Asjad jõudsid sinnamaani (külast laenuks võtsin saani, kosja asutasin end, Ingel elas Oina kandis ja mul selleks sõiduks andis halli ruuna isa vend…) – et hakkasime rääkima asjast. Õige mul nüüd asja või misasi see veel on? Oled miski asjapulk või? Aga teate, see polegi minu asi, miks ma asja käsile võtsin. Oli vaja asjatada ja kõik. Vahi mul asja? Aja parem oma asju. Peaasi, et asi saab ära aetud. Mul asi varsti vask ja asi ants. Asjur läheb asju ajama sinna, kuhu tal on asja. Kui sul temaga asja pole, siis ena mul asja. Asjata sa nutta luksud, asjata… Ole asjalikum, vähe asisem. Kas te teate, mis meil asja? Meie tulime teil’ kosja! Poisid, mis te aate lolli, teil pole aru mitte tolli. No mis asja, mõtlesime, et kättevõtmise asi ja võtsimegi asja ette. Võtke jah parem oma asi asjalikult kätte. No mis, see ju väike asi väljastpoolt, me tahtsime ikka suurt asja ajada. Asi või midagi! Asja ees, teist või taga nüüd. Pole teite asi!

– Misasja? Asi see siis ära ei ole.

– Kah mul asi.

– Asi on maitses!

– Maitseasi…

– Ah, mul on nüüd asjaajamised.

– Asjaajaja!

– Oli sul üldse asja ka või ajad ainult omi asju? Mine parem asjale.

– Mida asja? Mul juba asjal käidud. Ma mõtlesin, et meil on asjad hästi.

– Mis asjandus see siis nüüd on, see pole ju miski asi!

– Ehk saab asjast veel kuidagimoodi asja.

– Kui sa seda asja sinnapaika ei jäta, võib tulla süüasi, kriminaalasi ja kohtuasi. Ega ma pole miski asjaarmastaja.

– Eks me mõlemad ole ju selles asjas asjaosalised.