega on võimalik teha üleüldine leping, mis lubab kasutada sellesse organisatsiooni kuuluvate autorite töid.
Mida peaksid autorid jälgima, kui nad sõlmivad lepingu iseseisvalt?
Kindlasti seda, kui suures ulatuses annab autor õigusi teose kasutamiseks. Kas autor annab õigused kõigele või ainult osale? Kui palju autorid raha saavad? Kas tasu on ühekordne või on see litsentsitasu, mida ta saab teose eri kasutusviiside eest? Mida ütleb leping teose kasutamise kohta tulevikus? Näiteks võib see leida kasutust mõnes meediumis, mida täna ei tunta, kuid mis homme on olemas. 1970ndatel ei osanud keegi oletada, et leiutatakse e-raamatud. Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, kas leping kehtib kõikidele meediumidele või ainult trükimeediumidele. Kui leping ei kata uusi meediume, siis tähendab see, et uue meediumi ilmumisel on autoril läbirääkimisvõimalus teose väljaandjaga.
Kindlasti ei pea autor allkirjastama lepingut sellisel kujul, nagu väljaandja on talle saatnud. Autor võib selle ümber kirjutada lootuses, et väljaandja on nõus tema versiooniga. Mina teen seda kogu aeg.
Paljud autorid on kurtnud, et ideevargus on valdkond, mille eest nad end kaitsta ei saa. Kuidas saaksid autorid end ideede näppamise eest kaitsta?
Nad ei saagi end kaitsta. Enamik autoriõiguste süsteeme püüab tõmmata piiri idee ja idee väljendusviisi vahele. Kui soovid kirjutada lugu Ameerika juuraprofessorist, kes tuli Tallinna, lood karakterid ja sündmused, siis on see sinu lugu. Kuid sellest hoolimata ei ole sa selle idee omanik. Mida sa ideega teed, kuidas seda arendad – see on sinu oma, kuid algne idee – lugu Ameerika juuraprofessorist, kes tuli Tallinna – ei kuulu sulle, isegi kui sa oled esimene, kes selle peale tuli.
1930ndatest on pärit üks kuulus Ameerika kohtulahend. Ühel noorel daamil oli kirglik armuafäär, vahetati kirju, siis jättis neiu mehe maha ja abiellus teisega. Mees ähvardas naist, et paljastab tema kirjad ning naine mürgitas mehe. Siis kirjutas keegi sellest näidendi, muutes hästi palju detaile, ja siis tegi keegi omakorda filmi. Filmi tootja ütles, et nad ei kopeerinud näidendit, vaid selle peamist ideed, mis põhineb ajaloolistel sündmustel. Hakati näidendit ja filmi võrdlema ning leiti, et ka olulised sündmused ja üksikasjad, mis olid juba autorikaitse all, olid näidendist üle võetud.
Mida saab autor teha, kui ta avastab sellise olukorra? Kohtusse minema?
Ei. Autorikaitse ei kaitse ideed, kuid ta ei keela autoril võtta avalikult seisukohta, näiteks võib autor öelda ajalehes, et keegi on võtnud tema idee, ja heita sel moel halba valgust kopeerija reputatsioonile.
Põhjus, miks me ideid ei kaitse, on see, et ühe ja sama idee peale tullakse üheaegselt. Inimesed loevad samu uudiseid ja võivad täiesti eraldiseisvalt otsustada, et kirjutavad selle põhjal loo. Poplaulud on tihti sarnased mitte seetõttu, et need oleksid üksteise pealt maha kirjutatud, vaid lihtsalt selle pärast, et on samast žanrist. See, et lood on sarnased, ei ole piisav argument, on vaja üksikasju. Tuleb veel ka tõestada, et teine inimene on näinud või kuulnud seda teost, mille kohta väidetakse, et ta on seda kopeerinud. Seda on väga raske tõestada, kui teost ei ole kuskil avaldatud. Paljude muusikaga seotud juhtumite puhul on nii, et tundmatu helilooja väidab, et keegi tuntud artist on tema teose varastanud, kuid tihti pole tundmatu helilooja võimeline tõestama, et kuulus esitaja on tema teost üldse kuulnud. Võimalik, et ta esitas seda ainult kohalikes baarides, kuid seda pole võimalik kuidagi kinnitada. Kui autor suudab tõestada, et esitajal on olnud võimalik kokkupuude teosega, siis on teine lugu …
On üks näide juhtumist, kui stsenarist lootis, et tema stsenaariumist tehakse film. Ta andis oma stsenaariumi agendile lootuses, et agent leiab produtsendi. Agent ei leidnud produtsenti. Kuid samal ajal üks teine stsenarist, kes oli sama agendi klient, kirjutas ühtäkki stsenaariumi, millest tehti film „Palliga allapoole vööd” („Dodgeball: A True Underdog Story”, 2004) ja mis oli väga tolle esimese stsenaariumi sarnane. Siis otsustas kohus, et on tõesti võimalus, et see stsenaarium sattus agendi kaudu teise stsenaristi kätte. Kohus ütles, et see, kuidas üht ja sama ideed rahvastepallist on arendatud, on niivõrd sarnane, et on olemas võimalus, et teine stsenarist kopeerist esimest stsenaariumi. Seda ei olnud võimalik seletada pelgalt juhuste kokkulangemisega.
