CDU/CSU konservatiivsed liikmed vastustasid projekti konstitutsioonilistel alustel ja argumendiga, et Haacke nägemus eeldab varjatult Saksa parlamendi natsionalistlikku olemust, kinnistades seega stereotüüpi, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Sotsiaaldemokraat Hanna Wolfi arvates peegeldub aga Haacke töös natside üleskutse sakslastele 1936. aasta olümpiaks: tuua kõikjalt oma kodumulda Berliini staadionile. Leidus ka otseselt ksenofoobseid väljaütlemisi, et installatsioonile rohelise tee andmisega on valitsus sama hästi kui ?reetnud oma maa?. Sellise vastasseisu kutsus kahtlemata esile Haacke skeptiline allusioon ülalmainitud ?veri ja pinnas?-fraasile tänapäeva saksa identiteediga seoses. Sellelt pinnaselt kasvav pidi meelega jäetama omapäi, spontaansele arengule ? metsikuks ja viljelemata taimseks seguks, justkui sümboolseks vastuseks natside unelmale homogeensest, eugeeniliselt aretatud Saksa rassist.
Töö teljeks näib olevat demokraatlikule riigile hädavajaliku homogeensuse, õieti ?rahva? enese mõiste ümbermõtestamine. Kui parlamendi asespiiker Antje Vollmer kasutas Haacke installatsiooni kohta sõna ?biokit??, siis osutas ta tahtmatult õiges suunas: ?Dem Bevölkerung? järgib varjatult Foucault? narratiivi, markeerides nihet rahva suveräänsuse loogikalt distsiplinaarse re?iimi biopoliitikale, kus kesksete kategooriatena toimivad just nimelt ?populatsioon? ja ?territoorium?. Haacke sõnul pakub tema fraas taotluslikult kuiva ja statistilist alternatiivi ikka veel jõulisele ideele Saksa rahvast kui eeskätt veresugulusel põhinevast kogukonnast ? arusaamale, mida kunstnik peab iganenuks moodsa rahva puhul, kus immigrantidel suur osakaal. Inspiratsiooni on ammutatud Saksa konstitutsiooni 3. artiklist, mis sätestab, et kedagi ei diskrimineerita tema soo, päritolu, rassi, keele või sünnimaa alusel ega isiklike, usuliste või poliitiliste veendumuste tõttu. Uus inskriptsioon peaks osutama sellele, et ?iga parlamendiliikme isiklik kohus on teenida kogu elanikkonna huve, sealhulgas ka nende huve, kellel puudub Saksa pass.? Tänased saadikud pole seatud vastutama mitte mingi müütilise rahva, vaid kogu elanikkonna eest; ?Bevölkerung? ise viitab aga ühele Bertolt Brechti ütlusele: ?Wer in unserer Zeit Bevölkerung statt Volk sagt, unterstützt schon viele Lügen nicht.?
Haacke sekkumine oli mõeldud dekonstrueerima ehk seadma küsitavaks viisi, kuidas ?saksa rahvast? saaks, peaks ja tuleks mõista; sealhulgas ka arusaama, et Volk juurdub etnilisel pinnal. See ärgitab avardama poliitilist kujutlusvõimet, päädides uut tüüpi poliitilises samastumises ? vihjates, et ?elanikkond? justkui kutsuks kaasama rahva määratlusse ka alalise elamisloaga mittekodanikke. Enamgi, Haacke teos kuulutab uue poliitilise subjekti saabumist, kes erineb kodanikust; selliseks võiks olla näiteks pagulane ? meie ajastu ehe poliitiline võtmefiguur, kes ainuüksi oma olemasoluga muugib ja õõnestab rahvusriiklikku suveräniteeti. On tõsi, et pole olemas demokraatiat ilma deemoseta; viimane eeldab aga alati teatud eraldusjoone tõmbamist nende vahele, kes kuuluvad ja kes ei kuulu? Teisalt aga, ?rahvas? kui küsimärk käivitab diskussiooni (rahva)võimu enese asukohast, sisendades ideed, et tõeline demokraatia sünnib ja säilib elavana ainult juhul, kui ühiskonna tähendus on ebakindel ja seega avatud küsimusele. Ruum, mille Haacke loob Riigipäevahoone kahe inskriptsiooni vahele ? see küsimuse ruum ongi demokraatliku riigikorralduse süda. Sest ainuüksi selles ruumis saabki demokraatia olla võimalik.
Haacke visioon on justkui elav meedetuletus selle tajutava tühiku ehk legitiimse küsitavuse ruumi olemasolust rahva ja elanikkonna vahel. Kas Eestimaal jätkub selleks ruumi? Kus võiks olla Eesti küsimärk?
1 On muide reaalajas siiamaani jälgitav: www.bundestag.de/bau_kunst/kunstwerke/haacke/derbevoelkerung.