Kausi idee mahutada ühte arvustusse võimalikult palju teiste kirjanike nimesid on küll väga naiivne, kuid näitab vähemalt seda, et inimene hoolib. Ma kujutan endale ette, kuidas võib siis välja näha vestlus minu ja Loomingu kriitikatoimetaja vahel, kes mulle pärast minu järjekordset kurtmist ütleb: “No kuule, ära ikka ütle, et sinust nüüd üldse juttu pole olnud, Kausi kriitikas X kohta oli sinu nimi seitse korda ära mainitud. Mis sa veel tahad.”
Olen täitsa kindel, et põhiliseks takistuseks “totaalkriitika” teel pole mitte maht, vaid mugavus ja minnalaskmine, aga ka fantaasiapuudus. Lootus, et kõigi kolme KLi ajakirja (Looming, Vikerkaar, Keel ja Kirjandus) toimetajad Raudami(sarnaste) küsimust arutama hakkavad, on muidugi naiivne. Ja veel naiivsem on loota, et praegune sotsiaal-Sirp, mille põhimahu moodustab poliitiline kukepoks, muutuks äkitselt kultuurileheks. Minu kogemus (lugemus) ütleb, et ühte heasse (ja muidugi mahukasse) kirjandusarvustusse saab arvustaja soovi korral paigutada ka sotsiaalseid paineid.
Jah, korra ma mingis järjekordses listisõneluses vist tõesti mainisin, et mul on ükskõik, milline on retsensioon, peaasi, kui midagi ilmuks, sest – vaikus ja vastamatus on kirjaniku jaoks surm (nii ma ütlesin) ning kui ei vasta kirjaniku kodu (mida esindab Looming), siis pole kirjanikul mõtet liitu kuuluda (nii ma ei öelnud). Kuna see oli juba kolmas minu raamat, mida Loomingus ei arvustatud, siis olin veidi endast väljas. Ma pole küll statistikat teinud, aga mulle on jäänud mulje, et nobedus, millega verisulis kirjanikud endale Loomingus (aga ka Vikerkaares ja Keeles ja Kirjanduses) vastukaja saavad, on vanadega võrreldes vähemalt kosmiline.
Ning kui aus olla, siis ega ma sellest enam ei hooli, kas mind on või mind ei ole. Mul on hästi meeles, kuidas Mati Unt ühes teleintervjuus ütles, kui mingi mõttetu reporter tema käes küsis, mis ta selle kohta arvab, kas teda loetakse või mitte. “Olen sellega rahul, kui üks neiu kuskil kaugel külas mu raamatu kätte võtab.” Nii ütles Mati, nii ka mina. Nii korra aastas kõnetab mind kas tänaval või kohvikus keegi, kes ütleb, et on mind lugenud ning lisab – kirjutage ikka edasi. Sellest piisab.
Ja kui veel ausam olla (võimalik seegi), siis vanema kirjaniku unustamine ongi täiesti loomulik.
Ja vanaks, Jan, saad ükskord sinagi.
P.S. Ma pole kunagi igatsenud endale ei tea mis kuulsust või tuntust, olen kindel, et kui mulle omistataks Nobeli preemia, siis oleks mu esmane reaktsioon joosta kaugele ära metsa. (Nagu tegi Patrick White.) Kuid kui Päevaleht oma sünnipäevade rubriigis mind isegi ära ei maini, siis tekib mul samasugune tahtmine. Sain ju ikkagi kuuskümmend ja olen üht-teist eesti kultuuri heaks ka teinud.