Skrjabin on minu lemmik olnud 1972. aastast peale. 6. jaanuaril möödus tema sünnist 140 aastat, mida Moskvas tähistati suurejoonelise festivaliga. Tähtpäev möödus Eestis märkamata ja et seda kompenseerida, tahtsin kogumiku välja anda aasta algul, aga tehnilistel ja rahalistel põhjustel (pöördusin kahel korral ka kultuurkapitali poole, aga mingit toetust ei peetud vajalikuks) asi viibis. Kogumiku ettevalmistus on kestnud paar aastat, aga kõige vanemad võtted on aastast 1972 ja viimased tegin kontserdisaalis 2011. aasta lõpul. Nii et teatud loominguline kokkuvõte tõesti.

Mäletad nii täpselt aastat, mil Skrjabin su ära võlus.

Jah, 1972. aastal, kui oli „Skrjabin – 100”, korraldasin Heliloojate Majas tema juubeliõhtu, mille kohta kirjutasin ka oma esimese artikli „Müstiline Skrjabin”. Üks huvitav detail: see ilmus Õhtulehes. Kas praegu õnnestuks seal niisugune artikkel avaldada …

Aga Skrjabin on oma olemuselt tõesti müstiline helilooja. Pean teda XX sajandi heliloomingu kõige suuremaks novaatoriks, kes on teinud läbi palju suurema stiilievolutsiooni kui näiteks Stravinski ja tänu sellele mõjutanud paljude heliloojate loomingut: Szymanowski, Bartók, Čiurlionis, Karlowicz, isegi Prokofjev ja Stravinski ning meie Saar, Eller, Oja ja Tubin.

Kuna see muusika oli nii põnev, tekkis mul samal aastal idee teha raadios saatesari Skrjabini sonaatidest. Olin äsja konservatooriumi lõpetanud ja töötasin ooperiklassis, kus sain harjutada Blüthneri peal. Õppisin siis kõik Skrjabini kümme sonaati pähe, aga tahtsin, et neile lisanduks ka sõnaline osa. Niimoodi kujunes viie saatega sari, kus Helju Tauk rääkis Skrjabinist ja mina lindistasin II stuudios kõik sonaadid, helirežissöör oli Lepo Sumera. Tol ajal ma nende võtetega eriti rahul ei olnud: mõtlesin ikka, et küll ma kunagi mängin need sonaadid uuesti ja salvestan. Ütlesingi toimetaja Virve Normetile, et ta need ühekordsed võtted ära kustutaks … 1990ndate lõpul leidsin raadio arhiivis, et kustutatud on vaid esimene saade, aga ülejäänud nelja lint on alles. Distantsilt kuulates on mulje alati teine: nüüd tundus, et pole neil viga midagi, ja restaureerisimegi Tanel Klesmentiga kõik kaheksa sonaati ära.

Skrjabini-armastus jäi mul püsima: ükskord sain Estonia kontserdisaalis esitada tema 12 poeemi. Mäletan ka, et mu 50. sünnipäeva kontserdi kavas oli Viies sonaat. Väga paljusid neist teostest, mis on praegu CDdel, pole ma siiski saanudki kunagi kontserdil mängida.

Tähistaevane plaadikujundus viitab kosmilistele avarustele.

Jah, Skrjabin on mulle esimene kosmiline helilooja: tema pilk on suunatud kõrgustesse. Ta ju uskuski, et on jumaliku maailma vahendaja, ja püüdis inimesi oma muusikaga paremaks muuta.

Skrjabin räägib oma tähest ja hakkasin mõtlema, milline see võis olla. Kõige heledam täht meie taevalaotusel on Siirius, mis on meile ka kõige lähemal, ainult 8,6 valgusaastat. Seda kummardasid juba vanad egiptlased. Hakkasin nüüd minagi tundma huvi selle imepäraselt ilusa, lausa jumaliku maailma vastu. Minu üks koolivendi Tiit Nugis on Tartu observatooriumi vanemteadur ja tema kaasabil sain fantastilisi ülesvõtteid, mis on tehtud Hubble’i teleskoobi abil. Sealt leidsingi idee kujundada album „kosmiliselt”.

Pead väga oluliseks ka Skrjabini kirjanduslikku pärandit.

Skrjabin on väga erandlik helilooja. Tema loominguline pärand on jaotatud kahte suurde rühma: kirjanduslik ja muusikaline (nagu Wagneril XIX sajandil). Mul õnnestus hankida tema filosoofilised märkmed, mis on välja antud 1916. aastal. Aga ta on, muide, kirjutanud ka luuletusi ja huvitunud väga filosoofiast. Kõik filosoofid, kelle vastu Skrjabin huvi tundis – nimetame eelkõige Fichtet, Trubetskoid, Solovjovi –, olid tegelikult idealistid. Helilooja hea sõber Trubetskoi oli omakorda väga mõjutatud Dantest, eelkõige „Jumaliku komöödia” esimesest osast, kus on väljendatud mõte, et kogu maailma liikumapanev jõud on jumalik armastus. Sellest ideest, armastusest inimeste ja kogu maailma vastu, on otseselt mõjutatud kogu Skrjabini looming.

