Mis on kunst?   

Kui küsida täna „mis on kunst?”, võivad vastajad  osutuda konservatiivideks, kes lihtsalt ei mõista enam väga hästi, mis nende ümber avalikus ruumis toimub. Kui aga küsida: „mis ei ole kunst?”, saab küsimus hoopis teise jume. Vähemalt teoreetiliselt on meil kõigil näiteks võimalus komistada tänaval otsa tegevuskunstnikule, kellest ei oska kahtlustadagi, et ta on kunstnik, ja kes näiliselt ei teegi nagu midagi erilist, aga kes tegelikult teeb hoopis midagi muud, kui ta teeb. Mis on siis kunst, kui ma kunsti kunstina  enam ära ei pruugi tunda? Mis siis kunsti määratleb? Kas kunstil on mingid kunsti tunnused? Või määratlebki selle eelkõige intentsioon? Seda sissejuhatust kirjutades tekkis mul ühtlasi rõõmus tahtmine antud artikkel serveerida kunstiprojektina. Kuidas seda teha? Ajakirjandus ei ole kirjandus ja ajakirjandus ei ole kunst. Kuid ehk on mul võimalik artiklile lisada mingid kunsti tunnused, astuda klassikute jälgedes? Ütleme, et see artikkel ilmub, ja on sellisena  veel ajakirjandus, siis aga lõikan ma selle artikli lehest välja, raamin ära, ja viin näitusele. Võibolla paneb see töö inimesed õlgu kehitama.       

Aga kas saaks väita, et see ei ole kunst? Kui ta ei ole kunst, miks ta siis näitusesaalis ripub? Lisagem kaalu. Hea tahtmise juures on võimalik luua ka tugi- ja taustsüsteem. Ütleme, et mul on mõned tuttavad hinnatud kriitikud, kes otsustavad minu nalja kaasa teha ja avaldavad  mu töö kohta soliidsetes väljaannetes üksmeelselt kiitvad artiklid, kus nad kinnitavad, et just seesugune kaduva (ajakirjandus) esitamine püsiva (kunsti idee) kontekstis on hämmastavalt julge samm, mis kõigub nukra elegantsiga kunsti piiridel, seab küsimusi kunsti olemusest (ilma et ta neile loomulikult vastaks) ja piiride kohta, laiendab piire, arendab tinglikkuse peaaegu lõpuni, nii et teiselt poolt tuleb vastu juba küsimus kui selline realiteedina,  ja et antud projekt teeb seda kõike näiliselt tagasihoidlikult, neutraalselt, isegi vaeselt. Ning arvestades, et selles artiklis on kirjas, mis siin on kirjas (s.t ülaltoodu), ehk siis, artiklis/projektis on ette antud ka juba tagasiside projekti osana, noh, siis võime juba ka öelda, et tegemist on interaktiivse projektiga ja (mitte just liiga peene) simulatsiooni presentatsiooniga, mis muutub iseennast tühistavaks tähenduseks. Huh, liiga naiivne lähenemine?   

Lisagem kaalu. Oletagem, et mul õnnestub nõusse saada ka paar tuttavat miljonäri, kes minu töö eest oksjonil võidu pakuvad. Töö müüakse miljoniga (pärast vahetame tagasi). Nüüd, ma ütleks, jääb kõhklejaid juba vähemaks. See lusti pärast tehtud kõrvalepõige annab  vähemalt mõned markerid. Esiteks, kunsti tunneme ära, kui ta on serveeritud kunstina. Kus serveeritakse kunsti? Loomulikult näitusesaalis. Teiseks, kunst on väideldav ja väidetav. Sellisel juhul määrabki kunsti olemise kunstina see, kui väiteid aktsepteeritakse ja toetatakse institutsionaalselt ja autoriteetide poolt. Need markerid maksab esile tuua, kuna need on olulisel kohal ka Banksy filmis. 

Nagu näha, platonliku kontseptsiooniga siin enam eriti tegemist pole. Ja ometi märkigem sedagi, et kunstilt oodatakse ju ikka, et ta kõnetaks, tooks nähtavale selle, mida me muidu ei märka. Vastasel juhul poleks ju kunstist  mõtet rääkidagi.       

