Vestlusring „Muusikateatrite järelkasv – kelle mure?“ 12. VIII arvamusfestivalil Paides. Aivar Mäe (Rahvusooper Estonia), Peep Lassmann (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Aarne Saluveer (Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool) ja Kaie Kõrb (Tallinna Balletikool), vestluse juht Joonas Hellerma.
Tänavusel arvamusfestivalil toimus muu mürtsu ja paugu kõrval ka provokatiivse pealkirjaga vestlus „Muusikateatrite järelkasv – kelle mure?“, mis jäi aga üllatuslikult vaoshoituks ja mittemidagiütlevaks. Auväärt seltskonna mõttekäike oli kummastavalt ebamugav jälgida: räägiti justkui tülikast aiaaugust, kusjuures mitte vaieldes, kes ja kuidas peaks augu ära parandama, vaid seati küsimuse alla auguga aia olemasolu. Ja kuulajale, kes enda arust natuke nii akadeemia kui ka rahvusooperi tagatubadesse näinud, hakkab tunduma, et on auguga aeda lihtsalt ette kujutanud. Mäe rõhutas korduvalt, et kultuurihariduse süsteem on paigas ja toimib, teater elab hästi ja artiste jagub. Ka Kõrb kiitis praegust olukorda, kinnitades balletikooli jätkusuutlikkust ja uute õpilaste kasvavat huvi, ning Saluveer rääkis ebamääraselt muusikakasvatusest koori- ja orkestritegevuse kaudu. Vaid Lassmann oli veidi murelik ja püüdis noorte muusikute reaalsusele vihjata, kuid tulemuseta. Kui nii, siis nii – arvamusfestival on lõppude lõpuks ju arvamuste festival, kus igaühel on õigus välja öelda oma seisukoht. Ja kui enamus arvab, et probleemi pole, siis probleemi polegi – on ju nii? Ei, tegelikult ei ole nii, seda enam, et muusikateatrite järelkasvu küsimuse tõstatamine on arvamusfestivalile jõudnud siiski mingil käegakatsutaval põhjusel.
Kuna olen paar viimast aastat oma magistritöö* tõttu olnud seotud ooperilaulja koolituse teemaga, jäid vestluses kõrva mõned korduvad murekohad, peamiselt suhtumise, maailmavaate ja harjumusega seotud teemaringid, mis põhjustavad pingeid muusikahariduse ja -töö vahel ning mis tõenäoliselt ka arvamusfestivalile jõudmist tagant tõukasid. Esimene, kõige teravam teema võiks olla „Meie ja nemad“ ehk eesti kultuuriinimeste mure, et välismaalased tulevad (või neid kutsutakse) Eestisse töötama ning seetõttu jäävad oma inimesed kohast ilma ja peavad minema mujale õnne otsima. See on ürgvana hirm, mis põhjustab ühiskonnas siiani paksu pahandust. (Kunsti)inimeste üht- ja teistpidi liikumine tekitab alati emotsioone, sest võõra saabumine toob kaasa põhjendamatu võõristuse, võõramaal käinu naasmine aga klassikaks saanud Leo Saalepi efekti. Kõik võõras on ühtaegu kahtlane ja erutav, aga pikematel aruteludel tuleb endale meenutada, et suur osa efektist peitub nimetamises, liigitamises ja sildistamises. Mäe selgitas festivalil, et kuigi alati oleks meeldiv palgata teatrisse kohalikke talente, toimuvad ettelaulmised ja -mängimised kardina taga ja anonüümselt ning eelarvamusteks pole ruumi. Esinemise kunstiline kvaliteet otsustab töökoha, olgu esineja või hindaja põhimõtteline seisukoht milline tahes. Loodan siiralt, et nii see tõesti on. Teise väite, mis sel teemal teravalt kõrva jäi, sõnastas Lassmann, meenutades, et suur osa välismaalastest, kes praegu Estonias või ERSOs töötab, on siinse haridusega ehk meie muusika- ja teatriakadeemia vilistlased. Seega, kes nad on – omad või võõrad? Kas saab vahet teha ja kas on üldse mõtet? Sellist vahetegemist olen ometi näinud akadeemia sees, kus (vähemalt lauluosakonna) välistudengid, keda on märkimisväärselt palju, on kuidagi omapäi ja eraldi, mistõttu ei näe kohalikku tundengi- ja kultuuriellu sulandumise märke ning valitseb „meie ja nemad“ suhtumine. Mäe küll mainis, et Estonias toimub integratsioon aina paremini, sest paljud välisartistid otsustavad siia oma kodu ja pere luua ning eesti keelegi ära õppida. Kas poleks siiski mõttekas vahetegemisest üldse loobuda ja koosolemist varem õppida, seda enam et maailmakultuuri osana on ainult eestlastest koosnev kultuur ja ainult eesti artistide õlul toimiv teater täiesti utoopiline?
