Ma ei taha öelda, et ühes korralikus romaanis ei tohiks olla eluloolisust, autobiograafilisust. Või et mälestuskirjandusest oleks a priori välistatud fiktsioon või faabula. Kuid romaani kui fiktiivse eepika rõhuasetused asuvad siiski mujal kui mälestuskirjanduse omad. Romaan võib olla küll katse maailma peegeldada, kuid samas ei saa see hoiduda maailma loomisest. Mälestuskirjandus on samuti loomine, kuid  alati taasloomine, millegi juba olnu modelleerimine. Hea romaan loob aga uue ja kordumatu maailma. Jällegi tuleb täpsustada: hea mälestuskirjanduse korral võib olnu taaskirjeldamine paista millegi täiesti uuena. Kuid isegi oma kõige kaunimal kujul (pean eelmise aasta lõikes siin eelkõige silmas Mari Tarandi raamatut „Ajapildi sees”) lähtub mälestuskirjandus tegelikult elatust, elus olnust ja vastutulnust, eraelulisest, sageli just avalikkusele tuntud inimeste eludest ja olust. Üha selgemalt ilmneb, kuidas mälestuskirjandus ja kollane ajakirjandus kasutavad üht ja sama lähtekohta, kuid nende tulemus võib muidugi kardinaalselt erineda – või olla sageli ka üllatuslikult sarnane. Mälestuskirjandus heidab pilgu tagasi – või vähemalt asetab rõhu pilguheidule, romaanikirjandus – vähemalt selle parem osa – avardab pilku, leiutab ja leiab horisonte.

Tõsiasi on aga see, et kui romaan püüab liikuda pigem  konkreetselt abstraktsele, siis mälestuskirjandus püüab liikuda konkreetselt konkreetsele või konkreetselt konkreetsesse. Kui aga ühes heas romaanis isegi keskendutakse urgitsema üheainsa tegelase mõtete labürindis, muukima selle tegelase mälu ja fantaasia salauksi, siis koorub sealt ikkagi välja miski, mis ulatub üle ühe inimese elujuhtumite, mis muudab iga üksikjuhtumi osaks mustris, iga teksti kontekstiks. Eks pea ka mälukirjandusel olema  n-ö üldisemad eesmärgid – Mihkel Raud näiteks tahab öelda, et alkohol on paha. Ometi pürgivad romaani üldistused kuhugi mujale – kaugemale, kõrgemale, sügavamale. Teisele poole empiirilist. Nojah, võib-olla ma konstrueerin üle. Võib-olla seisneb erinevus selles, et enamik lugejad teab/teadis enne „Musta pori näkku” lugemist, et Mihkel Raud ei joo enam, aga kunagi jõi. Igal juhul on seda raske sõnastada.  Julgeksin kasutada – või pigem katsetada – üht esmapilgul täiesti sobimatut metafoori. Romaanikirjanduses või eepilises proosas võiks näha astrofüüsika ja kvantmehaanika kirjakultuurilist vastet. Nimetatud teadused tegelevad asjadega, mis on inimmeeltele otseselt haaramatud kas lõviosas (pean silmas astrofüüsikat) või täielikult (pean silmas kvantmehaanikat). Seega on tegu empiiriliste teadustega, mille seosed empiirilisusega jäävad  sageli haaramatuks. Kõik inimesed on näinud päikest, kuid nad pole mingil moel tundnud fakti, et nimetatud taevakeha põletab minutis miljoneid tonne oma massist. Niisiis võiks naljaga pooleks – aga ka tõsidusega pooleks – jagada romaanid kas astroeepikaks või kvanteepikaks. Esimese kategooria teostes püütakse haarata mastaape väljaspool üht inimelu, mida pole võimalik vahetult kogeda. Sellistes teostes püütakse panna liikuma sõnad ja laused ajas ning ruumis, mida lugejal pole võimalik vahetult tajuda. Veel enamgi – kuna mälestuskirjandus sõltub oma autorite mälu haardest, ei saa see enamasti haarata autori mälust