Mõne aasta eest algatasid Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum CDde sarja „Kirjanike hääled”, kus kirjanikud loevad oma tekste. Seni on ilmunud Indrek Hirve, Jaan Isotamme, Ain Kaalepi, Hando Runneli ja Ene Mihkelsoni plaat, järgmisel nädalal esitletakse Jaan Kaplinski oma.
Sarja viies plaat ilmus tänavu märtsis. Selle puhul on tegu Ene Mihkelsoni kolmanda valikkoguga pärast raamatuid „Kaalud ei kõnele” (2000) ja „Uroboros” (2004). Nagu noodki, on nüüdne Mihkelsoni luule n-ö kogukorpuse suhtes väga tihke sõelaga valik. Tegin väikest statistikat, kuidas plaadile valitud luuletused katavad Mihkelsoni varasemaid kogusid. Plaadi 54 luuletusest on kõige rohkem tekste (13 tükki) Mihkelsoni viimatisest kogust „Torn” (2010), 12 teksti on kogust „Hüüdja hääl” (1993). Järgnevad esikkogu „Selle talve laused” (1978) ja „Võimalus õunast loobuda” (1990), kummastki kuus teksti, kogust „Ring ja nelinurk” (1979) on viis teksti, ülejäänud kogudest vaid mõned, kuid vähemalt üks luuletus on igast raamatust. Selline on siis Ene Mihkelsoni enda praegune pilk oma luulele. Kõik plaadi tekstid (välja arvatud „Torni” omad) on olemas ka 2000. aasta valimikus. On aga vaid kaheksa luuletust, mis leiduvad ka Kajar Pruuli koostatud „Uroboroses”: „Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt” („Selle talve laused”), „Elevandi püstijalgne uni läbistab mu maja” („Ring ja nelinurk”), „Kes tappis jumalad on rongirüsin” („Algolekud”, 1980), „Ta ajaga on läinud sohki”, „Tere deemonite demokraatia pimedal ööl”, „Tetraeedri põli pole kerge” (kõik kolm raamatust „Võimalus õunast loobuda”), „Kus sina oled nüüd reetmisvalmis ja alati truu” („Hüüdja hääl”) ning „Viimast sõna Viimast Viimast” („Pidevus neelab üht nuga”, 1997). Neid võiks ehk tingimisi pidada võimaliku Mihkelsoni luule kaanoni keskmeks – kuigi rangelt võttes on need tekstid, milles Mihkelson ja Pruul on lihtsalt kõige rohkem ühel meelel, kui nad on valiku teinud.
Nüüdset valikkogu eristab eelmistest aga üks oluline asi: neil on nüüd hääl, neid tekste esitab autor. Muidugi on Ene Mihkelson varemgi oma tekste linti lugenud, näiteks mitmel puhul Urmas Vadi raadiosaadetes või – mis oli minule huvitav avastus – 1985. aastal ETV „Väikses luulesaates” (mis on ETV netiarhiivis). Tollase 41aastase Ene Mihkelsoni hääl on mõnevõrra noorem ja siledam, võib-olla pisut vähem enesekindel, kuid tämbripõhi ja intonatsioon on ometi samad: peaaegu kõnelähedane toon, rahulikkuse all teatav pinge, raskepoolne samm, tõsine, ilma igasuguse sentimendita, luuletuse läbistavast sisust pigem distantseeruv kui seda rõhutav või pehmendav. (On muuseas huvitav, kuidas on muutunud luulesaate konventsioonid: tollal vaikelulises stuudios ühe staatilise kaameraga järjest üles võetud veerandtund, luuletaja istub tugitoolis, esiplaanil kuivatatud lillede bukett; nüüd mahajäetud tehases mitme liikuva kaameraga üles võetud üks luuletus.)