Teine, üsna varjatud ja salakaval teema on „Õpetaja“. Õnneks tõstatasid selle arvamusfestivalil nii Saluveer kui ka Kõrb, kes rõhutasid õpetaja suurt võimu ja vastutust ning pahatihti ununevat fakti, et õpetada ei oska igaüks. See on väga hell teema, sest andekaid erialaõpetajaid on kogu aeg vaja ja andeka looja (või mis tahes muu eriala inimese) pedagoogilised võimed selguvad vaid töö käigus, s.t töös õpilastega. Nemad on aga tundlikud, vastuvõtlikud ja kergesti mõjutatavad ning iga vale suunanäit võib arengut pärssida või motivatsiooni katkestada. Ja mis veelgi hullem, on õpetajaid, kelle soov või oskus õpetada aastate jooksul kaob, töökoha säilitamise vajadus aga mitte. Kuidas teha kogemustega ja hinnatud õpetajale selgeks, et tema oskused on hääbunud või vajavad põhjalikku uuendust, eriti kui õpetaja on ühtlasi tundlik kunstnik? See on mitme osalisega keeruline tants, sest segunevad siiras andmise soov, ambitsioon, uudishimu ja alalhoiuinstinkt, sageli ka lojaalsus, sõltuvus ja vastutus. Iga natukese aja tagant peaks aga õpetaja, õpilase või kellegi kolmanda pilk kontrollima, kas eesmärk on ikka õpilase erialane areng ja tulevik. Vastasel juhul saab õppeprotsessist guru imetlemine, millel ei tohiks Eesti kõrgharidusmaastikul kohta olla.
Kolmas korduma kippuv teema võiks kanda pealkirja „Palgalised ja vabakutselised“. Laiem publik või juhuslik kuulaja ei pruugi märgatagi, kuid see teema hakkab just vabakutseliste kunstiinimeste kasvavat hulka aina rohkem kummitama. Eelkõige painab see, et vabakutselistest eriti ei räägita. Paideski käis tööjutt peamiselt palgalevõtmisest, tööandmisest ja teatris/orkestris/kooris töötamisest, kuid see, mida ja kuidas teevad vabakutselised, projektipõhise töövõtulepinguga kunstnikud, jäi puutumata. Muidugi, sellest konarlikust teemast on räägitud palju mujal ja muul ajal, kuid päris tähelepanuta poleks tohtinud vabakutselisi ka Paide üldiste arvamuste festivalil jätta, sest tendents kuupalgata elada aina kasvab. Üht-teist sai siiski kõnealusest vestlusest ka vabakutselise vaatenurgast kõrva taha panna, kas või juba Mäe näite ettelaulmistest. Ta põhjendas välismaalaste edu sellega, et nood on konkursside ja ettelaulmiste pingelise olukorraga rohkem harjunud. Loodetavasti tekib küsimus, miks. Akadeemia siseelu ja eksameid jälgides selgub, et lavanärvi nahka läheb üsna palju ja tihti. Lavanärvi kasvatatakse aga väga süsteemselt ja pika aja jooksul ning paraku pole lauljatel kohustust peale paari formaalse nõude selle heitliku nähtusega silmitsi seista. Lavanärv ja -vilumus kasvab ainult koos kogemusega, kuid kuni eksamid on kinnised ja kooliväline esinemine õppejõuti taunitud, polegi lootust, et vastselt kooli lõpetanud lauljad (peale mõne loodusliku erandi) suudavad laval publikuga kohtudes säilitada paindlikkuse, vabaduse ja loomingulisuse. Nii juhtubki, et esimesi kordi Estoniasse, Vanemuisesse või mujale ihaldusväärsesse kohta ette laulma minnes satutakse pabinasse ja mõni julge võõras võtab sooja koha omale. Sellest tulenevalt võivad tekkida kibedus, trots ja muud loomingulisust pärssivad kõrvalnähud. Koolis peaks õpetama ka kaotuse või ebaõnnestumisega toimetulekut, eelkõige aitaks põhjalik ja konstruktiivne tagasiside, kuid see on juba õpetajaga seotud küsimus ja kahjuks kohtab akadeemias seda veel liiga vähe. Veel üks vabakutselistega seotud mõte, mis arvamusfestivalist tõukuvalt pead tõstis: õpetaja, kool, potentsiaalne tööandja ja ka lähim perering võiksid rohkem julgustada mõtet, et muusikateatri alal kõrghariduse saanud inimesele ei ole ainus võimalus oodata tööpakkumist Estoniast või Vanemuisest, vaid mõelda võiks laiemalt. Pole vaja oodata teiste inimeste initsiatiivi, Estonia viie või kümne aasta plaani ning kuulsate muusikaliprodutsentide tujukaid soove. Pigem võiks otsida üles mõttekaaslased oma eriala seest ja väljast, enda kõrvalt ja ümbert, leida võimalusi teha midagi, mida ise tahaks kogeda ja vaadata, ning järgida „miks?“ asemel küsimust „miks mitte?“.
* Auri Jürna, Ooperilaulja kui näitleja: tasakaalustatud ja mitmekülgse õppekava otsingul. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, 2016.