Talle omase meanderdava, kauni käekirjaga on Jüri Kask ühte 1990ndail aastail toimunud näitust saatvates märkmetes kirjutanud: „Kunst viib kunstniku vältimatult üksindusse. Aga läbi oma töö sirutab see üksik kunstnikuhing käe välja ja ütleb: vaata. Ma ei oska maalida keha, liha, joont või pinda; need on liiga enesestmõistetavad, liiga käegakatsutavad. Aega, kuuluvust, olemist – neid võin ma maalida.“ Selles tekstis on poeesiat, haaret ja ambitsiooni, distantsi hoidva läheduse taotlust.

Jüri Kase looming on sedavõrd eriline, et kuigi pidevast katsetamis- ja muutumisvalmidusest kantud, on see püsinud ühtlaselt kõrgtasemel ja olnud pidevalt tähelepanu all. Sihikindel, jäägitu ja jäärapäine Kask on valinud alati üksi ja ise selle aja ja süsteemi, kus tema kunst liigub. Seepärast pole ime, et eelmise sajandi kaheksakümnendad aastad, mis talletusid kunstiajalukku väheolulisena, olid temale üliolulised ja viljakad. „Kadunud kaheksakümnendatel“ puhkes õitsele nii mõnigi omapäi uuendaja. Nad olid vähemuses, aga neid oli, Kask kuulus nende hulka. Sel ajal talle osaks saanud ainukesed esiletõstmised tulid kolleegide määratud maalikunsti aastapreemiatena. Kohati psüühilise purunemispiirini laetud piltides märkasid nemad haruldast järjepidevust ja terviklikkust. Sellest ajast pärineb maale, kus värvi, joone, vormi ja tasapinna vahekordades kohtab võitlusvalmidust ja intensiivsust ning lõuendil särisev elekter on pea füüsiliselt tajutav.

Kaheksakümnendad olid Kase meistriks kujunemise aastad, kus tema kontrolli, ratsionaalse korrastatuse ja täiuslikkuse vajadus otsis ja kehtestas süsteemi, mille abil looming ilmutas end universaalselt ja kõikehaaravalt. Selle iseloomustamisel võib rääkida abstraktsioonist ja geomeetriast, popi­likult piiritletud värvist, aga Kase mõtlemislaadi ja väljendusviisi ei kata ükski ühiselt kokku lepitud määratlus. Tema maailmast ja kunstist kõnelemise moodus on ainulaadne, ja tuttavana kuuldub see vaid tänu pikkadele aastakümnetele, mil Kask on omas keeles kõnelnud.

Hiljem, siis kui kiivalt ja vaevaliselt otsitud ja edukalt leitud täiusliku kujutamissüsteemi töökindlus süvenes ja enesekindlamaks muutus, kui sellest kadusid pea täiesti viited figuurile, inimesele ja irratsionaalsusele, kui pilt rahunes, muutus mängulisemaks ja eneseküllasemaks, tulid ka suuremad autasud – Kristjan Raua, Eesti vabariigi kultuuripreemia, Sadolini, Ado Vabbe preemia. Nüüd ruumi paiskununa – ei tea, kas vallutaja või vastutulijana – on Jüri Kase mäng ja meetod uuesti tunnustust leidnud.

Ole Sa õnnitletud Konrad Mäe medali puhul, läbi anonüümse universaalsuse omaenese vagu ajav Kunstnik!