Augustis sai aasta ühe väljapaistvama vene dokumentalisti Aleksandr Rastorgujevi tapmisest Kesk-Aafrika Vabariigis. Sel sündmusel on mitu mõõdet. Hiljuti ilmunud sõltumatu uurimise tulemuse kohaselt oli tõenäoliselt tegu ettekavatsetud mõrvaga, millesse olid segatud nii Kesk-Aafrika Vabariigi kui ka Venemaa valitsus ning mida koordineeris kurikuulus vene palgasõduritega seotud Wagneri grupp. Hukkusid selle valitsusega tihedalt läbi põimunud ettevõtte äritegevust uurima läinud tuntud sõjaajakirjanik Orhan Džemal, operaator Kirill Radtšenko ning režissöör Aleksandr Rastorgujev. Kuigi ajakirjanike hukkumine nii sõjatandril kui ka uurimistegevuse tõttu on paraku Venemaal, aga ka mujal korduv nähtus, on maailmatasemel režissööri mõrv enneolematu sündmus.

Aleksandr Rastorgujevi suurus ei seisne uhkes auhindade rivis. Erinevalt oma kaasmaalastest Viktor Kossakov­skist ja Vitali Manskist oli tal märkimisväärseid festivalivõite üsna kasinalt ette näidata. Maailma filmiajalukku on ta end kirjutanud kui dokumentalistika visionäär: ta avaldas nagu Dziga Vertov manifeste, kus kutsus üles tegema radikaalseid muutusi ning sõnastas tuleviku dokumentalistika põhimõtted, mida ka ise ellu viis. Tema filmikeel ja režissööripilk on alati äratuntav ning raputab tavapäraseid kaanoneid.

Rastorgujev sündis provintsilikus Doni-äärses Rostovis, kus õppis filoloogiat. Tööle asus ta kohalikus televisioonis. Läbimurdeks sai 2003. aasta 46minutiline „Puhas neljapäev“,¹ mida Aleksandr Sokurov on nimetanud üheks kõigi aegade parimaks sõjast kõnelevaks filmiks. See on lugu Tšetšeenias teenivatest sõduritest, kelle juurde saabub kord nädalas ratastel saun. Keset sõjapori aset leidev pesupäev on olukorra metafoor ja ühtlasi intiimne hetk, mil sõdurid räägivad läbielatust nii, nagu see on. Ilustamata pilt, ebatsensuurne sõnakasutus ning sõjaõõva niivõrd kaastundlik ja täpne tabamine šokeerib ja võlub ühtaegu.

2007. aastal tuli välja Eestiski Kanal 2 eetris vaatajaid jahmatanud „Metsik metsik rand“,² mis on tõeliselt gogollik ja väga efektne eepos vene ehk endisest nõukogude inimesest kogu tema ilus ja valus. See on kõige tahumatumal moel elust pakatav „Dekameroni“ ja „Surnud hingede“ groteskne sümbioos, mis viib meid Krasnojarski krai metsikutele randadele, kus paremate tingimuste puudusel püüab rannaelust viimast võtta kogu issanda loomaaed oma uskumatus eripalgelisuses. Muuseas, režissöör eelistas seda näidata viie ja poole tunnisena, kuigi kompromissina on olemas ka kahetunnine versioon. Juba selles on näha Rastorgujevi julgus ja oskus eemalduda nii-öelda kõrge kunsti temaatikast ja pühenduda väga lihtsate inimeste elutunnetuse jälgimisele ja esiletoomisele.

Veelgi kaugemale läks ta selles osas oma järgmistes projektides, mis sündisid koostöös pikaajalise partneri, andeka operaatori Pavel Kostomaroviga. Diloogia „Ma armastan sind“ ja „Ma ei armasta sind“³ on vormilt väga eksperimentaalsed filmid: väiksed kõrgresolutsiooniga kaamerad anti hoopis tegelaste kätte ja jäeti nad omapead iseenda elu filmima. Rostovis korraldati ka näitlejaproov, kuhu tuli üle tuhande inimese. Nende seast valis Rastorgujev välja viis peategelast, äsja täisealiseks saanud noormehed, tõelised Vene kuritegeliku pealinna magalarajooni ossid. Nood filmisid tühje jutuajamisi, ringihulkumist, autodes passimist, lõputut jagelemist ja kohmakaid armastusavaldusi tüdrukutele. Kümneid tunde pikale amorfsele koduvideole andsid Kostomarov ja Rastorgujev mängufilmiliku selgroo, ühendades justkui kaks žanri, ja lühendasid materjali kahetunniseks jälgitava narratiiviga terviklikuks looks. Kokkuvõttes kerkib sellest esmapilgul ehmatavalt ebakultuursest ja ebatsensuursest ning lapsikust maailmast esile midagi väga liigutavat. See lugu on eelkõige ikkagi armastusest ja inimeste kannatustest sellega seoses, harukordselt palju näeb ka meeste siiraid tundeid.

