Iga iseendast lugupidav asutus austab oma töötajaid. Mõni külvab mingi sündmuse puhul raha, mõni teeb rõõmu teisiti. Näiteks meie asutuse aastapäevadel ja muudel puhkudel on töötajatele kingitud asutuse logoga tasse, joogipudeleid, taldrikuid, tindipastakaid, kalendermärkmikke, lauakalendreid, seinakalendreid, kaustikuid, kleepse, T-särke, nokkmütse, rätikuid, salle, vihmavarje, poekotte, helkureid, metallmärke, akulaadijaid, salvrätte, prillitoose, hambaharju, vitamiinikarpe. Kindlasti mitte pole jaotatud raamatuid, mälupulki ega väliseid kõvakettaid. Raamatupelgus on muutunud trendiks, kahe viimase igasugune kasutamine asutuse ruumides on rangelt keelatud.
Kõige meeldejäävam ja elulookirjeldusse kantav on aga mingi omistatud tiitel. Kujutage, milline elevus valdab töötajat, kui ta pidulikul aastalõpuüritusel ootamatult kolleegide palge ette kutsutakse ja valju häälega teatatakse tema valimisest asutuse aasta kullakaevajaks. Ei, sellist tiitlit meie asutuses pole antud, siiani mitte, tõin selle näite lihtsalt illustreerival eesmärgil. Targemad pead olevat öelnud, et materiaalset kasu mitte pakkuvaid auhindu tasub kõrgelt hinnata. Selliste mittemateriaalsete auhindade väärtus johtuvat nende sümboolsest olemusest. Just! Asutus saab oma töötajate sümboolse tunnustamisega neid mitte ainult rõõmustada ja ergutada, vaid ühtlasi teha seda ressursisäästlikult. Kuidas? Aga sedasi, et tiitliga kaasnev diplom valmistatakse asutuse kvaliteetse laserprinteriga. Pakk paksemat A4-formaadis koopiapaberit, mida jätkub diplomite printimiseks kahe kümnendi jooksul, läheb maksma 30 eurot. Pilkupüüdvale kuldsele metallraamile diplomi seinale riputamiseks kulub 10–15 eurot. Kohustusliku lisa, klaaskuulikujulise suveniiri hind jääb vahemikku 30–40 eurot. Ei ole ju miskit hullu.
Parimatest parimate väljaselgitamine toimub kogu kollektiivi kaasamisega, kohalikus bürokraatlikus kõnepruugis – rahvahääletusega. Oktoobrikuu esimesel nädalal ilmub asutuse sisevõrku üleskutse hakata esitama kandidaate etteantud tosinasse kategooriasse. Tuleb kirja panna kandidaadi nimi ja iseloomustada teda maksimaalselt 500 tähemärgiga. Kui kandidaadid on selgunud, alustatakse nende, nüüd juba auhinna nominandideks nimetatute poolt hääletamist. Häälte lugemisega tegeleb preemiakomisjon, kelle koosseisu kuuluvad traditsiooniliselt sise-, välis- ja üldkommunikatsioonijuht.
Komisjon hoolitseb, et võitjate koosseis oleks läbi aastate vaheldusrikas. Teisiti öeldes: peab tõrjuvalt suhtuma samade kolleegide korduvasse auhindamisse, et tagada võimalikult paljude kollektiivi liikmete esiletõstmine. Asutuse 150 töötajast, kui arvestada ka kollektiivseid saavutusi, pärjatakse aastalõpuaktusel umbes 13%. Et iga laureaadi kohta on keskeltläbi kolm nominandi staatusesse jäänut, leiab igal aastal otsest või kaudset tunnustamist ligi pool kollektiivi. Jämedalt hinnates on sedaviisi kahe aastaga kogu töötajaskond vähemalt nominandina tähelepanu pälvinud. See on arvestatav hulk, mis annab tunnistust töötajaskonna sidususest ja kaaslaste märkamisest igapäevatöö askeldustes.
Paraku ei kulge parimate valik lepse reega. Preemiakomisjon saadab sageli välja korduvaid meeldetuletusi, et kandidaatide esitamise või nende poolt hääletamise tähtaeg on lõppemas. Seejuures igal kolmel päeval enne kella kukkumist tuleb poolteistsajale töötajale järjekordne meeldetuletusmeil, sest ei peeta nimelist arvestust, kes juba reageerinud on. Preemiakomisjon ponnistab selle nimel, et konkurentsi tugevdamiseks oleks igas kategoorias vähemalt kolm kandidaati. Kui konkurents kipub lahjem olema, leiab kandidaadi komisjoni liige ise või tema soovil keegi vastutulelik töötaja. Olukord, kus mõni preemia jääb omistamata, mõjuks laastavalt asutuse mainele ja seda tekkida ei lasta.
