Eva Kofi esikromaanis „Sinine mägi“ on stseen, kus üks teose peategelastest sobrab oma fotograafist tädi kummutisahtlis, kus on läbisegi kõige erinevamad ülesvõtted: kaunid ja eemaletõukavad, tuttuued ja tuhmunud, õnnestunud ja kehvad … Raamatu kaant tõsta on kui seesama sahtel lahti tõmmata, kuid fotode asemel vaatavad vastu sõnadega loodud pildid.

Romaani tegevus toimub vaheldumisi XX sajandi algus- ja lõpukümnenditel ning selle keskmes on kolme noore naise enese- ja õnneotsingute lugu. Arstiteaduse tudengi Liisi tütarlapsepõlv kulgeb tormilistel üheksakümnendatel, tema vanaema Elfi sirgub naiseks noores Eesti vabariigis ning vanavanatädi Adele noorusaastad mööduvad esimese ilmasõja eel ja ajal. Teos on ositi mälestuslik: Elfi prototüübiks on Eva Kofi vanaema, kelle elulugu on andnud romaanile algtõuke, samuti on kirjanik kasutanud inspiratsiooniallikana omaenese ülikoolipõlve, mis jääb nagu Liisi omagi riigi iseseisvuse taastamise algusaega.¹

„Sinises mäes“ on rõhutatud inimese olemuse ja tema püüdluste sõltumatust ajast. Ühiskond võib muutuda ja muutubki, sõjad riigipiire ja inimsaatusi ümber kujundada, keel ja meditsiin areneda, ent inimese hing on ikka samasugune. Liis, Elfi ja Adele otsivad kõik endale elus sihti ja unistavad armastusest, igatsevad õnne ja lähedust ning kogevad sel teel nii võite ja rõõmu kui ka tagasilööke ja pettumust. Nad kahtlevad ja kahetsevad, lubavad ja loodavad, trotsivad ja annavad alla, nutavad ja naeravad – ühesõnaga elavad nii hästi, kui oskavad ning ajad ja olud võimaldavad.

Jan Kaus, Kofile kirjanike liidu 2017. aasta romaanivõistlusel „Sinise mäe“ eest II preemia määranud žürii esimees, kirjutab raamatu tagakaanel teose kohta tabavalt: „Lugedes romaani tegelaste omavahelistest liginemistest ja eemaldumistest, kerkib silme ette köielkõnd, tasakaaluharjutus kahele, mida tuleb õppida käigu pealt – armastuses ei viida läbi õppusi.“ „Armastuse“ võib asendada sõnaga „elu“ ja Kausi väide jääb ikka kehtima. Elu on niisama ilus, kui on halastamatu. Ohtudele vaatamata ronivad „Sinise mäe“ tegelased üksteise järel ikka sellelesamale köiele, isegi siis, kui teavad ette, et see ei lõpe hästi.

Koff ise võrdlust köietantsuga ei kasuta, vaid eelistab sellele labürindi kujundit. See sümboliseerib teoses oma tee otsimist, ent haakub ka romaani läbiva võimalikkuse ja võimatuse, reaalsuse ja kujutluse ning nendevahelise pinge teemaga.² Elu on kui labürint, täis lõputuid võimalusi, ootamatuid keerdkäike ja tupikuid, mida mööda inimene kulgeb, kujutledes vaimusilmas, mis kõik järgmise käänaku taga võib oodata, sellal kui jalad teda hoopis teistsuguse tuleviku poole kannavad. Üle raamatu kaante jookseb punane niit, juhtlõng – kaaslane, kutsumus või miski muu, millelt Kofi kangelannad oma rännakul abi loodavad.

„Sinise mäe“ sündmustik on paigutatud hoolikalt ajaloolisse konteksti, olgu selleks siis Esimene maailmasõda, Johannes Aaviku algatatud keeleuuendusliikumine või keeruline üleminekuaeg 1990. aastate alguses. Koff ei püri seejuures suure ajalooainelise narratiivi loomise poole, nagu on täheldanud ka Maire Liivamets.³ Autori enda sõnul on teos keskendunud esmajoones inimese sise- ja välismaailma suhte, nende kahe reaalsuse põrkumise kujutamisele.⁴ Romaanis hüpatakse pidevalt isiklikult üldisele, iga väiksemgi pisiasi või seik ühe või teise tegelase elust võib olla tõukeks mõttelennule mõnel asjasse puutuval teemal, nagu arstiteadus, sõda või Jumal. Kofi haare on väga lai, hõlmates tasandeid mikroskoopilisest (inimkeha ülesehituse peensused) otse kosmiliseni (nii reaalteaduste kui ka religiooniga seoses). Ühtlasi liigutakse ilma takistusteta ka ajas edasi ja tagasi, kujutatakse inimest aja voolus ning aega kui inimeste „rõhujat ja suunajat“,⁵ korraga ülendavat ja koormavat.

Toonilt on romaan vastukaaluks vaoshoitud, vahel jahegi: autor vaataks oma tegelastele justkui arsti hooliva, kuid range pilguga. Koff väldib sentimentaalsust ja traagilisust, eelistades psühholoogilist sügavust ja kainet arutlust. Teksti hoiavad tuimaks muutumast poeetiline ja tundlik keel ning ajastutruudust lisavad kõnekeelsed dialoogid.

Veel annab teosele värvi omapärane hoogne väljenduslaad. Autor armastab ühtviisi nii pikki, vahel terve lehekülje või enamgi haaravaid, kui ka lühikesi, mõnikord vaid ühestainsast sõnast koosnevaid lauseid. Lugeja neelab sõnu vahepeal hingetõmbepausideta, siis jälle naudib pisikeste ampsudega. Tekst hakkab dialoogide vahel tihtipeale voolama, kulgeb ühelt mälupildilt või teemalt teisele, teeb aeg-ajalt kõrvalepõikeid filosoofilistesse mõtisklustesse. „Sinine mägi“ ongi tähelepanuväärne eeskätt romaanis käsitletavate teemade ja vormilise lahenduse poolest, sest meeldejäävaid karaktereid teoses napib: tegelaste hääled kipuvad nii üksteise kui ka jutustaja omaga kokku sulama.

Marek Tamm on leidnud, et möödunud aasta pakkus palju rõõmu neile, kes on oodanud „suurt eesti romaani“. Ta tõi välja sellised teosed nagu Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“, Katrina Kalda „Maa, kus puudel pole varju“, Rein Raua „Kell ja haamer“, Urmas Vadi „Neverland“ ja Eva Kofi „Sinine mägi“.⁶ Mis on kõigil neil raamatutel peale mahukuse ühist? See, et vaatamata templile „suur eesti romaan“ on neil (ja Kofi „Sinisel mäel“ sugugi mitte kõige vähem) potentsiaali kõnetada lugejaid mujalgi. Jääb üle vaid loota, et kirjastused ja tõlkijad teosed üles leiavad – need ja eesti kirjandus üldse on seda väärt.

1 „Plekktrumm“, ETV2, 13. XI 2017.

https://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/cb7bdadf-1b44-44fe-8716-c4b04f25e2e9/plekktrumm-eva-koff

2 Samas.

3 Maire Liivamets, Kuidas läheb, eesti kirjandus? – Sirp 22. XII 2017.

4 Sama „Plekktrumm“.

5 Maire Liivamets, Kuidas …

6 Valner Valme, Autahvel. Lemmikraamatud 2017. – ERR 19. XII 2017.

https://kultuur.err.ee/649619/autahvel-lemmik­raamatud-2017