Aeg feimiks ja sulliks on küps 

Riidekaupmees Thierry Guetta avastas endas kire filmida. Järgmiseks avastas ta endas kire filmida tänavakunstnikke. Mees elas kiirelt sisse: Thierry liikus tänavakunstnikega koos nagu vari, talletades kõike. Kassetid kuhjusid, kunstnikele ütles Thierry, et teeb tänavakunstist dokfilmi. Mehe eesmärk aga oligi vaid jäädvustada, filmimine oli ühtlasi elamine ise. Juhus mängis Thierryle ette värvika tundmatu, Banksy. Viimaks  arenesid sündmused hoopis nõnda, et Banksy tegi filmi Thierryst. Saame Banksy filmis lühikese ülevaate tänavakunsti arengust, tegijate meelest pidi sellest saama suurim kontrakultuuriline liikumine pärast punki. Näeme tänavakunstnikke, kellest olulisim on Banksy, näeme uue tähe sündi. Uus täht on mr Brainwash, endine riidekaupmees Thierry. Kuid ühtlasi näeme lugu sellest, kuidas kontrakultuur  integreeritakse peavoolu osaks ja kuidas „kontra” sünnib seejärel simulatsioonina. Ametlikult oli ja on tänavakunst ikka vandalism. Kuid tänavakunst nii nagu punk sai/ saab lubada endale võõrandamatut õigust stiihiaks, süsteemivälisuseks, sõltumatuks eneseväljenduseks ja (olgu või krüptiliseks) osutuseks sellele „mis peseb ajusid”. Vastavalt on selle kunsti osaks sündida salaja, ohtlikult, seda voolu ei saa ega tohigi keegi kontrollida.  Seadus, veel vähem kunstipoliitika ei saa ega tohigi tänavakunsti reguleerida, seadusega vastuolu on üks selle kunstiliigi elementaarsetest tingimustest. Seda kunsti teevad lindpriid ja neil on lindpriide õigused. Banksy aktsioonid tõmbasid talle rahvusvahelist tähelepanu.

Need ettevõtmised olid sotsiaalselt ja isegi rahvusvaheliselt poliitiliselt teravad (nt maalingud Iisraeli ja Palestiinat eraldaval seinal), kõnetasid inimesi neile arusaadavas  keeles ja seadsid süsteemi funktsioneerimise kahtluse alla mitmes plaanis. Muu hulgas riputas Banksy näiteks oma maali üles Tate’i galeriisse ja see rippus seal teiste taiestega koos mõnda aega. Kui palju taipas näitusekülastaja? Kuni avastati, seni võttis teadmiseks. Banksy fenomen, lisaks sellele, et kunstnik on tõepoolest andekas, on see, et ta suudab kõnetada paljusid. Skandaal on lihtsalt osutuse osa. Ja see, kuidas Banksy (ja tänavakunst laiemalt)  kõnetab, on seotud rääkimisega nõnda, nagu pole lubatud. Selles mõttes väärib tähelepanu ka Banksy Ameerikas korraldatud näituse pealkiri „Seaduse piirimail”, kus peategelaseks oli ülevärvitud elevant. „Seaduse piirimail” ei ole „väljaspool seadust”. Näitus kui selline kuulub aktsepteerituna kunstniku juurde, see lausa sätestab kunstnik olemise ning näitus vastavates ruumides ei ole kindlasti vandaalne akt, antud juhul aga esindas see näitus tänavakunsti  (seega vandalismi) hoiakut ja mõttelaadi. Kui uskuda Banksyt, siis tähistas just see näitus tänavakunsti jõudmist ametlike kunstivoolude hulka, kuivõrd tänavakunst rändas oksjonile ja Banksyst sai kohe ka omas vallas oksjonite esistaar. Niisiis, põigates tagasi artikli alguse juurde. Tänavakunst sai rohelise tule, kuna kunsti määratleb kunstina näitusesaal. (Siin võiks meenutada ka Tate’i galerii aktsiooni.) Selgub, et flirt näitusesaaliga oli ohtlik, kontekst  määrab öeldava tähenduse, aga võib toimida ka ütleja positsiooni määratlevana. Kui tänavakunsti orgaaniliseks keskkonnaks on linn ise, siis sulgumine / astumine näitusesaali toob kaasa teised perspektiivid. Võiks isegi öelda, et Banksy tegi oma murrangulise näitusega kogu liikumisele karuteene. Olemine seaduse piirimail tähendas olemist seaduses. Elevant näitusesaalis on lubatav, tänaval aga mitte. Tänavakunst astus nüüd just enese serveerimise  mõttes sammu ametlikule kunstimääratlusele lähemale. Sõnum ei kadunud kuhugi, aga kokkuvõttes, keda huvitab nii väga sõnum? Huvitab ikka see, mis toimub sõnumi ümber, ja see, mis toimub sõnumi ümber, ei pruugi olla sõnumiga üheselt seotud. (Nii nagu filmis on antud viide punasele elevandile.) Ühesõnaga, kõmu eelnes niigi, nüüd oli aga tänavakunstile uks raha ja kuulsuse maailma avatud juba ametlikult.     