Parimad selgitatakse välja tosinas kategoorias. Vaatame neid tähestikulises järjestuses ja alustame aasta inimesest. Väga auväärne tiitel, mille annavad mõjukas ajakiri Time, tuntud ajaleht Postimees ja hulk muid institutsioone. Meiegi asutuses peetakse aasta inimese aunimetust väärikaimaks ja seetõttu on võidurõõmu nautivale kolleegile kätte ulatatav klaasist muna ülejäänud pärjatute omast poole suurem. Muidugi ei ole aasta inimese leidmine hõlbus, sest tublisid kolleege leidub hulganisti. Samas on see kindlasti kategooria, milles juba nomineerituks arvatu võib oma kordamineku julgesti üles tähendada elulookirjelduses.
Millised saavutused on meie asutuse üdini valgekraeliste seltskonnas viinud pjedestaali kõrgeimale astmele? Aasta inimeseks on saanud kolleeg, kes tuletõrjeõppusel suutis asfaldil süüdatud lõkke näidiskustutamise ajal vältida tule laienemist lähedal pargitud autodeni. Teise töökaaslase ettevõtmisel kinnitati asutuse hoone juures kasvavatele mändidele kolm linnupuuri, mille tunnistasid omaks kuldnokad, puukoristajad ja sinitihased. Kolmas kolleeg, kes jagas tööruumi nelja kaaslasega, tõi igapäevaseltsiliseks oma lühikarvalise kollakaspruuni tšau-tšau. Koer kohanes perenaise toakaaslastega ootamatult kiiresti, sest ruumi astujad ja sealt lahkujad muudkui tšaotasid pidevalt. Koeraga suhtlemine leevendas stressi, mis oli tekkinud kvartalilõpu tähtaegade ummuksis.
Aasta kindel õlg. Uus tiitel, mida on jõutud omistada vaid korra. Poole seina suuruse õhutusasendis akna kinnipanek väga tugeva tuule ajal ebaõnnestus sulustussüsteemi rikke tõttu. Kui varem sai majas töötava tehniku kohe appi kutsuda, siis nüüd, pärast tema koondamist, tuli abi otsida 15 km kaugusel asuvast tsentraalsest teeninduskeskusest. Suurema osa kahetunnisest ooteajast pidi kabinetis töötav kolleeg kahe käega suruma vastu aknaraami, et tuul ei virutaks akent pärani ega plartsataks seda vastu lauda. Lõpuks saabus hädakisa järel appi koridoris liikunud kolleeg, hiljem tehnik. Ehkki tegutseti käte, mitte õlaga, ei tekkinud kahtlust, kes tiitlit väärib.
Aasta leiutajaks on valitud imetlusväärselt nutikad inimesed. Aastaid tagasi, kui asutuses rajati hoonesisene terviserada, hakkas osa kolleege raja kiiremaks läbimiseks laskma liugu trepi puidust käsipuudel. Mõnesekundilise eelise see andis, kuid oli ohtlik. Traumade ennetamiseks kruviti kolleegi ettepanekul käsipuudele puunupud. Nii see aasta leiutaja tiitel tuligi. Veel pärjati kolleeg, kellel õnnestus asutuse kahes parklas sisse seada paindlik parkimiskord. Autot hakati parkima suvalisse vabasse kohta. Seega ei ole kaheksa parkimiskohta enam reserveeritud juhtkonnale ega seisa jõude, kui keegi ülemustest on majavälisel koosolekul, kodukontoris või puhkusel. Leiutajadiplomi omanikuks sai kord kaastöötaja, kes võttis asutuse saalis peetavate ettekannete ohjeldamiseks kasutusele aegrelee. Ettekande alguses läks kell käima ja kui konverentsi või muu seda laadi ürituse päevakavas toodud minutite arv täis sai, kuuldus üksnes võimast veevulinat. Oma inimesed harjusid sellega, kuid mitte alati külalislektorid, kelle hulgas tuli ette kroonilisi liigkõnelejaid, kes vääramatu jõuna keeravad igal pool ajakava uppi. Mingil ajal uuendusest protestide tõttu loobuti ja aasta leiutaja osaks sai kuuluda hüljatud nupumeeste kildkonda.
Aasta pisiteo (tegu, teo, tegu) tiitli said ühel aastal kolleegid, kes viiekesi katsetasid nädala, kuidas mõjub tööviljakusele töötamine toas temperatuuril 14–16 kraadi. Teisel aastal pärjati selle tiitliga kuueliikmeline kommunikatsioonispetsialistide rühm, kes hakkas kaks korda nädalas igale töötajale saatma asutust puudutavate meediakajastuste vahekokkuvõtet (isikud, teemad, väljaanded, klikkide arv). Kolmandal puhul tõusid kõrgeimale pjedestaalile kaks kolleegi, kes püüdsid kinni asutuse parklas autode vahel uitava siili, andsid talle juua ja sõidutasid viie kilomeetri kaugusele lodumetsa.
Aasta pundiks nimetati kolm töötajat, kes käisid koos sörkimas ümber Viljandi järve ja kandsid asutuse logoga T-särki ning hoidsid käes sama logoga joogipudelit. Too tiitel on antud asutuse meeskvartetile, kes on esinenud kolleegide austamiseks korraldatud aktustel. Aasta pundiks tunnistati kaks nooremapoolset isikut, kes hakkasid huvi tundma, miks pole pidulikel üritustel kunagi osalenud varem asutuses töötanud inimesed. Nad on juba kaks aastat üritanud koostada nimekirja neist, kes on asutuse vastu kibedust tundmata pensioneerunud või suundunud mujale tööle.