On olemas kujutelm, et autori enda lugemine lisab luuletustele mingi erilise tähenduse, umbes samamoodi, nagu on tähendust modifitseeriv iseloom autori käekirjal, mida teinekord eksponeeritakse (ka plaadiümbrisel on autori autograaf). Jäin mõtlema, kas Mihkelsoni luuletuste tähendusnüansid muutuksid, kui neid loetaks mõne teise häälega: Viivi Luige hääl teeks need ilmselt pisut jahedamaks ja samas intiimsemaks, Doris Kareva hääl lüürilisemaks, nukramaks ja lisaks aeg-ajalt kerge muige, Elo Viidingu hääl teravamaks ja ründavamaks. Meenus veel Betti Alveri eripärane lugemisviis, mida iseloomustab teatav pateetika ja mis ilmselt on mõjutatud omaaegsetest luulelugemise konventsioonidest. Alveri lugemisele on omane üksikute sõnade eriline kaal: ta laob sõnu nagu raskeid kalliskive ritta. See on midagi üsna erinevat Mihkesoni luulest ja lugemisviisist, kus üksiksõnadel sellist kaalu pole, pigem on rõhutatud lause või teade või teatav tekstis loodav lühis. Võib-olla Triin Soometsa lugemisviis oleks kujuteldav sild mihkelsonliku ja alverliku lugemise vahel. Aga võib-olla peaks mõtlema hoopis meeshäälte peale – sest Mihkelsoni luule on ju tegelikult üsna sootu (meeste luule on sagedamini „sootu” kui naiste oma).
Millised on autori hääle eelised näitleja hääle ees? Ma arvan, et autori hääles säilib kirjaliku kommunikatsiooni teatav kaudsus, näitleja aga suhtleb otse. Autor püüab kehastada teksti, näitleja püüab kehastada kõnelejat, tuua teksti kirjalikkusest vahetusse kõnelisse olukorda.
Ma usun (kuigi see võib tunduda metafüüsikana), et autori hääles kajab teatav teksti aluseks olev lausumiseelsuse mälestus – autor mäletab, milline oli luuletus enne sõnastumist, ja see sügavus kõlab tema lugemises. Lihtsamalt öeldes: autor teab oma teksti mitmetähenduslikkust, mis niikuinii ei mahu ühte konkretiseeringusse, ja püüab tekstist pigem taanduda, et teksti tähenduste võimalikkused jääksid esile. Näitleja lugemine pigem aktualiseerib ühe tähendusvektori ja ühe võimalikkuse aktualiseerimine on teatavasti teiste võimalikkuste kõrvalejätmine. Näitleja tõlgendab, interpreteerib, autor pigem representeerib, esildab oma teksti.
On muidugi eri tüüpi luuletajaid ses mõttes, kas nende luule on orienteeritud häälele või mitte. Mõne luuletaja puhul hääldumine ongi alles luuletuse õige teokssaamine (mõistagi on see nii laululise põhjaga luules). Mulle meenub üks ammune Indrek Hirve luuleõhtu: Hirv katkestas lugemise ja alustas luuletust algusest peale, kuid varsti lõpetas koguni, öeldes, et ei saa õiget tunnet ja lugemisviisi täna kätte. Järelikult pidi tal olema kujutelm mingist luuletuste õigest intonatsioonilisest ja häälelisest kujust, milles nad teostuvad. Ene Mihkelsoniga tundub olevat teisiti, autori hääl ei teosta luuletust, vaid pigem ikkagi reprodutseerib, leppides ette sellega, et luuletuse sisemine tähendusmitmuste struktuur pole häälega realiseeritav.
