„Maailmas on palju maid, kõik nad on erinevad ja mida edasi, seda erinevamad. Ja on kohutav, kui nad muutuvad erinevaks halvas mõttes. Tahtsin puudutada seda punkti, kus asi halvemaks minema hakkas,” põhjendas Pärt oma valikut. „Aadam on me kõigi isa: mida kaugemalt vaatame, seda selgemalt näeme,  kuidas kõik juured viivad sinna välja.” Teoses ütleb Aadam: „Minust põlvnevad inimesed, kes on pidevalt üksteisega vaenujalal ja kes hakkavad üksteist tapma”. „Kõik hakkas peale siis, kui Kain tappis Aabeli,” tähendas helilooja.

„Aadama itku” esiettekanne kujunes erakordseks, muusika piire ületavaks sündmuseks. Seda näitab kas või fakt, et kontserdi eel andsid Türgi president Abdullah Gül ja Eesti president Toomas Hendrik Ilves Arvo Pärdile üle İstanbuli  muusikafestivali elutööpreemia. Kontserdist sai tähenduslike kohtumiste koht, kus osales eri sorti eliit Türgist, Eestist ja mujaltki. İstambul on läbi ajaloo olnud kultuuride kohtumiskohaks ja seda fenomeni kandis endas ka „Aadama itku” esiettekanne. Bütsantsi võlvide all erakordse akustikaga ruumis kõlas Pärdi muusika imeliselt, Aadama pisaratena akna taga langev vihm aitas süvendada tähelepanelikku ja tõsist meeleolu. Türgi 
orkester polnud varem Pärdi muusikat mänginud ja ettevalmistusperiood kujunes küllaltki keeruliseks, mida tuleb erinevate kultuuride kohtumisel pidada loomulikuks. Ent Kaljuste tegi keerulistes tingimustes ära väga suure töö ja orkestergi andis endast parima. Autor kinnitas, et teistsuguse temperamendi keskel oli vaja üht-teist ka nootides muuta, vahel esitajaid pidurdada, aga mõnes kohas ka veidi „piitsutada”. 

Kui kultuuride kohtumisega kaasneb ühine vaimne pingutus, toob see endaga kaasa ka vastastikuse lugupidamise. Sellest räägib türgi orkestrantide kinnitus, et nad pole kunagi varem kuulnud sellise kõlaga koori nagu EFK ja et neile oli koostöö meie heliloojaga väga inspireeriv kogemus.