Ma ei tea, kuidas on lood meie kultuuri teistes valdkondades, kuid kunstielus kohtab haruharva argumenteeritud vaidlust, vastaspoole seisukohtade ärakuulamist ning neist lähtudes enda omade esitamist. Ikka ollakse kas liiga emotsionaalselt oma tões ja arusaamades kinni või ei vaevuta ennast üldse teise positsiooni panema või, nagu seda pahatihti kohtab, kasutades ära üldist aja-, energia- ja empaatiapuudust, luuakse pooliku teabe esitamisega endale sobiv õhkkond. Arukat, mõistlike tagajärgedeni viivat diskussiooni kohtab nii harva, et seda ei mäletagi.
Eks väitlemisoskus ole omandatav ning selle puudumine paljuski just meie koolihariduse puudus. Mäletan, kui olime seitse- või kaheksateist aastat tagasi Tartus Andrus Kasemaa ateljees Inglismaalt pärit Urve ja Lembit Öpikuga ning puhkes mingi kunstinähtuse üle vaidlus viisil, kelle hääl on tugevam, sellel õigust enam, siis võttis tulevane Suurbritannia parlamendi liige Lembit Öpik vaidluse juhtimise kindlalt enda kätte, andis kõigile sõna ja nõudis põhjendusi. See oli nii kummaline ja samas vägagi värskendav kogemus.
Nii lihtne see ongi: räägi inimestega, paljudele probleemidele leidub lahendus, nii mõnedki segapuntrad saab lahti harutatud ja, mis peaasi, südamel hakkab kergem, salanõuteooriad haihtuvad. Sirbi paaris viimases numbris uuenenud kunst.ee (või õigemini KUNST.EE ) ümber tekkinud poleemika on hea algus. Tegelikult leidub selleski tõsisemat, argumenteeritud väitlust vähevõitu: asjaliku vastulause asemel kõlasid sealgi pigem mänglevad kalambuurid ja vaimukused; mõõdeti ja kaaluti, mida kritiseerijad ise varem teinud on ja mis nad üleüldse väärt, selle asemel et vaagida konkreetset kriitikat.
Üheski demokraatlikus sootsiumis ei tohiks kehtida reegel, et kehvemal maalikunstnikul või kuraatoril ei ole õigust parema (edukama) maali või projekti kritiseerida, kuid seda tuleb teha õigustatult ja põhjendatult. Ning selle juurde, millist kunstiajakirja just praegu majandussurutise, aga siiski järjest aktiivsema rahvusvahelise suhtluse ning kõikvõimaliku teabe, teoreetilise mõtte kättesaadavuse tingimustes meil ikkagi vaja on, ei jõutud sootuks. Kuigi just siit oleks tulnud (taas) alustada.
KUNST.EE on ainus eestikeelne Eestis ilmuv kunsti- ja visuaalkultuuri ajakiri. See on äärmiselt vajalik väljaanne, iseäranis olukorras, kui visuaalse kultuuri (tele, reklaami, foto, video, Interneti) osatähtsus on kasvanud nii võimsaks, et seda võetakse enesestmõistetavana, mõtlemata enam sellele, kuidas see elu ning väärtushinnanguid muudab. Sealjuures on just see kunstivaldkond, mis kriitiliselt seda kõike tõlgendab, alahinnatud või saab tähelepanu ainult siis, kui korraldatakse mingi skandaal. Toimetuse uuenenud koosseisu kõrval on KUNST.EE teinud läbi mõned välised muutused: nimepildis on väikeste tähtede asemel suured (kas see on ka sisuliselt kuidagi põhjendatud, ei ole aru saanud), kujundus ning ajakirja alajaotused on pisut teisenenud ja, ilmselt toimetusevälise otsustuse tagajärjel, ilmub nüüdsest vaid kaks korda aastas, kuigi maht on jäänud samaks.
Just sellesse viimasesse muutusesse olekski tulnud tõsiselt suhtuda: nii harva ilmuv perioodiline väljaanne ei saa asendada ei päeva- ega ka nädalalehtede vajakajäämisi, selline formaat eeldab ka sisulist teisenemist. Tõsiselt, analüüsivalt, üldistavalt kirjutamine ei eelda pelgalt teaduslikku esitamisviisi, seda on võimalik teha ka n-ö populaarteaduslikult. Peaasi et oleks selge, kellele ja milleks seda ajakirja tehakse. Igal toimetusel on muidugi õigus valida nende meelest kõige sobilikum esitamisviis, nagu igal kriitilise meelega lugejal on õigus oma arvamusele. Põhjendatud kriitilise arvamuse väljaütlemine tuleb ainult kasuks.
