Samal ajal alustas ta ka oma laiemat uurimistööd muusikaajaloo vallas ja tulemuste publitseerimist. Kõigepealt ilmusid temalt kaks monograafiat (1959. a. Gustav Ernesaksa ja 1965. a. Aleksander Läte kohta), siis teatmelise iseloomuga ?Nõukogude Eesti muusika? (1960) ning seejärel juba kaks ulatuslikumat kogumikku ?Eesti muusika I? (1968) ja ?Eesti muusika II? (1975). Mitmed neist trükistest on ilmunud kas osaliselt või tervikuna ka võõrkeeltes. Palju tähelepanu pühendas Artur Vahter veel ka laulupidude ajaloole, samuti K. A. Hermanni pärandi laiemale tutvustamisele.

Tallinna Pedagoogilises Instituudis juhatas ta muusikapedagoogika kateedrit (1966 ? 1971, aastast 1968 professor) ja kui sama kateeder avati ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1971), juhtis ta seda, kust läks hiljem pensionile.

Ka emeriitprofessori aastatel ei lasknud ta oma sulel puhata, vaid lõimis oma mälestusi erinevatest eluperioodidest (neli ilmunud raamatut). Samasse aega kuuluvad ka tema üsna paeluvalt päriskirjanduse valda pürgivad K. A. Hermanni päevaraamatu lood. Artur Vahteri sadu artikleid ja publikatsioone on isegi raske üles lugeda, kuid neil kõigil oli keerulistel aegadel ja on praegugi oma tasakaalustav roll meie muusikamaastikul.