Viljandi lavakunstitudengitel näib ühiskonnakriitika ja postmodernism olevat tõsiselt südamel. Ära ei unustata sealjuures ka kunsti: see põimitakse nii sisusse kui ka vormi, sellest räägitakse ning viimaks võib aimata, et kunsti ümber just kõik keerlebki. Mati Undi „kadunud” näidenditekstiks peetud lugu keiser Nerost on laval justkui anakronistlik ühiskondlik skaala, millel on valida kahe äärmuse vahel: anna inimesele võim ja ta teeb sellest kunsti või anna inimesele kunst ja ta teeb sellest võimu. Keiser Nero (Kaarel Targo) pendeldab nende kahe vahel, tundmata süüd ühest või teisest tingitud tagajärgede pärast. Kuigi lavastusest jääb kajama idee kunsti ülimuslikkusest võimu ees, ei ole need kaks ideaalse ühiskonna loomiseks just parimad kaaslased.
Näidend on Undile kohaselt küllastunud ajastuülestest viidetest ning ajaloolisest tõest eksitavatest fragmentidest. Nero sai keisriks 17aastaselt ning lõpetas oma elu 31aastaselt viimaste sõnadega „Milline kunstnik sureb minus!”. Nii räägib ajalugu. Lavastuses „Nero” käiakse selliste detailidega üsna loominguliselt ümber ega pakuta kindlasti mingil moel faktitruud ülevaadet – ega peagi, sest irooniat, mis on peidus nii Undi tekstis kui ka Viljandi lavakunstitudengite mõttetajus, pole raske ära tunda. Ent näitlejatööd on sealjuures tabavad. Ennekõike Nerot kehastava Targo puhul, kes laseb „suurel keisril” paista siiski ei kellegi muu kui kapriisse, ärahellitatud ning alles ühte jalga pidi liivakastis jõmpsikana, kellele võimuvahendite ja kunstiliste liialduste rakendamine on ajaviide ja mäng. Jõulise rolli teeb lavastuses ka Kaija M. Kalvet, kes kehastab Nero ema Agrippinat – veidi sünget ja saatuslikku naist. Tema just oma poja korraldatud uputamiskatse üleelanu halvaendeline pilk sööbib ilmselt kauaks publiku mällu.
Lavastuse tonaalsus ei ole aga kuigi tõsimeelne. Ka suurimaid tragöödiaid ja ebainimlikumaid julmusi, mis Nero oma riigis korda lasi saata, esitatakse pöörase absurdi ja naeru kaudu, mille uskumatut koomikat rõhutab kirjeldatava õõvastav sisu. Alalised mürgitamised nõuavad pidevat vastumürgi joomist – igaks juhuks –, vandenõusid täide viivad võimukandjad on laval retuusides ning kristlaste põletamist imiteerivad punastes kombinesoonides tantsivad tegelased. Kõik, mis Nero oma riigis tegi – olgugi et ülla kunsti, rahvale mõeldud „tsirkuse ja leiva” egiidi all –, oli saavutatud siiski vere hinnaga. Leib muidugi oli ehe, esietendusel lammutati maha neljas sein ja publik haarati loosse, vaatajaile jagati kukleid ja õlut ning Nero tegelaskuju võidutses laval armulike tänusõnade ja austusavalduste paistel. (Kiitus kuulus, mõistagi, sümpaatsele näitlejale ja kõige selle taga olnud lavastajale, mitte jõhkrale tegelasele.) Igasugune traagika sai niisiis distantseeritud koomika ja absurdiga – just nagu peabki, et tragöödiat ja dehumaniseerivat võimumängu üle elada ja vastu võtta, murdumata sealjuures või sattumata ahastusse.
„Nero” temaatika ja süžeeline ülesehitus kõlab paljuski kokku Camus’ „Caligulaga”, see ei ole ilmselgelt otsitud sarnasus. Nii noorena võimule saanud absoluuti otsiva „kunstihingest” keisri tegelaskuju kui ka tema saatus – enesekeskses martüüriumis noore mehena sooritatud enesetapp (milleni „Nero” lavastus otseselt ei jõua) – langevad nende kahe draamateose puhul ühte. Mõlemal juhul on nimitegelane ihanud olla lähedal kunstile, ent elu lühidus – mis tulenes radikaalsetest „eluviisidest” – on ikka ja alati jätnud barjääri õilsa kunstini jõudmise teele. Ars longa, vita brevis est.
Võta nüüd kinni, kes oli kellele aineseks: kas ajalugu Camus’le ja Camus Undile või on julma ja ekstsentrilise imperaatori võrdkujust saanud traagikute ja küünikute ajatu lemmiklaps, kellest ikka ja jälle näidendeid kirjutada, sest „Caligulast” pärit lause „Inimesed surevad ja nad ei ole õnnelikud” ja selles peituv eksistentsiaalne dialektika peavad paika igal kümnendil. Kolmnurk inimene-kunst-võim on igikestev objekt, mida mõtestada ja lahata, olgu ajaloo, absurdi või postmodernismi vahenditega. Ning just seetõttu ei leidu ilmselt kedagi, keda „Nero” praegu ei kõnetaks ega paneks mõtlema ühiskonna ja indiviidi suhte ja enesekehtestamise problemaatika üle. Seejuures on „Neros” ka nii palju visuaalsust, meelelisust ja meelelahutuslikku, et kui sügavad teemad ei taha kuidagi hinge ja pähe pugeda, siis leiba, tsirkust ja kunstilist provokatsiooni saab rohkem kui küll.