Kirjutan käesolevaid ridu teadmisega, et päevakorral on küsimused sellest, keda Eesti Vabariigi president tohib tunnustada ja mismoodi võib käituda tunnustatu. Läheks pikale minna kõiki sellekohaseid sõnavõtte ükshaaval läbi võtma. Mäletamist mööda oli kas esimene või vähemalt esimesi riigi tunnustusest loobuja Anton Hansen-Tammsaare, kes keeldus preemiast, sest Gustav Suits arvati preemiasaajate hulgast maha. Vabariik oli noor ja tahumatu, ent Tammsaare tundis kombeid.
Eesti Vabariigi presidenti ei saa valida vastu rahva tahet, muidu on tegemist käpikuga. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest Aleksei Müüriseppa pole ma kunagi valinud, sest ma polnud siis täisealine. Kuid inimesi, kellele temasugused nukuriigi nimel kulinaid jagasid, ma tundsin. Vähesed neist ütlesid “aust” ära. Enamik vaatas asjale nõnda, et kui ka tema on luuavarrega nina nühkind, miks ta peaks siis ütlema raasukestele Homerose liualt “ei”.
See kõik ei ole loomamuinasjutt. Eesti Vabariigi president peaks teadma, keda ta tunnustab, kuid ta ei jõua kõiki isiklikult tunda. Õukond on ligikaudu seesama, mis kasvuhoonegi. Tahab tempereerimist ja ventileerimist. Ka riigipeale peab ütlema ette, kes väärib meelespidamist ja kes mitte. Praegu me seisame vastakuti aga tõsiasjaga, et aastal 2001 sai VT IV vääriliseks filosoofiadoktor (dr phil.) aastast 1983 ja Soome doktor aastast 1998, folklorist Mall Hiiemäe. Ta on pärit Roostojalt tolleaegse jaotuse järgi Mäetaguse vallast, kohast, mis nüüdse jaotuse järgi jääb Tudulinna valda. Sõnaga – Alutaguselt. Poluvernikute naabrusest.
Selles kandis on elanud ka veel hilisem Tallinna gümnaasiumi professor Friedrich Gustav Arvelius, kes oli varasemaid Eesti aednikke. Saareväljal Maidla ja Mäetaguse valla piiril elas aga Abel Selliov (1877 – 1963), metsavaht ehk Saarevälja Uabel, kelle pajatamisoskust on Mall Hiiemäe uurinud eraldi.
Ja nüüd saab samasuguse VT IV nagu doktor Mall Hiiemäel juba on, Mäetaguse valla volikogu esimees Veljo Kingsep, mees, kes võttis maha Eesti Vabariigi lipu. Taani prints Hamlet arvas, et miski on riigis mäda. Ma ei oleks nii umbmäärane. Kui Mäetaguse valla rahvas leiab, et Veljo Kingsep on õige mees, siis ma ei läheks vahele. Nende vald.
Küsimuse raskuspunkt asetub mujale. Lipp on riigi ja iseseisvuse tunnus. Kes seda omadest häbeneb, on äraandja. Õige, patustaja võib pöörduda ja seda ei tohi talle keelata. Mäetagusel asuvad nii Viru kui ka Estonia kaevandus. Nende kaudu on vald jõukas juba nii-öelda loomu poolest ja ajada tuleb hoopiski seda rida, et ressursimaksud jms jääksid võimalikult valda. Kui volikogu esimees on seisnud selle eest, teeb ta õigesti. Ent see ongi tema töö ning kohustus, mitte erakorraline teene. Ma ei tea Eestis ainsatki taksojuhti, kes oleks saanud teenetemärgi. Ka mitte poemüüjat. Pottseppa. Kirjakandjat. Koristajat. Mille poolest on nende töö kõrvalisem kui volikogu esimehel?
Arvata võib, et pühitsetud vee jagamine pintsliga viib, tegelikult juba ongi viinud, olukorrani, kus ei loe enam põhjendatud teened, vaid hoopiski osasaamine pirukast. Sellisel arengul on ainult üks pidur ja nimelt – teenetemärkide arv ei tohi olla suvaline, kuid tunnustamise vormid võivad olla igasugused tingimusel, et need on siirad.
Kas see on meedia probleem? On kahtlemata, kuigi mul on raske mõista, miks ei osata sellega õigesti ümber käia.
Tähtveres Kristina Šmiguni olümpiavõitjaks saamise päeval