Auhinna galakontsert toimus Royal Albert Hallis, meediapartner oli kommertsraadio Classic FM ning 29. mail näitab ürituse täispikkuses salvestust Briti telekanal ITV1, mis samuti toitub reklaamist. Veebiaadressil www.classicalbrits. co.uk on galakontserdiga tutvumiseks välja pandud nii videoklippe, fotosid, vastukajasid kui selgitusi. Iga auhinnaga, mida välja antakse, taotletakse võimalikult laia vastukaja ja soovitakse olla kaalukas. Ükskõik, millised on ühe või teise aasta laureaadid, määrab kaalukuse eelkõige summa – mitte rahaline mõõt, vaid niisuguste sisuliste väärtuste kogum, mida aktsepteerivad mõõdupuuna paljud. Just see muudab mõne tunnustuse ihaldusväärsemaks kui teise, eristab näiteks Nobeli kirjandusauhinda teistest kirjutajatele mõeldud loorberitest. Kusjuures tuleb veel arvestada, et iga tunnustus ei pruugi mõõtu võtta samal väärtuste skaalal. Et Britid on tihedalt seotud plaadiäriga, siis määrab see ka rõhuasetused.
BPI veebilehel on selgitus, et auhinnad on mõeldud tunnustama nii suurimaid edulugusid kui ka esile kergitama uusi talente. On väga tähelepanuväärne, et Pärt saab heliloojana tunnustuse Suurbritannias – s.o maailma suuruselt neljandal heliplaaditurul (eespool on USA, Jaapan ja Saksamaa). Kuigi, täpsuse huvides olgu öeldud, et sarnaselt Eesti muusikaauhindade ja Grammyde jagamisega otsustab klassika vallas parimate valiku hääletus: plaadikaupmehed, juristid, orkestrite asjaajajad, plaadifirmade tegelased, muusikameedia esindajad, muusikute ühingute delegaadid jt.
Rahvusvahelisi klassikaauhindu hakkas BPI välja andma alles 2000. aastal, ligi veerand sajandit pärast popmuusika Britide asutamist. Sel hetkel võis plaaditöösturitele tunduda, et vaja on vaid väikest ergutavat müksu, et seni suletud ruumis toimivast muusikanähtusest saaks tulusa peavoolu osa. Klassikasfääri olid jõudnud popmuusikast pärit turustamisvõtted, staaride mõõtmed kasvanud ja paljus tänu crossover-tehnikatele rida tõsise muusikaga seostatud muusikute plaate küündinud maagilise miljoniläbimüügi piirini.
Kuigi auhind on väga väärika ja esindusliku laureaatide-ajalooga, leiab nendest nimekirjadest ka piisavalt popambitsioonidega lahjendatud muusika esindajaid. Kõige värskema ürituse puhul on niisugusteks märkideks näiteks „Adiemus”-helilooja Karl Jenkinsi kandideerimine kõrvuti Arvo Pärdiga ning fakt, et eestlasele andis auhinna üle Pet-Shoppoiss Neil Tennant – meelelahutusliku popmuusika kuulsus. Kolm aastat tagasi võttis Pärt vastu talle antud Léonie Sonning Music Prize’i, mis on üks vanu ja respekteeritud tunnustusi. On veel rida väärikuse saavutanud auhindu, millega Pärdi muusika pärgamine ei üllataks arvatavasti kedagi. Pärdile antud tänavune klassika-Brit on kujundlikult öeldes vaid üks silmatorkav piisake muusikameres. Teatavale tunnustusetasemele kerkinud ja kõlapinna saavutanud looming, mis paljudele inimestele korda läheb, hakkab nagu magnet ligi tõmbama auhindu ja preemiaid, mille puhul tuleks mõista ka nende väljaandjate soovi toestada oma üritust kuulsate nimedega. Kõik on kõigega seotud, nagu tavatseb öelda Arvo Pärt. Seepärast on praegu pigem ootuspärane kui üllatuslik, et tema muusikalisele tegevusele saavad osaks üha uued auhinnad.