Ühelt poolt on „Metsik metsik rand“ ja armastuse diloogia operaatoritöö triumf, sest kaameraga on saadud ehedale elule enneolematult lähedale ning distants peaaegu pühitud. Need tugeva kontseptuaalse tagapõhjaga filmid tähistavad aga ka väga suurt muutust Aleksandr Rastorgujevi autoripositsioonis. Dokimaailma anarhistina kuulutas ta juba 2000. aastate keskel avaldatud „Naturaalse filmikunsti manifestis“:⁴

„Dokumentaalfilm – see on poeetiline terroriakt, mille eesmärk on võtta pantvangi nii peategelased kui ka vaatajad.

Kunst – see on sõda

sotsiaalsete struktuuride stabiilsusega,

nüristava poliitkorrektsusega,

ühiskonna rahuloluga.

Kunst – see on põhimõtteline vastuolu massimeedia kontekstiga.“

Sealsamas mainifesteerib ta ka autori surma. Filmikriitik Mihhail Ratgauz toob välja, et Rastorgujevi looming ulatub oma juurtega XX sajandi kõrgkultuuri, kus autori rolli on mütologiseeritud, eriti veel vene filmis. Rastorgujevi siht oli aga võtta ette palju ambitsioonikam projekt kui autorifilm. Teda huvitasid uued tehnilised lahendused ning ideaalis oleks ta näinud lausa tegelase silma või pähe kinnitatud kaamerat, mis oleks ühelt poolt kõikjal ja teiselt poolt annaks ekraanil edasi seda, mida näeb peategelane. Tema unistus oli modernistlik idee kõikjal viibivast justkui totaalset tegelikkust täielikult haaravast optilisest silmast. Selle saavutamiseks kasutas ta oma viimastes projektides väga väikseid kaameraid, jaotas neid laiali, kaasas töösse palju noori operaatoreid, kes olid iga hetk valmis sööstma kõikjale, kuhu vaja.

Seesugune totaalne reaalsuse jäädvustamine viib digitaalse kommunismini, nagu Rastorgujev seda nimetas, jõudes sisuliselt välja anonüümsuseni, nii et autori roll nihkub tagaplaanile. Tema filmieksperimendis pidi tõustama autorist kõrgemale ja pakutama seeläbi vaatajale midagi täiesti uut. Ratgauzi sõnul otsustas Rastorgujev režissööri kui maailmu loova jumala rolli vahetada hoopis sisu ja tähenduse teenistuses lihttöölise rolli vastu. Ta loobus olemast suure A-tähega autor ning temast sai projektide ja konstruktsioonide käivitaja või koordinaator.

Tema viimased filmid „Tähtaeg“ ja teledokk „Valides Venemaad“⁵ tuginevad tervele operaatorite ja režissööride võrgustikule, kelle eesmärgiks oli eelkõige kõikehõlmava materjali kogumine. Rastorgujev on autorina kuskil väga kaugel taustal. Paraku on piire ületaval ja kompromissitul kunstitegemisel alati ka oma varjukülg. Autorina esikaanele pääsemine toob tihti kaasa kosutavaid dividende ja majandusliku kindlustatuse. Ennastsalgava tee valinud Rastorgujev oli aga pidevalt rahahädas, mis oli ka üks Aafrikasse sõidu põhjus. Ta vallandati korduvalt ametist, viimati Raadio Vaba Euroopast, kus ta lühidokke tegi. Samuti jäid tal pooleli mitmed algatatud projektid. Ratgauz nimetab teda „neetud poeediks“, kes ei olekski saanud mugavalt ühiskonda sulanduda, sest see oleks hävitanud tema loomuse. Juba 2008. aasta ajakirja Seans Rastorgujevile pühendatud numbris on kolleegid sõnastanud tema olemuse ja ka saatuse üsna tabavalt. Tema filmikooli õpetaja Vladimir Grigorjevi sõnul ei osanud Rastorgujev hoolitseda kõige elementaarsemate praktilise elu ja oma filmikarjääri puudutavate asjade eest. Ja mitte lihtsalt ei osanud, vaid pidas seda lausa eneseväärikust alandavaks. Vitali Manski nägi Rastorgujevi paradoksi selles, et oma loomuse tõttu poleks ta põhimõtteliselt saanud olla õnnelik ja edukas. Tema loomus oli ühest küljest väga võimsa loomingulise palangu allikaks, ent samavõrd ka tema professionaalses ja sotsiaalses elus ebaõnnestumise põhjus. Rastorgujev oli ainuke tõeliselt kompromissitu filmitegija – väljakutse lähikondsetele ja nuhtlus iseendale.

Viimane Rastorgujevi osalusel valminud film „Valides Venemaad“ linastus Eestis Käsmus arutelusarja „Venemaa hääled“ üritusel, kus olid kohal ka filmi produtsendid Jevgeni Gindilis ja Anatoli Golubovski.

1 „Чистый чeтверг“, Aleksandr Rastorgujev, 2003.

² „Жар нежных. Дикий дикий пляж“, Aleksandr Rastorgujev, 2007.

³ „Я тебя люблю“, Aleksandr Rastorgujev, 2011; „Я тебя не люблю“, Aleksandr Rastorgujev, 2012.

⁴ Aleksandr Rastorgujev, Натуральное кино – манифест. – Сеанс 2009, nr 35-36. http://seance.ru/n/35-36/portret-rastorguev/naturalnoe-kino/

⁵ „Срок”, Aleksandr Rastorgujev, 2014; „Выбирая Россию“, Aleksandr Rastorgujev, 2018.