kaugemale. Ilukirjanduslik romaan saab seda teha. Eelmise aasta kodumaise uudisproosa saagist leiab sellisele astroeepikale sobiva vaste – Tiit Aleksejevi romaani „Palverännak”. Rääkimata tõsiasjast, et Aleksejevi raamat on üks neid haruharvu eelmise  aasta kodumaised uudisproosa teoseid, mis meenutab romaani ka mahult, haarab see nii ajas kui ka ruumis kaugele: kirjeldatakse aega, mida ei saa empiiriliselt haarata ükski praegu elus või, mis siin keerutada, viimase kaheksasaja aasta jooksul elanud inimene. Aleksejevi kirjeldatud aeg on päästmatult kadunud, see on mälestustele ammu suletud minevik, kuid Aleksejevi raamatus ärkab see ellu, muutub elusaks ja kuigi ajaloolise närvi  või huviga lugeja võib teost läbides esitada mitmeid küsimusi (näiteks, kas esimese ristisõja relvavennad mõtlesid ikka niivõrd eksistentsialistlikult – on ju Jacques Le Goff osutanud, et nälg just võimendas usulisi tundeid, mitte ei lahjendanud neid), on Aleksejevi taotluses haaret, mastaapi, mis defineeribki romaanižanri. Meenutades eespool õhku paisatud metafoori, võib öelda, et Aleksejev lennutab oma romaani vähemalt ajalises plaanis  tähtedele. Niisiis – „Palverännu” haare on lai, ulatudes kaugele ja sügavale. Lisaks sellele sisaldab „Palverännak” mitmeid võimsaid üldistusi, näiteks küsimust ajalookirjutuse ja tegelikult juhtunu vahelisest pingest, ning eepiline proosa vajab suuri üldistusi nagu täht vesinikku. Kui jätkata kosmiliste metafooridega, siis võib öelda, et kui hea romaani gravitatsiooniks on nii ajas, ruumis kui ka karakterites laialt haarav lugu, siis selle loo  pinnalt, vahelt ja kohalt tekkivad üldistused on romaani kiirguseks, tema valguseks. Või kui selline võrdlus ei meeldi, võib öelda ka nii: mastaapne lugu, süžee ja faabula, on romaani kergemini nähtav osa, üldistus aga tema varjatud aine, mis paneb romaani lugejate mõtetes paisuma. Selline raamat ongi just Rein Raua „Vend”: vennakuju pole ainult või eelkõige karakter, vaid kujund, veel enamgi – sümbol, veel enamgi – üldistus, veel enamgi – idee. 

Kvanteepika võib vastupidiselt astroeepikale kaevuda ja pugeda üksikasjadesse, esmapilgul tähenduseta hetkedesse, nüanssidesse, igapäevaelu märkamatutesse ornamentidesse, mis ilma tähelepaneliku ja detailirikka kõrvalpilguta mattuvad kiiresti ajatolmu alla. Kui astroeepika püüab näha üksikut elu mingite suuremate pingete või hoovuste vaateväljas, siis kvanteepika võtab ette hoovuse algosakesed, üksiku elu üksikud kvargid ja  hakkab neid liitma, laduma neist puslet, millest võib korraga nagu peeglist paista midagi suuremat, algosakeste summa. Kui astroeepika näitab, kuidas iga algosake saab haaratud millessegi suuremasse, siis kvanteepika vaatleb ja näitab, kuidas suurem pilt koosnebki just algosakestest. Sellise kirjutuse kohta on hea meel tuua värske näide – Peeter Helme romaan „September”, kus on keskendutud siiski esmapilgul ühe üsna tähtsusetu ja silmapaistmatu  mehe argi- ja siseelu üksikasjadesse, justkui tähtsusetutesse mõtetesse ja liigutustesse, takerdutud neisse nagu liim, piilutud nende taha ja vahele, avastatud sealt uued üksikasjad, üksikasjade üksikasjad, kuid loo lõpuks avaneb tähelepanelikule lugejale suurem pilt meie ühiskonna seisust, mis mõjub igal hetkel võimsama üldistusena kui „alkohol