Neuhaus on öelnud, et kogu Skrjabini elu on olnud üks ekstaatiline põlemine – põhjamaisele eestlasele kaunis kauge seisund …

Tegelikult ei kuulu Skrjabin siia maailma: ta on elitaarne helilooja, kelle puhul laia publikuhuvi loota ei maksaks. Tema muusikat on väga raske mõista ja veel raskem õppida.

Tahaksin Skrjabini puhul välja tuua kaks aspekti. Pianistlikust seisukohast on maailma pianismi ajaloos neli heliloojat, kes on oma loomingus suutnud muusikalise kujundlikkuse viia täiuslikku vastavusse klaveri faktuuri ja klaveripärase väljenduslaadiga. Need on Liszt, Chopin, Rahmaninov ja Skrjabin. Nende looming tõestab, et klaver on tõeline instrumentide kuningas. On imepärane, mismoodi Skrjabin paneb klaveri kõlama! Räägitakse, et juba väikese poisina olevat ta enne magamaminekut käinud klaverit suudlemas – see armastus klaveri vastu kujunes hiljem määravaks ja tänu sellele lõigi ta täiesti ainulaadse pianistliku stiili. Tema klaverimäng ei olnud suunatud välisele virtuooslikkusele ega olnud eriliselt jõuline – ta oli ka füüsiselt habras –, talle ei olnud omased suured oktavite kaskaadid, millega suurt saali täita. Ta esines küll väga palju, kuid mängis ainult oma teoseid. Eriti armastas ta õhtul kodus pimedas ja kinnisilmi mängida iseendale neid õrnusi ja hellusi, mis on tema muusikasse peidetud ja mis nõuavad pianistilt erilist pühendumist klaveri kõlale, selle erilisele pehmusele ja nüanssidele.

Kuidas sina nende kõlavärvidega hakkama said olukorras, kus Eestis polegi õieti salvestuskõlblikku klaverit?

Mul oli õnn mängida suvel Skrjabini klaveril Moskvas tema muuseumis, see on kontsertBechstein – iga õhkõrn puudutus hakkab justkui iseeneses laulma. Skrjabin ütles ju, et klahve ei tule mitte tõugata, vaid silitada. Mida aga teha siis, kui toon üldse välja ei tule? Kui salvestasin New Yorgis Elleri prelüüde, siis sain Steinway esindusfirmas valida 40 klaveri vahel! Ehmatasin lausa ära, proovisin nelja, mille hulgast valitu viidi stuudiosse – see salvestus on mul üks meeldejäävamaid elamusi. Aga võrrelda sellega meie kasutuses olevaid klavereid …

Sõidad Moskvasse kõnelema Skrjabini mõjust eesti heliloojate loomingule.

Jah, Skrjabini loomingu järelkajasid võib leida ka eesti muusikast. Näiteks on teada, et Mart Saar käis 1909. aasta 31. jaanuaril Peterburis Skrjabini kontserdil, kus ta mängis esimest korda Peterburis oma 5. sonaati ja esitas väiksemaid klaveripalu ning Felix Blumenfeld juhatas „Ekstaasipoeemi”. Saar oli Skrjabinist nii vaimustatud, et kirjutas saadud muljete põhjal klaveripala „Skizze”, soololaulu „Must lind” ja varased prelüüdid. Samuti oli Skrjabinist vaimustatud Heino Eller, tema prelüüdide Esimene ja eriti Teine vihik on selle veenvaks tõestuseks. Meie heliloojateni jõudis peamiselt Skrjabini novaatorlus harmoonias, võibolla teatud määral mõjutas neid ka Skrjabini eriline kiindumus lühivormidesse. Tubin on kinnitanud, et Skrjabin meeldis tallegi nooruses väga. Näiteks on tema esimene prelüüd b-moll, mida pean eesti kõige ilusamaks prelüüdiks, sugulane Skrjabini cis-moll prelüüdiga op. 15-5.

Eduard Oja, kes oli terve elu Skrjabinist sisse võetud, on neis mõjutustes läinud kõige kaugemale. Kui Skrjabin jõudis oma helikeele arengus „Prometheuse akordini”, siis Oja harmoonia tugineb toon-pooltoon-helireale, mis ongi tema „Vaikivate meeleolude” ja Klaverikvinteti lummava omapära põhjuseks. Nii olengi oma Moskva kontserdi kavasse valinud Skrjabini ja temast mõjutatud heliloojate Saare, Elleri, Oja ja Tubina teoseid.