Kui peaks väsima kevade värskus
kõik, kuis lõhnas ja helkis kord päev.
Ära ikkagi joobumast loobu,
oma südames oht hoia väes.
Hoia peos nagu vahedam nuga
igaks juhuks, kui tulema peaks
Margarita, su ainus, su saatus,
Meister, kui ta peaks saabuma
sealt,
kust ei oota sa teda, ei enam,
oma hallide aastate saost.
Ent ta liikvel on, tulemas juba,
Hoia alles siis nuga ta jaoks.
Terav väits, löögivalmis ja vahe
Peos pea kindlalt – ta jõuab, jää kuss! –
Laial tänaval, lausvalges, kahe
sammu pealt täpselt rindu löö puss.
20. aprill 2007
EHITAMINE
Sõltumatuse kristallmaja,
toimetulemise kõle klaaskapp.
Nüri klaasinuga.
Ehitamine on alati kulukas ülemäära
jõu- ja aja- ja elu-
ja hoone saab valmis liiga hilja õhtul,
nii hilja, et mõtegi on juba õhem kui klaas –
vastu ööd, vastu valguse madalat punast piiri,
kui su sammude kaja umbselt on neelanud liiv
ja väljadel tõstavad verevaid sääri
küttivad toonekured.
Ning hääl, mis igatsevalt hüüab metsade tagant
ei hüüa ammu enam sind.
KALDATEE ENNOGA
Õhtune õhk,
hõbepajude kardhall valgus
suplema tõttajaid jahutab.
Patsub pall.
Jaamaesisel Tivoli kurdistav röök.
Rööbastelt ammugi lahkunud viimane veerem,
Liiprite pehastund küüre
Vaid mustendab madalas vees.
Pargis kaldatee ääres
mahapööratud vaatel luuletaja
ühtainust valkavat häitset kui otsiks
pügatud rohu seest:
Ju õitsvad kodus valged ristikheinad…
Pojaga vaikides möödun, niiduki lärin kõrvus.
Lootsik ragistab roos, eretab purje särp.
Latvade taga Ameerika mägesid kõrgub.
Pilk rohus, seisab –
…otsa ees vaiksete märk.
19. august 2007
ELU, SA LIBISED MÖÖDA
Elu, sa libised mööda
kuldtaldadel,
suved ja sügised kui luised verstapostid.
Poeg saab kaheksa,
kümme,
kaksteist.
Naeratab hammaste valgete riisiteradega
Ja libiseb mööda.
Kuldtaldadel.
Sina seisad, hing kurgus,
peatamissõnad peatunud suus,
tagasitoomissõnad,
kui lapse selg nagu puult pagenud leht
vilksatab tüvede vahel,
Kaugel juba. Kaugel.
Ja kuivanud võilillevilla
varrelt su sõrmis
udekaupa
lahutab
tuul.
ANTILOOP
Läbi Viru tänava
– pinges rahu, mahe sööst –
antiloop.
Ei vasemale, ei paremale,
Toompea seinast silmalt üles,
Ei Lühikesest, ei Pikast Jalast.
Pikad jalad
sirelilt ropsimas rõskeid pungi.
Raamatukogus
pudedatesse paberitesse peidab pika mõtleja pea:
jaanipäev käes, suur loom, kulub palju mahlakat ainest.
Sõõrmed õieli – mõelda, raamatu hõng! –
lõhnavana, armutult lõhnavana
lahkub, suunurgas ristikukahl, timutipeo.
Diplomaadikohver. Läikvel sapsud. Seisatab teeristi ees.
Möirgav, vilistav magistraal.
Meri sädeleb all, kased keevad suvetuules.
Suurtes jalajälgedes tilluke meelespea
silmad õnnelikult peab maas.
1991–2007
HÄRJAPEA JÕGI
Deborale
On haigelaual õie valev-ara
kirss avanud, veeklaasis kidur oks.
Ei ole lootust anda iial vara,
mis siis, kui oma tintjat lokset Styx
ka kõrval veeretab. Teed habrast silda
aovalgusest ja õrnust võrseist neist,
ka siis, kui sulle siinpool seistes silma
ei puutu pimeduses kallast teist.
Kui mulla sülle nähtamatuks kadus
suur vird kesk linna, hoopis ilma et
meist ükski tema puudujäämist adus,
eks tulla või ju ka, et s e d a vett,
mis sünget rada märgitsema antud,
maa äkki ahnelt võtab imeda
ja neid, kes saanuks ärateele kantud
taas ümber märgib elu nimega.