Budapesti tehnika- ja majandusülikooli rakendusmehaanika professor Gábor Stépán on Ungari Teaduste Akadeemia ja Euroopa Akadeemia liige, samuti Eesti Teaduste Akadeemia välisliige. Olnud ka Ungari Teaduste Akadeemia inseneriteaduste sektsiooni president. Ta on Euroopa Teadusnõukogu tippteadlase grandi hoidja, Széchenyi auhinna 2011. aasta laureaat. Stépáni uurimisvaldkonnad hõlmavad mittelineaarset dünaamikat, masinaelementide vibratsiooni ja stabiilsust, mehhanismide balansseerimist ja robootikat.

Ta kuulub praegu või on olnud mitmesuguste erialaajakirjade – Nonlinear Dynamics, Journal of Nonlinear Science, Philosophical Transactions of the Royal Society, Mechanism and Machine Theory, Physica D – toimetuskolleegiumi liige.

Teie kodulehelt võib leida, et teie peamised uurimisvaldkonnad hõlmavad uuringuid viivisega dünaamiliste süsteemide, stabiilsusteooria ja mittelineaarsete võnkumiste kohta. Palun kirjeldage lühidalt oma teadustöö fookusi karjääri jooksul.

Eelkõige olen mehaanikainsener, kuid olen alati eriliselt huvitatud olnud matemaatikast, nii et Budapestis õppides võtsin üliõpilasena täiendavaid kursusi. Matemaatika on Ungaris väga tugev ja meil on väga häid matemaatikuid, kes on maailma matemaatikute liidrid. See on väga oluline ka mehaanikale ja inseneriteadustele.

Rääkige palun lähemalt matemaatika populaarsusest Ungaris.

Nagu ma just ütlesin, on matemaatika­armastusel meie riigis pikk traditsioon, matemaatika on väga populaarne ning see on aluseks paljudele teistele teadusharudele ja distsipliinidele. Tänapäeval soovitavad paljud vanemad oma lastele, et kui nad ei tea, mida õppima minna, siis peaksid nad õppima matemaatikat ja keeli. Kui olete neid aineid õppinud, võite teha elus kõike: olla arst, advokaat, insener või füüsik või õpetaja või kes iganes. Armastus matemaatika vastu on traditsioon, mille juured ulatuvad tagasi isade ja vanaisade aegadesse. Ungaris on põhikoolis ja 14–18-aastastele keskkoolis palju rõhku pandud matemaatika edendamisele ja see kandub edasi ka üliõpilastele.

Paar aastat tagasi lugesin artiklit riikide rikkuse kohta, sh SKT ja matemaatika populaarsuse seostest. Sealsest uuringust selgus, et mida jõukam riik, seda vähem populaarne on matemaatika.

Jah, see on tõsi. Selline väga huvitav olukord tundub vastuoluline. Näiteks kui USA või mõni muu arenenud lääneriik vajab häid matemaatilisi teadmisi, ollakse sunnitud neid oma riiki importima. Peamised lähteriigid on Hiina, India, Venemaa ja osaliselt ka Ida-Euroopa riigid. Näis, kuidas olukord kujuneb, sest kuigi Hiinas ja Venemaal on tugev matemaatiline traditsioon, saavad need riigid järjest jõukamaks ja vajavad ka ise matemaatikat tundvaid spetsialiste. Ungaris tõusis SKT pärast 1990. aastat kiiremini ja me hakkasime elatustasemelt lähenema arenenud lääneriikidele. Kuid nagu ma ütlesin, toona püsis kooliõpetus matemaatikas hea ja ka praegu on olukord endiselt hea, kokkuvõttes tehakse väga head tööd.

Eesti teaduse peamine rahastaja on Eesti Teadusagentuur. Palun kirjeldage mõne sõnaga, kuidas Ungari teadussüsteem on korraldatud.

Ungaris on teaduspoliitika valitsuse poliitika osa ja seega muutub pidevalt. Paljuski sõltub see valitsuse stiilist ja sellest, kuidas valitsus teadusküsimustega tegeleb. Siiski on Ungari Teaduste Akadeemial ikka veel väga tugev roll, nii nagu oli ka minevikus. Viimase 25 aasta jooksul on meil tehtud palju reforme. Üks olulisemaid toimus pärast pikka ettevalmistusperioodi kuus-seitse aastat tagasi fookusega teaduste akadeemia enda ümberkorraldamisel. Nüüd on meil märksa suuremad keskused, uued hooned ja uued seadmed. Ungaris on asutus nimetusega Rahvuslik Teaduse, Arenduse ja Innovatsiooni Keskus (Nemzeti Kutatási, Fejlesztési és Innovációs Hivatal, ingl National Research, Development and Innovation Office) ja selle esimees on teaduste akadeemia endine president József Pálinkás. See agentuur jagab uurimistoetusi, mis osaliselt tulevad Euroopa Liidust ja osaliselt Ungari eelarvevahenditest. See on juba stabiliseerunud süsteem, kus hinnatakse granditaotlusi. Meil on ka Ungari Riiklik Teadusfond (Hungarian National Science Foundation), mis rahastab alusuuringuid. Varem oli see teaduste akadeemia all, kuid nüüd tegutseb eespool nimetatud Rahvusliku Teaduse, Arenduse ja Innovatsiooni Keskuse alluvuses.

