Traditsiooniline eesti pulm, oh valu ja vaeva, on oma titemähkimise, pakulõhkumise ja hüsteeriliselt mänge korraldava pulmaisaga ikkagi päris karm katsumus. Kui nüüd keegi imestab, miks meie pulmades nõnda palju juuakse, siis vahest ei tuleks põhjust otsida rahva taltsutamatust joomahimust, pigem üritavad inimesed sellisel moel piinlikust olukorrast valutumalt üle saada. Kavalehelt selgub kibe tõde, et ka näitemängu autor Kaur Riismaa on oma noore elu jooksul sattunud ühe korra pulmavägivalla või vähemalt väärkohtlemise ohvriks ning pidanud tüütu pulmavana eest põgenema. Sealt siis ka inspiratsioon.
Pole kahtlustki, pulmad ja kriminaalteosed toetuvad mõlemad klišeedele, ainus erinevus tuleb ilmsiks sellest, et kui krimiloo puhul hinnatakse enamasti kõrgelt autori oskust tuua rangetele vormireeglitele vaatamata sündmuste käiku ootamatuid pöördeid, siis pulmades kappab kõik sissetallatud rada mööda (kusjuures rada on nii sissetallatud, et paistab rohkem kraavina) ning sellest kõrvalekaldumist vaadatakse üpris kurja pilguga. Keskpärast pulma ja keskpärast krimilugu on, seega, nende tüütu olemuse tõttu raske taluda. Kuidas on lood lavastusega „Pulm”, kus on ristatud mõlemad need üsna kergesti banaalsusesse libastuvad teemad?
Kokkuvõtvalt: aitäh küsimast, lood võiksid olla paremad. Valdav osa esimesest vaatusest, seni kui tapatööd ei olnud veel sooritatud, jättis kõik tõepoolest tunde, nagu viibinuksin pulmas. Ainult et siin ei ole see mõeldud kiitusena. Kui pärispulmas on tüütu, siis enamvähem sama olukorra kandmine lavale ei tee seda kuidagi huvipakkuvamaks. Muidugi võis aimata näitekirjaniku, lavastaja ja näitlejate kohati iroonilist kõrvalpilku (iseäranis just teise vaatuse alguses, kui asuti mõrva uurima). Päris tõsimeeli sellist lugu mängida ei kannatakski, ent rohkem jõulist groteski ning vähem üheplaanilist pateetikat tuleks ilmselgelt asjale kasuks. Grotesk võib tappa jutustatava loo, sellega tuleb tõesti olla ettevaatlik, kuid praegusel juhul kippus seda tegema igavus.
Aga kui nüüd ronida Monty Pythoni poiste eeskujul ristile ja üritada näha elu helgemat poolt, siis tuleb selle lavastuse juures tunnustavalt nimetada vähemalt kahte aspekti. Viljandi teatritudengitele on see kahtlemata väärt mänguvõimalus, milleta jääks nende koolitee tunduvalt vaesemaks. Kas või olukord, kus tuleb mängida napilt meetri kaugusel publikust (või aeg-ajalt lähemalgi), on oivaline harjutus lavahirmu taltsutamiseks. Kui nüüd kogenumad kolleegid pedagoogilistel põhjustel võrdlusest välja jätta, sündis sellest lavastusest ju ka mitu päris korraliku kõrvalrolli (ennekõike pean silmas Jaanus Tepomehe Margust ja Hendrik Visseli Pulmaisa). Teine aspekt on suveteatrile sageli üldomane ja seotud siseturismiga: mängupaiga valiku eest oleksid isegi Bosnia ja Hertsegoviina ning teised Balkani maad andnud meile kaksteist punkti nagu naksti, sest kaunis Õisu mõis oma pargi ja naabruses asuva järvega on tõepoolest vaatamist väärt.
1 Raimu Hanson, Jaan Rekkor andis tapja teada. – Tartu Postimees 20. IX 2007.