„Da Vinci koodi” autorit Dan Browni on seostatud seitsme oletatava plagieerimisjuhtumiga. Kas plagieerimine võetakse teemaks siis, kui mängu tuleb suur raha?
Muidugi, kas või juba seetõttu, et kohtuasja algatamine on väga kallis. Näiteks Ameerikas maksavad kohtukulude eest mõlemad pooled. Ilmselgelt ei kaevata kedagi kohtusse, kui ei ole lootustki raha tagasi saada. Dan Brown on tegelikult võitnud enamiku kohtuasjadest, sest isegi kui ta neid teoseid kopeeris, ei kopeerinud ta mitte väljendusviisi, vaid ideed või informatsiooni. Enamik neist kohtuasjadest on jõudnud selleni, et Brownil võib olla n-ö moraalseid võlgnevusi oma allikate ees, kuid ta ei ole eksinud autoriõiguste vastu.
Paljud autorid kasutavad oma teostes kaitstud kaubamärke. Need võivad olla negatiivses kontekstis, kuigi üritatakse tõmmata tähelepanu mingile suuremale probleemile. Kas autor tohib kaitstud kaubamärke oma teostes kasutada?
Ma ei oska öelda Euroopa kaubamärgi seaduse kohta, sest ma ei tunne seda nii hästi kui Ameerika kaubamärgi seadust. Kuid autor võib kindlasti kaubamärki kunstiliselt kasutada. Kui novellis keegi kannab Burberry vihmamantlit, siis võib öelda, et ta kandis Burberry vihmamantlit. Kindlasti ei anna see autorile kõiki õigusi, kuid novell ei ole vihmamantel ja keegi ei arva, et Burberry spondeeris novelli või raamatut. Seevastu kui soovitakse müüa vihmamantlit ja pannakse nimetuseks Burberry, siis on küll probleem.
Kui rääkida sellest, et teosed ületavad riigipiire, siis mida peaks tegema kunstnik, kes avastab oma suureks üllatuseks, et tema teos on Hiinas trükitud T-särkidele ja neid müüakse ilma tema loata?
Hiina on probleem. Seal on märkimisväärne tegeliku õiguskorra tagamise probleem. Autoriõigus on territoriaalne, teiste sõnadega: kaitstud ollakse riigis, kus autoriõigusi tunnistatakse. Berni konventsioon, mis on kõige olulisem autorikaitse konventsioon, sätestab, et kohe, kui midagi on loodud siin Eestis, on see kaitstud kõigis 168s Berni konventsiooniga ühinenud riigis. See tähendab, et Eestis kirjutatud novell on kohe kaitstud kõikides Euroopa Liidu riikides. Kuid see on kaitstud ka teistes Berni konventsiooniga ühinenud riikides – Ameerika Ühendriikides, Jaapanis ja teoreetiliselt ka Hiinas. Ühesõnaga, autoriõigused on, kuid kas sa saad nende täitmist kontrollida? See on tihti keeruline oma riigiski. Abi võib paluda kohalikult autorite agentuurilt või organisatsioonilt.
Te ütlesite, et see peaks muutuma, kui Hiina soovib suurtel turgudel mõjukas olla. Millal see peaks juhtuma?
See juhtub siis, kui Hiina võimud otsustavad, et see on nende huvides. Probleem on Hiinas ka kohalikul tasandil, mitte ainult välismaiste teoste ja kaubamärkide osas, mille autoriõigusi on rikutud. Tihti kujutab see rikkumine endast ka tõsist terviseriski. Näiteks teeb keegi mõne toote koopia, mis kannab tuntud brändi nime. Seda kaubamärki seostatakse teatud kvaliteediga ja siis selgub, et koopia on väga kehva kvaliteediga ning keegi võib kannatada saada. Sellistele nähtustele tuleb ühel päeval suur avalik vastuseis ja olukord peab muutuma.
Olete öelnud, et autorikaitse on hea innovatsioonile. Miks?
Kui kopeerimisele pole piiranguid, siis on palju odavam luua koopiaid, kui investeerida parematesse uusversioonidesse. Kui kopeerimine on ainus, mida tegema peab, siis ei ole vaja midagi edasi arendada, kaugemale minna. Autorikaitse sunnib edasi minema, tegema teistmoodi, olema innovaatiline. Autorikaitse on hea innovatsioonile, kuna nõuab loomingulisust.