Mõnusa huumori poolest võistles selle nelikuga duo ehk siis Tabea Martini lavastatud „Duet for Two Dancers” („Duett kahele tantsijale”), mis oli ühtlasi festivali lõpulavastus. Kakskümmend minutit tantsu üle ilkumist osutus (mitte nii paradoksaalsel kombel) üheks kõige rohkem tantsu sisaldanud etenduseks. Kaks meest ironiseerisid (nüüdis)tantsu klišeeliikumiste üle, vallates neid suurepäraselt. Sügavamat sisu ehk ei maksnud taga otsida, aga eks selles oligi nii selle lavastuse kui ka „A Coming Community” näitel mõningane vabastav võlu.

Nüüdistantsufestivalide sage külaline Hiroaki Umeda esitas ühe õhtuga kaks sarnasest seisundist kantud soolot: „Adapting for Distortion” („Kohanemine moondumisega”) ja „Haptic” („Kompimine”) põhinesid emotsioonidel ja aistingutel, selgelt tõlgendataval narratiivil polnud seal kohta. Umeda kehastatud mees muutus kesk rahutut tehnoloogilist ühiskonda ise selle osaks: tantsija lahustus videosse, video lahustus tantsijasse. Väga omapärase imagoga tänavatantsutrupp Twisted Dance Company tegi eelmisel aastal nähtud lavastusega „Camouflage” („Maskeering”) võrreldes vähemalt minu meelest läbi mõningase languse. Koomiksil põhinev „Nox” („Öö”) rabas küll kostüümide ja kontseptsiooniga, aga, paraku, sellevõrra vähem toorest energiast kantud kvaliteetse tantsuga, mis oli just „Camouflage’i” tunnusmärk.

Enamikule festivali lavastustele oli omane selge ja konkreetne teemafookus. Selles ei ole, paraku, midagi nii iseenesestmõistetavat. Sageli võib näha, kuidas koreograafid kaovad ära ideede ja mõtete rägastikku. Muidugi võiks koreograafil olla palju öelda, aga soovitavalt mitte ühes lavastuses ühekorraga, vaid ikka ühes lavastuses üks mõte korraga. Nii püüdis näiteks hüsteeriline soomlanna Elina Pirinen lavastuses „Lover of the Pianist” („Klaverimängija armuke”) muudkui midagi öelda: küll pesus ja pesuta, lauldes ja karjudes ja publikut provotseerides. Meelde jäi lõpuks ikkagi peamiselt see, kuidas kogu selle üritamise peale läks see, mida ta öelda tahtis, tasapisi kuhugi kaduma. Ühesõnaga, müra. Aga tantsukunsti organisatsiooni Aerowaves sõnul on ta vähemasti üks Euroopa kahekümnest huvitavamast, nagu kavalehelt võis lugeda.

Niikaua kui mäletan, on mul ikka olnud osalusteatri mitmesuguste vormidega mõningaid sügavalt isiklikke probleeme. No lihtsalt ei meeldi. Esimene vorm, mis mulle kohe üldse ei meeldi ja mille avaldumist võis mingil määral näha Elina Pirineni lavastuses, on selline osalusteater, kus publiku ülesanne on olla treenitud ahv. Tuleb esineja, kõnetab, käsutab või tirib lavale. Tegelikult ei taha ta valitud inimes(t)elt enamasti mitte midagi teada: kui ohvriloom midagi ütlebki, pole sellel kuigi suurt mõju ja näitleja/tantsija eeldab pigem vaikimisi, et valitud objekt ei tee midagi ootamatut ja on lihtsalt sel hetkel sobiva kujuga rekvisiit.

Teist, vähem häirivat versiooni võib kohata, kui publik on osa etendusest ja mõjutab ning peabki selle käiku vähemalt mingil määral mõjutama. Selle vastu ei ole mul midagi põhimõttelist, eelistan lihtsalt etendust vaatama minnes, et mulle mängitakse, mitte mina ei mängi. Roger Bernat’ lavastus „The Rite of Spring” („Kevadpühitsus”) on just üks selle tüübi lavastusi. Publik sai vaikse disko korras oma esimese ja, võimalik, et ainsa võimaluse tantsida Stravinskit. Eri kanalite kaudu jagati inimestele erisuguseid käsklusi. Kui publik vastavalt öeldule end liigutama hakkas, siis taasloodi selle kaudu osaliselt Pina Bauschi üks tuntumaid lavastusi. Toimuvat oli huvitav jälgida – seda enam, et etendusel, kus mina käisin (osalesin!), tegi kaasa suurem osa saalisviibinuist. Seda ei saa küll muidugi öelda, et sellest teadmisest oleks hakanud hirmus mugav, aga mis teha, igaühel omad deemonid.

XIII Augusti tantsufestival jõudis tagasi juurte juurde – vähemalt selles mõttes, et tantsu oli eelmiste aastatega võrreldes rohkem ja etenduskunste eikellegimaal vähem (NB! hinnanguvaba nending). Puhast liikumise esteetikat ei maksa alahinnata. Hea, kui see kõik ka laiemalt kõnetab. Kui aga hetkeks üksikult üldisemale hüpata, siis tundub, et ehk on just praegu Eestis see aeg, kus nüüdistants on leidmas rohkem tunnustust ja tähelepanu kui kunagi varem. Omamoodi märk on ehk seegi, et festivalil olid saalid pidevalt täis. Lisaks leiavad lähikuude jooksul aset veel mitmed nüüdistantsuga seotud ettevõtmised nagu rahvusvaheline nüüdistantsuplatvorm Kedja, mille raames toimuvad loengud, töötoad ja ka „Baltic Bubble’i” („Balti mull”) etendused; samuti tantsufestivalid „Hommik” ja „Uus tants”.