Mõte ja mõttetus     

Tänavakunsti taiestest said oksjonimagnetid, mr Brainwashi aga polnud veel sündinud. Kuid Thierry, keda filmis mõnedki korrad lausa napakaks nimetatakse, võttis kätte ja rajas oma impeeriumi, jättes vahele kunstniku loomupärase  arenemistee. Mr Brainwash oli kohe valmis. Kuidas see sai võimalikuks? Aga nõnda, et ta miksis kokku juba olemasoleva, omalt poolt sinna midagi lisamata, aga tegi seda kõike turureeglite kohaselt. Hiiglaslik
hoone näitusesaaliks, hulk abilisi, reklaamlaused Banksylt ja shephard Faireylt, ning Los Angeles läkski kihama. 4000 külastajat saabus näitusele puhtalt kõmu ja moe tõttu ning miljoni eest osteti mr Brainwashi keskpäraseid töid. Täht oli sündinud.  Ja nüüd võiks uuesti põigata artikli alguse juurde ja küsida: mis määras kunstniku sünni? Mood (soodne eelhäälestus), näitusesaal (koht) ning autoriteetide tunnustus (väide) tootis publikuhuvi ja lõpliku argumendina tõi sisse ka raha. Need ongi siin antud juhul kunsti tunnused. Ja kõige selle juures ei ole mr Brainwash suurem antud koostisosade summast ehk, nagu filmis ütleb Banksy: „Ta miksis kokku olemasoleva ja muutis selle mõttetuks”. 

Filmi läbib sõltumatuse/stiihilisuse/elususe ning seaduse/reglementeerituse vastandus, mis kasvab vastanduseks teljel mõte – mõttetus. Tänavakunstil on mõte ja see mõte on võimalik vaid siis, kui on vabadus. Thierry ütleb Banksy kohta filmis nõnda: „Ta on tõesti see, mida ta esindab”. Thierry aga haarab kuulsusest, ilma et tema töödes oleks erilist sisu. Tema projekt lähtub sotsiaalsest tellimusest.         

Sotsiaalne tellimus ei huvitu sisust, vaid tunnustest, mis väidavad enda taga olevat sisu. Filmis on episood, kus Banksy näitab enda trükitud raha, kus kuninganna asemel on printsess Diana pilt. Miskil suvalisel festivalil läks see raha vabalt rahva hulgas käiku. Selgus, et raha peamiseks autentsuse tunnuseks on hoopis see, et  kupüür on kokku kägardatud. Banksy filmi puhul ei saa vaataja sugugi kindel olla, kas mitte lugu, mida talle jutustatakse, pole mäng. Banksy kinnitab, et just nii see kõik oli, kahtlejad hääled väidavad, et mr Brainwash on fiktsioon. Tõepoolest, Thierry kuju kasvab kuidagi liigagi perfektselt üldistuseks. Enne tänavakunstnikega kohtumist oli ta müügimees, kes mõistis vaheltkasu lõigata, müügimees on ta ka mr Brainwashina. Vahepeal  aga, kui Thierry lihtsalt kõike jäädvustas, elasid tänavakunstnikud ohtlikku elu, mis oli ehe. See oli elu, mis ei pidanudki kuhugi (filmiüldistusse) välja jõudma, ja just selline on ka tänavakunst. Kuid antud juhul ei määra vaataja teadmine, kas tegemist on mänguga või mitte, sugugi filmi mõttelist sisu.