on paha” või „mu elu on olnud väga põnev, sest ma käisin välismaal”. Ka Mari Saadi  „Lasnamäe lunastajal” on väga tugev kvanteepiline mõju: autor on püüdnud siseneda praeguse aja eestivenelaste sisemaailma ja leidnud sealt osaduse ja kõiksuse ühe versiooni. Seega – nii nagu astrofüüsika ja kvantmehaanika on omavahel väga lähedased, sisaldub heas astroeepilisuses ka suuremal või väiksemal määral kvanteepilisust ja vastupidi. Tundub sobiv teha veel kord juttu Peeter Helmest, tsiteerida teda kui selle aasta romaanivõistluse  žürii liiget: „Üsna iseloomulik kõigile 2008. aasta romaanivõistluse käsikirjadele oli kehv keel. See käib kahjuks ka — küll vahelduval määral, aga siiski — sõelale jäänud teoste kohta. Käsikirjad kubisesid sõnakordustest, stiilikohmakustest, hoolimatust keelepruugist ja võõrapärasustest nii sõnavaras kui lauseehituses. Tihti näis selle põhjuseks olevat laiskus või kiirustamine — andis tunda, et kui autor oleks võtnud vaevaks lugeda oma  käsikiri enne võistlusele esitamist veel kord läbi, oleks tulemus olnud parem”. See tsitaat asetab eelöeldu teise valgusse. Kui käsitleda romaani kui keelelist praktikat, mis püüab tungida inimolemise n-ö makroja mikrotasandile, siis ükskõik kui detailne või mastaapne tungimine ei hakka tööle, kui pole keelt, mis autori impulssi k
annaks, selle maast lahti tõstaks; kui puudub kubisev ja kihisev sõnavaraline sipelgapesa, kui autoril  pole sõnavarandust, kui tekstis puudub keele intensiivistumise jõud. Kirjanikule pole keel ainult vahend, vaid ka eesmärk. Ning see eesmärk vajab aega – elupikkust aega.

Aeg on reaalsus, milles kohtuvad romaanikirjutamise sisu ja vorm. Lihtsamalt öeldes: romaan vajab aega. Ning hoopis teistsugust aega kui see, mis määrab ja määrib ära meie praeguse ühiskonna tempod ja liikumised. Pigem tähendabki romaani kirjutamine ja lugemine  liikumist praeguse ajastu ajatunnetusest eemale, selle äärealale, selle kõrvale, n-ö meie progressiivsuse maantee pervele. Niisiis, lähtudes Helme tsitaadist, näen ma käsikirjade keeleliste probleemide ja kaasaja ajatunnetuse vahel otsest seost. Meie ajastu ajatunnetuse põhiline hüüdlause on: aega pole! Kuid romaanikirjutamise esimene nõue on või peaks olema: aega on. Tänapäeval tähendab romaani väljamõtlemine, kirjutamine – ja üha  enam ka lugemine – suuremal või vähemal määral aegluse avastamist. Jätkuvat, korduvat avastamist – mida aeglasemat, seda parem. Aeg ja aeglus tähendavad romaani väljamõtlemisel ja kirjutamisel üht ja sedasama. Ning ärgu mõistetagu mind valesti – ma ei taha välistada intensiivset, palavikulist kirjutamist –, kuid loo ja selle mastaapideni jõudmine on osa romaani sünnist. Õieti on mõtte jõudmine sisuliste kui vormiliste mastaapideni romaani  sünni eeldus. Seega – romaan võib seista liikumatult ühes kohas, tuikuda ringiratast või vedeleda rentslis, kuid tema pilk peab olema suunatud taevasse või vähemalt silmapiirile – või siis sellesse pilku, mis taevast või silmapiiri vaatab, sellest pilgust peab peegelduma vähemalt silmapiir. Ning pilgu liikumiseks peab andma ja olema aega. Võib-olla ongi aeg, aja andmine, aegluse avastamine tänapäeva romaanikirjanike suurim väljakutse?

Artikli aluseks on 2009. aasta romaanivõistluse auhindade üleandmisel peetud kõne.