Kõigil teadlastel on võimalus pöörduda ka otse Euroopa Liidu fondide poole. See tagab, et kui mõni rühm või teadlane ei ole Ungari süsteemiga rahul, on neil õigus taotleda rahastamist otse rahvusvahelistest fondidest. Kindlasti peavad nad sealjuures tõestama, et on rahvusvahelisel tasandil väga head. Meil on palju võimalusi ja kanaleid, mille abil teadustööd rahastatakse.

Millised on Ungari tugevaimad teadusülikoolid või institutsioonid? Millised on Ungari kõrghariduse ja teadussüsteemi suundumused?

See on väga oluline küsimus kogu Euroopale. 1980ndatel töötas prof Jüri Engel­brecht Inglismaal ja natuke hiljem läksin ka mina sama ülikooli juurde, nii et meil on ühesuguseid kogemusi. See periood oli nn Thatcheri aeg. Margaret Thatcher oli vaba turu ja konkurentsi usku ning tahtis kõikides ülikoolides juurutada konkurentsipõhist käsitlust. Minu arvates sai sealt alguse suundumus, mida hiljem 1990ndatel ja 2000ndatel järgis kogu Euroopa ja mis lõpuks viis laialdasele arusaamale, kuidas tuleb ülikooli juhtida. Margaret Thatcher oli õppinud Oxfordis ja ütles, et ta ei tea, kuidas muuta ülikoole paremaks, kuidas teha Oxfordi või Cambridgeʼi veelgi paremaks, ainus, mida ta teadis, oli soov suruda need konkurentsiolukorda. See on tegelikkuses väga raske ülesanne ja lõpuks leidsid ülikoolide juhtkonnad lahenduse: nad deklareerisid, et meie oleme paremad, sest teeme tippteadust. Selline hoiak levis kogu Euroopas. Lõppude lõpuks peavad kõik ülikoolid, kes arvavad, et nad on head ja toovad selle kinnituseks mitmesuguseid näitajaid, endalt küsima, miks nad ikkagi nii head on. Üks võimalus on nimetada end teadusülikooliks, üritada näidata, et ei tegeleta ainult õpetamisega, vaid otsitakse kontakte ja tegevusvõimalusi parimate uurimistulemuste saamiseks. Kõik see juhtus ka Ungaris. Tollel ajal oli Teaduste Akadeemia president József Pálinkás, kes lõi süsteemi, kus vastatakse enam-vähem objektiivselt, millised on Ungari tugevaimad teadusülikoolid. See tähendab, et meie süsteemi kesksed ülikoolid, näiteks Budapesti Loránd Eötvösi ülikool, Szegedi ja Debreceni ülikool, on teadusülikoolid. Lisaks kaks spetsialiseerunud ülikooli – Budapesti Semmelweisi meditsiiniülikool ja Budapesti tehnika- ja majandusülikool. Viimane hõlmab küll ka majandust, kuid traditsiooniliselt ​​koolitame insenere.

Lubage ka paar sõna rahvus­vahelistest paremusjärjestustest. Me võime kritiseerida kõiki neid akadeemilisi järjestusi, sest need on lineaarsed ega pruugi peegeldada reaalsust, kuid teisest küljest on need meetodid kergesti arusaadavad ühiskonnale ja poliitikutele. Poliitikud tahavad näha, kuidas Ungari ülikoole hinnatakse.

On arusaadav, et raha ei ole kunagi piisavalt. Riiklik teaduse rahastamine sõltub sageli sellest, kuidas poliitikud mõistavad, kui vajalik on teadus innovatsiooni- ja tehnoloogiauuringuteks, ühiskonna ja majanduse arenguks. Kui palju on Oxfordis õppinud Ungari peaminister Viktor Orbán mõistnud teaduse ja innovatsiooni riikliku rahastamise tähtsust?

See on poliitika ja poliitika alalõpmata muutub. Ikka ja jälle! Akadeemia üritab koostööd teha kõikide valitsustega ja seetõttu on raske kommenteerida ühtki poliitilist küsimust. Muide, Széchenyi auhinna (riigi teaduspreemia, nimetatud kuulsa Ungari poliitiku ja kirjaniku István Széchenyi järgi – M. M.) saanud teadlastel toimub igal aastal Ungari Teaduste Akadeemia aastapäeva tähistamiseks koos peaministriga õhtusöök, kus on võimalus peaministriga isiklikult rääkida.

