Mõni aeg tagasi jalutasin läbi Tartu ühe supermarketi ees laiuva asfaltkõrbe ehk parkla. Juhtusin pealt nägema, kui kolmeliikmeline perekond avastas autost väljudes, et on auto parkla valesse otsa parkinud ning poeukseni tuleb kõndida umbes 150 meetrit. „Mina küll sinna jala ei hakka minema!“ ühmas üle keskmise vööümbermõõduga isa ja hüppas tagasi rooli. Väikese kõhkluspausi ja pilguvahetuse järel järgnesid talle kohmetunult ka abikaasa ning väike tütar, et vahemaa autoga läbida.

Kirjeldatud stseeni ei tohi kindlasti võtta üldistusena – on tuhat mõistlikku põhjust autot kasutada –, ent siiski meenub paratamatult fakt, et Eesti liigub kiirelt Euroopa Liidu autostunumate riikide hulka. Vastavalt ACEA (European Automobile Manufacturers’ Association – Euroopa Autotootjate Ühing) statistikale on Eestis 609 autot tuhande elaniku kohta ja see annab meile edetabelis auväärse viienda koha ning tähistab jõulist tõusu 2016. aasta üheksandalt kohalt. Autost on põlevkivi kõrval saanud üks põhjusi, miks saastavad keskmised eestlased jätkuvalt planeeti rohkem kui enamik Euroopa rahvaid. Autokeskse planeerimise tõttu on meie linnad laialivalguvad, ebameeldivad ja ebaturvalised. Sealjuures ei leia Eestis naljalt omavalitsust, kus autoteedele tehtavad kulutused ei ületaks (tavaliselt mitmekordselt) ühistranspordi, jalgratta­teede või muude keskkonna- ja tervisesäästlike ning ruumi vähem raiskavate liikumis­viiside eelarvet.

Euroopa ameeriklased

Eestis pole ei riiklikul ega kohaliku omavalitsuse tasandil kehtestatud ühtegi autoga seotud maksu peale kütuseaktsiisi, kuigi 21 Euroopa riigis on seda tehtud mitmeti: maksustatakse kas auto omamist, kasutust, teatud piirkonda teatud kellaajal sõitmist (nt nn ummiku- ja maanteemaks) või on kombineeritud lausa mitut neist. Kuna ebaproportsionaalselt suur osa oma­valitsuste eel­arvest kulub järjest suurema teedevõrgu hooldamise ja uute teede rajamise peale, maksavad autoga liiklejate mugavuse kinni ka need, kes autot kasutada ei soovi või selle kasutamist isegi endale lubada ei saa. Autopoliitika on seega ühiskonna ebavõrdsuse taastootmise üks võimsamaid hästi varjatud instrumente.

Tunnistan, et ei mõelnud esmajoones autodele, kui ühel nädalavahetuse õhtul sõpradega vesteldes pealkirjas leiduva sõnamängu peale tulin, laenates keskse kujundi „haabitus“ ehk ladina keeles „habitus“ on pärit Prantsuse sotsioloogilt Pierre Bourdieult, kes laenas selle zooloogiast. Bourdieu on tähistanud sellega inimeste taju- ja mõistmismustrite ning käitumise struktuuri, mida õpitakse ja korrigeeritakse iga päev ühiskonnas osaledes. Muu hulgas hõlmab see seda, kuidas ja millest me räägime, mida seljas kanname, kuidas olukordadele reageerime jne. Tasapisi hakkas see sõna mul autoteema külge haakima, sest autokasutusest on saanud eestlase habitus’e asendamatu osa. Selle sõiduvahendi eelistamine ja selle olemasolu eeldamine peaaegu igal ühiskonnaelu ruumi puutuval tasandil on jõudnud punkti, kus tegu on riikliku kultuuriprogrammiga, mida ühiskond juba teismeliseeas kodanikele sisse söödab.

Me õpime juba varakult autostumist normiks pidama – seda nii laste mänguasjade kui ka autolubade tegemise kampaaniate kaudu koolides. Ennekõike suunavad ühiskonda selles suunas aga halvasti planeeritud linnad, majanduslik rentaablus ning pahatihti ka kinnisvara hinna tõus linnades. Nii ei jäägi mõnele perele muud valikut kui kolida linnast välja n-ö põllu peale, kus auto on ainus vahend tsivilisatsioonini jõudmiseks. Ja muidugi see kõige suurem tõukefaktor – mugavus. Üha tavalisem on, et inimeste igapäevateekonda on sisse kirjutatud liikumismuster, mida ei saa ratsionaalsete argumentidega õigustada. Hommikul Vääna-Jõesuust Jõelähtmesse tööle, seejärel Viimsisse trenni, kuna seal on kõige meeldivamad treenerid, seejärel Ülemiste keskusse šoppama ja õhtuks koju tagasi. Sealjuures oleks meeldiv ju seda teha linnamaasturiga. Populaarseimate automarkide eelistamise statistika järgi näib jällegi, et Eestis kiputakse oma linnamaasturitega mentaalselt Euroopa ameeriklased olema.

Ühiskondlik kokkulepe

Selle innuka autosõltuvuse kultiveerimise juures on suurel osal ühiskonnast jäänud märkamata, et saab ka teisiti. Statistika järgi on paljudes Euroopa riikides autostumine sisuliselt peatunud ning meiega samal laiuskraadil ja sama kliimaga põhjamaadel on autosid elaniku kohta juba tunduvalt vähem kui Eestis. Soome linnad näivad võistlevat, kus kasutatakse igapäevaseks liikumiseks, ka miinus 20kraadise pakasega, rohkem jalgratast, mis on teaduslikult kinnitatud kui kõige energiaefektiivsem ning tervislikum liikumisvahend. See argument peaks kliimakriisi süvenedes ning taljeümbermõõdu paisudes aina akuutsem olema.

Eestis näib olevat paarikümneaastase, seni peamiselt mõõnaseisus möödunud kampaaniatöö järel jää siiski liikuma pääsenud ning liikumisvõimalused ja linnaruumi kvaliteet tõusnud üheks oluliseks teemaks. Tartus on kolmandat aastat käimas eksperimentaalne projekt Autovabaduse puiestee ning Tallinnas korraldatakse samalaadne üritus 18. ja 19. augustil Rävala puiesteel, nimelt linnaruumifestival „Tulevik on täna(v)“. Nende ürituste eesmärk ei ole autokasutust keelustada, vaid leida ühiskondlik kokkulepe linnaruumi ja liikumisvõimaluste teemal. Selle kokkuleppe kohaselt võiks meie linnaruum olla kõigile turvalisem ja meeldivam paik ning inimesed peaksid saama valida eri liikumisviiside vahel. Ja võib-olla ei tekita siis mõte 150 meetrit jala käia enam õpitud (ha)abituse tunnet …