Meie taluehituse tüübiks 60-70 aastat tagasi oli koosehitus, milline on arenenud välja pika aja kestel kindlakujuliselt nii konstruktsioonilt, kui ka välisvormilt. See koosehituse tüüp heade proportsioonidega, mõjuva imposantse kujuga, sobis suurepäraselt ümbritsevasse maastikku. Viimaste aastakümnete kiire majanduslik areng ja maareform muutsid põhjalikult taluehituste otstarbe. Sellepärast tuli leida uusi ehituslisi põhimõtteid ja vorme. Uuteks ehitusviisideks puudus aga kindel ja otstarbekohane läbikaalutud eeskuju. Loomulikult oleks pidanud taluehitused arenema uute olude kohaselt, aga sealjuures säilitama maaehituse karakteri. Selle põhimõtte vastu on patustanud õige tubliste käesolev põlv. Üldiseks ideeks oli loobuda vanadest rahvapärastest ehitusviisidest, pidades neid labasteks ja puudulikeks, märkamata nendes väljakujunenud voorusi. Parema eeskuju puudusel võeti kahjuks eeskuju meie agulilinnadest ja levitati sel teel aguli ehituste ebavoorusi maale, millised on karjuvas vastuolus neid ümbritseva maastikuga. Viimasel ajal on nõuanne taluehituste alal püüdnud sisendada rahvale paremaid ehitusviise ja vorme, kuid sellest on ainult osaliselt kasu, sest riik toetab laenu näol nii korralikku, kui ka viletsat ehitust, kuna ometi laenu andmise teel oleks võimalik soodustada just korralikke ehitusi, püstitatud otstarbekohaste projektide kohaselt.”

Kui selle jutu taustal visata pilk tänasele maa-arhitektuurile, siis tundub, et olukord on üsna sarnane Volbergi kirjutatuga: iseseisvuse taastamise järgses Eestis on muutunud maal elamise elustiil ja ehitamise viis, tekkinud on uued vajadused, mille rahuldamiseks puudub aga arhitektuurne eeskuju. Viimane arhitektuurivõistlus taluhoone tüüpprojekti leidmiseks oli veel nõukaajal, 1988. aastal (võitsid ER KI arhitektuuritudengid Kristel Ausing ja Oona Masso), edasi on võistluste kaudu otsitud ideid küll mõne üksiku suurema maahoone jaoks (Sõmeru keskusehoone näiteks), kuid nn taluarhitektuur on läinud oma rada. Õigem oleks öelda küll, et ei ole leidnud oma rada. 1990ndatel Rannamõisa „lollidemaale” kerkinud ameerikalikud rantšod on veel suhteliselt stiilipuhtad arhitektuurikitši näited, suur osa uuest maa-arhitektuurist reostab Eestimaa kaunist loodust suisa saamatu arhitektuurikeelega ning on, kasutades Volbergi sõnu, „karjuvas vastuolus neid ümbritseva maastikuga”. Põhjus on siin sama, millele Volberg viitab juba ligi kaheksakümmend aastat tagasi – puudulik ehituspoliitika: kui isegi enamikus Eestimaa linnades ei peeta vajalikuks võtta tööle linnaarhitekti, kes linna ruumilisel arengul kätt pulsil hoiaks, siis mis rääkida veel maapiirkondadest. Enamikul valdadel ja maakondadel arhitekt puudub, ehitustegevust juhivad puuduliku ettevalmistusega nn spetsialistid. Planeeringu, mis on ehitusprojekti alus, üle toimuvad arutelud valdavalt poliitilisel, mitte ruumilisel tasandil. Planeeringuid, mille võimuses on ka arhitektuuri suunata, koostavad seejuures vastavalt puudulikule planeerimisseadusele arhitektuuriküsimustes ebakompetentsed nn planeerijad. Puudub ka debatt maa-arhitektuuri tuleviku üle – kas peaksime järgima tänagi traditsioonilist Eesti talumudelit, nagu soovitas Volberg?

Miks mitte.

Artikli kirjutamisel on kasutatud artikleid näitusekataloogist „August Volberg 1896–1983” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 1996, koostaja ja toimetaja Karin Hallas).