Aasta pühendujaks valiti viimati keskastme juht, kes andis andmeanalüütikule loa suhelda otse asutuse registrite andmeplatvormi teenust pakkuva firma programmeerijatega. Nii kaotati kolm vahepealset lüli, kes soojendasid, moonutasid ja vahendasid – seega takistasid – analüütiku ettepanekuid, kuidas koostöö sujuvamaks muuta. Samuti on aasta pühenduja aunimetus omistatud kolleegile, kelle soovituse järgi loobuti elektrienergia kokkuhoidmiseks viiel korrusel aastaid töötanud veeautomaatidest koos 18,9-liitriste pudelite varuga. Korra osutus pärjatuks töötaja, kelle tegemistest ei teatud peaaegu midagi, keda vähesed tundsid nägupidi, kuid keda iseloomustati teda tutvustavas tekstis tagasihoidliku isiksusena, kes on oma igapäevatööga ilmutanud jäägitut pühendumust asutuse kuvandi kujundamisele.
Aasta tegijaks sai itimees, kes mõnetunnise viivituse järel suutis osakonnajuhataja lauaarvuti töövõime taastada pärast avastust, et toitejuhe oli vooluvõrgust mingil tuvastamata põhjusel lahti ühendatud. Veel on sama tiitli vääriliseks tunnistatud naiskolleeg, kes võttis julguse kokku ning postitas meililisti tähelepaneku, et meessoost isendid ei oska majja sisenedes mütsi peast võtta, mõni koguni kannab seda einetamise ajal kohvikus. Aasta tegijaks on kuulutatud ka asutuse juhtkonda kuuluv töötaja, kelle nõudmisel jäeti administratsiooni korrusel kabinettide klaasuste üks osa matistamata. Nii anti jutulesoovijatele ja muidu möödujatele võimalus kiigata, kuivõrd hõivatud parajasti ollakse.
Aasta tegu on midagi suurt, mis osutub üksikisikule tihti raskeks, ent rühmale märksa jõukohasemaks. Ometigi pälvis selle tiitli tarmukas juht, kes saatis asutuse aastaaruandest võetud kaks arvu küsijale ja osutus hiljem rahvusvahelises ajakirjas üllitatud artikli kaasautoriks, üheks 214 seas. Aasta teoga on hakkama saanud kuraditosin kolleegi, kes asutuse brändi tugevdamiseks võtsid asutuse logodega tihedalt märgistatud dressides osa meeleavaldusest jalgrattateede vähesuse vastu pealinnas.
Aasta täht. See tiitel on omistatud töötajale, tänu kellele tema nelja-aastane tütar luges soravalt.
Aasta uusiku leidmine pole raskusi valmistanud, sest asutuse personali voolavus on ligi 15% aastas. See tähendab, et töölt lahkunute asemele palgatakse keskmiselt 22 inimest ja nende hulgast vähemalt kolme nominandi esilekergitamine on käkitegu. Viimati võitis võisturebimise töötaja, kes suutis asutuse ideelaagris oskuslikult pealaele sätitud patsipõimiku õnaruses kanda ümmarguse kivikese teistest võistlejatest tunduvalt kaugemale. Enne teda oli tiitli vääriliseks kuulutatud kolleeg tänuks asutuse juubeliks itaalia soneti vormis kirjutatud värsside eest. Veelgi varem teenis tiitli kiirelt kollektiivi sulandunud uustulnuk, kes paigutas taasasutatud kuukirja igasse väljaandesse kolm anekdooti, kus pajatatakse töörõõmust või lapsesuust pudenenud pärlitest.
Aasta õppija hiljutise tiitli puhul langes valik visale töötajale, kes kaitses äsja järjekordse magistritöö ja sai kätte oma kolmanda magistrikraadi. Samasugune diplom on varem ulatatud rännuhimulisele kolleegile, kes aasta jooksul külastas kuut riiki ja osales seal konverentsidel, kus vaeti asutusesisese bürokraatia taltsutamist. Aasta õppijaks on kuulutatud ka mitmel tabelarvutusprogrammi Excel kursustel käinu, kes hakkas seda programmi usinalt kasutama igasugu nimekirjade koostamisel.
Hiljuti võeti aplausiga vastu asutuse juhtkonna otsus suurendada järgmisel aastal pärjatavate arvu kolme uue tiitliga: need on aasta eeskuju, aasta julgur ja aasta sõber. Idee saadi töötajalt, kelle lapse lasteaias jagati esiletõstetud mudilastele preemiaks prõksuva suhkrupuruga pulgakomme.
(Kõik tegemised ja osalejad on loomulikult välja mõeldud, seega puudub igasugune vajadus hakata otsima, kus paikneb asutus.)