Kahju sellest maailmast
kui ta minust ilma jääb
aga natuke heameel kah
saab tülist lahti
Et kahjutunnet kahandada
ja headmeelt suurendada
püüan veel siin olles
maailmale
võimalikult palju tüli teha
Küll ta siis ükskord rõõmustab
kui lahti saab
See siis ongi minu panus
Niisiis peagi on meid seitse miljardit
mina ikka üksainus
mis vahet olgu või paar tuhat
mina üksainus
kõik muudkui teevad midagi
minu nimi on keegi
Too vilkuv täht on mu kujutlus
miljon valgusaastat
pole minu jaoks tegelikkus
Sina oled mu vilkuv täht
ja varsti varsti varsti
oled tegelikkus
Saame sinuga uuesti kokku
paarisaja aasta pärast
seal kohas mida me praegu ette ei kujuta
sina oled endine mina samuti
ja kuigi koht on harjumatu
on meil seal hea olla
sest sina siis paarisaja aasta pärast oledki mu koht
ja mina püüan sinule olla see koht
mis harjumatu harjunuks teeb
Oleme siin ja minema ei pääse
Ümber on läbimatu õhk
ja lennumasinaid pole veel leiutatud
Ümber on laiutav vesi
ja laevad sõidavad kaugelt mööda
Sinu merehädalise lippu näen vaid mina
ja sina näed minu lippu
milleks meil kuhugi kippuda
See pime laulik armastusest laulis
kõik kirkad värvid olid tema laulus sees
Ja paljud nägijad kes teda kuulsid
said kadedusest kerged krambid
Nad ütlesid et nende endi armulugu
mis verev alguses on nüüdseks roostekarva pruun
Mis õigusega mingi pime
neid igal etteastel mõnitab
Läksin kaevule
ja leidsin rohu seest pooliku tõe
Vaatasin ringi ehk on kusagil teine pool
et nagu seened mis kasvavad paarikaupa
Eimidagi
Unustasin äragi
püsis sõrmede vahel oli kleepunud nahale
Ja ennäe
mõne aja pärast
leidsin teise poole
See juhtus kartulimaad kündes
Sobitasin sakilised servad kokku
peaaegu sobisid
Halb asi on see et ma ei tea
mida selle terviktõega peale hakata
Üks kivi naeratas mulle
aga mina ei uskunud teda
Üks kummipuu tahtis nutta mu rinnal
aga minul oli parajasti mälupeetus
Üks taevatäht potsatas mulle vastu laupa
aga mina arvutasin kokku oma väljaminekuid
Suhtlemises oli tõrkeid
Luuletaja ütles:
maailmas on kolm tähtsat meest –
üks nendest olen mina,
aga kes on teised kaks, ei tule meelde.
Teadlane mõtles:
kusagil peaks ju leiduma mees, kes teab,
aga võib-olla on ta veel sündimata.
Prohvet laulis:
kõik see juhtub, millest ma räägin,
aga kus või kunas, arvake ise,
hoidke silmad lahti.
Kuulasin neid kolme,
uni kippus kallale.
Kõrvus helises telefon,
laual ei helisenud.
Salateated kumisesid peas,
maailmal polnud mulle midagi öelda..
Maailm oli täis riputatud raamitud pilte
Mõnegi sisse tahtis ta end mahutada
aga ikka jäi väljaspoole raami
Võttis mõtlemise jõu kokku
ja maalis ise endale raami ümber
Keegi seda pilti ei vaadanud
äikeseloojangu aegu näis talle nii
Jäi rahulikuks
silmitses ise
On luuletaja loll
ja aina lollusest teeb ridu
ta midagi ei tea
kuid tema sees käib möll ja pidu
Sa teadmisi võid ammutada mujalt
kuid olemise lusti hangi
sa sellelt süüdimatult vennalt
kes oma lolluse on vangiks
Oh ei, ma ei põgene enese eest,
selleks olen liiga laisk.
Seisan paigal ja tunnete dušil
lasen pahiseda enesest üle.
Ja näe,
saingi märjaks.
P.S. Mis mõtet on pageda,
vihm on ju kõikjal.
Vaatasin kaua tühjusesse –
elu mõte hakkas kaugelt kumama.
Pöörasin pilgu vastu seina –
surma mõte sai selgeks.
Ikka ja jälle
oli aeg varemeteks varisenud
kuid tema ehituskivid
läikisid veel ja olid usus kõvad
Kusagilt ilmus kangelane
ikka ja jälle
ladus vareme kividest uue aja
et oleks mida murendada
Muidu näriks see aeg ju
meie eneste kõrid läbi.