Nendel kohtumistel on peaminister teada andnud, et on teadlik asjaolust, et enamik ungarlasi toetab Euroopa Liidu ideed, mis on neile Euroopas avanud suurepäraseid võimalusi. Teadus on rahvusvaheline, nii et selline üldine hoiak avaldab tugevat mõju ka meie teadus­poliitikale.

Teadus ja tööstus-ettevõtlus? Kui oluline on teadlasel näha oma teadustöö vilju majanduses ja ühiskonnas?

Mulle on see väga tähtis, kuna olen mehaanikainsener. Kui püüan veenda poliitikuid kulutama (eelarve)raha inseneriharidusele või teadustööle, on alati minu kohus selgitada ühiskonnale, poliitikutele ja otsustajatele, et see, mida teeme, on asjakohane ja oluline. Kuna minu valdkond on tahkiste mehaanika, dünaamika ning ka vedelike mehaanika, samuti elektroonika ja arvutiteadus jne, siis need kõik on valdkonnad, kus alusteadmised on äärmiselt olulised. Meie maailm on suures muutumises ja seetõttu on meie ülesanne mõista, mis on oluline kümne, kahekümne ja kolmekümne aasta pärast. Selle mõistmist peame õpetama oma noorematele kolleegidele, meie teadustöö jätkajatele. See on tõesti tähtis!

Tööstust ja ettevõtteid huvitab tihti palgata üliõpilasi, kes tunnevad täpselt teatud valdkonna ajakohast tehnoloogiat ja hinnatakse väga, kui üliõpilased on kursis tarkvaraga, mida nad kasutavad või vahetult vajavad. Kindlasti sõltub ettevõtete areng ja konkurentsivõime vahetutest teadmistest.

Probleemiks on see, et viie aasta pärast on see tarkvara aegunud ja kasutusele võetakse uus, samuti juurutatakse uusi standardeid ning arendatakse uusi tegevusvaldkondi. Probleem on seega selles, mis saab nendest tööle võetud inseneridest, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni spetsialistidest viie aasta, kümne aasta ja viieteist aasta pärast. Ettevõtted peaksid aru saama, et kui me õpetame üliõpilastele ainult mingit konkreetset teemat ja tarkvara, siis on nad esimesed viis aastat kasulikud ja pärast seda jätavad ettevõtted nad kõrvale, asemele soovitakse uusi. Selline lahendus ei ole pikemas perspektiivis kasulik kellelegi.

Peame pidevalt tegema koostööd tööstusega, et nende vajadusi mõista. Me ei saa öelda, et õpetame ainult põhiteadmisi, kuid me ei peaks õpetama ka ainult tarkvara ja standardeid, mis kehtivad praegu, vaid käsitlema protsesse laiemalt. Meil on käigus projekt, millega alustame koostööd ettevõtetega ja uurime nende probleeme, mida nad täpselt vajavad. Meile on tähtis tagasiside, sest koostöö on kahesuunaline. Ühelt poolt teame, millised on probleemid ja mida meilt oodatakse, teisest küljest saame neile öelda, mida teame uutest meetoditest ja metoodikatest, mida neil on võimalik kasutada. Minu arvates saavutame kindla tasakaalustatud seose. Tänapäeva ettevõtetes mõistetakse heade inseneride vajadust. Meie valitsus toetab neid suundumusi.

Mida teate Eesti teadusest?

Meie keeled on suguluses ja [peale keeleteaduse] on ka teisi koostöövaldkondi, näiteks sotsiaalteadused. Minu vaatevinklist ja arusaamisest lähtuvalt on Eesti teadussüsteem väga tark leidmaks lünki ja võimalusi seal, kus suured teadussüsteemid vajavad kompromisslahendusi. Tundub, et oma teaduspoliitikat arendatakse kenasti ja minu arvates kasutab Eesti Euroopa võimalusi väga nutikalt.

Millised on teie lähiaja teaduslikud ülesanded?

Lõpetan oma Euroopa Teadusnõukogu tippteadlase grandi (ERC advanced grant) projekti. See on olnud minu suurimaid võimalusi professionaalses karjääris: saavutada läbimurdeid vibratsiooni-uuringute tulemusena, mida olen saanud arendada piisavalt põhjalikult, et jõuda välja tööstuse jaoks konkreetsete lahendusteni. Olen suutnud ületada teoreetilise mehaanika ja reaalse rakenduse ehk tööstuse vahelise lõhe. Oleme juba andnud sisse mitu patendiavaldust ja esitame täiendava taotluse idee tõendamise (proof of concept) rahastuse saamiseks, mille tulemusena võiks turule jõuda reaalsed tooted ja metoodikad. Vahepeal jätkan õpetamist oma lemmikteemal – dünaamika ja vibratsioon mehaanikainseneridele.

Autor tänab akadeemik Jüri Engel­brechti, kes aitas intervjuud ette valmistada ja teksti toimetada.