Ene Mihkelson on mitmel puhul öelnud, et tema tekstid rääkigu tema eest ise, ning on hoidunud oma tekste ise tõlgendamast. Kuid kas autor, kes esitab oma teksti häälega, ei räägi oma teksti eest? Mingis mõttes ta ju siiski deabstraheerib oma teksti, toob ta kirja kommunikatiivsest ambivalentsist välja hääle sihilikku kõnetavusse. Kirjaliku tekstiga võrreldes muutuvad ettelugemise puhul rõhutatumaks ja konkreetsemaks mitu Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudeli funktsiooni, eelkõige ekspressiivne, konatiivne ja faatiline (ehk siis saatjat, adressaati ja kontakti puudutav mõõde), poeetiline funktsioon tegelikult väga ei võimendu (kui just pole tegu kõlaluulega). Nii et võimendub eelkõige esitaja ja kuulaja kui inimeste kontakt. Autoril on nüüd mitu võimalust: kas võttagi see roll, et ta räägib oma teksti eest, andes edasi oma isikliku motivatsiooni, mis teksti tekke taga seisis, või kui ta soovib, et tema teksti mitmuslike võimalikkuste ruum mingil määral siiski säiliks ega jääks autori isiku varju, siis peabki ta hoiduma tõlgendavast lugemisest. See on alati riskantne ettevõtmine, sest hääleline konkretisatsioon kustutab paratamatult maha tekstis leiduvaid mitmik-intonatsioone (mida Mihkelsoni luules on omajagu). Seejuures võib autori hääl muidugi alati osutada neile intonatsioonidele, mille peale kirjalikku teksti lugedes ei pruugi tulla.
Ikka tekib luuletajaid kuulates küsimus, miks just sellise häälega inimene kirjutab selliseid tekste – nagu oleks hääle ja tekstide vahel mingi maagiline seos.
Mihkelsoni luule muidugi sisaldab intonatsioone, mida ei olegi võimalik välja hääldada ega vahetus suhtluses jagada. Ma pean silmas seda, mida ma „Torni” arvustades kirjeldasin nii: „kui esimene aste on iroonia, selle kangem variant on sarkasm, siis võib ette kujutada veel kolmandat astet teispool sarkasmi, mis mõjub juba surmlikult lõikava tõsidusena. Ja see on selline modaalsus, mis on väga raskesti inimeste vahel jagatav, see ei saa olla ühistunde aluseks, sest ta paljastab mingi ainult üksi kogetava kuristiku (erinevalt nt ühistunde aluseks olla võivast irooniast või ühislaulust). Miski, mida kogevad kõik – ses mõttes on see kollektiivne –, kuid mitte kunagi ühiselt.”* Nii et mõnes mõttes pole kahetseda midagi – on asju, mille hääldetulek on luhtunud juba eos.
See, et inimesel on selline hääl, nagu tal on, on paratamatu ja ühtlasi juhuslik. Ikka tekib luuletajaid kuulates küsimus, miks just sellise häälega inimene kirjutab selliseid tekste – nagu oleks hääle ja tekstide vahel mingi maagiline seos. Kuid tegelikult pole see seos motiveeritud, vaid arbitraarne nagu keelemärgi puhul. Muidugi ei keela keegi kujutleda, et Ene Mihkelsoni tekstid ongi kirjutatud seesuguse madala ja pisut ragiseva hääle jaoks, otsekui olekski nood partituurid kirjutatud just sellisele instrumendile. Kuid võib ka uskuda, et autoripoolne väljahääldamine ei realiseeri teksti sisemist häält, vaid pigem toob veel kord esile öeldava sisu ja ütlemisviisi vahelise arbitraarsuse, on vaid üks sattumuslik viis välja joonistada müstilise tuuma äärjooni.
Aga ikkagi, mis on siis sellise lugemise iva? Osutada sellele, et keele, lausumise taga on ikkagi elu. Ütlemine – ka kirja vaikuses – väljendab möödapääsmatult seda, et ollakse elus, et keelevõime on elusoleku väljendus. Ja kuidas ollakse elus – ikka samamoodi nagu keelemärk, korraga juhuslikult, motiveerimatult ja paratamatult. Millest ju Ene Mihkelsoni luule sageli kõnelebki.
Kirjutise aluseks on sõnavõtt Ene Mihkelsoni CD esitlusel 14. III 2014 Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis.
* Aare Pilv, Häbematu ja robust. – Vikerkaar 2011, nr 3, lk 92.
