Filmifestival „Armastus ja anarhia“ Helsingis 19. – 29. IX 2019.
Hilisõhtul kõrtsileti ees pärast Claire Denis’ filmi „Ärge hoolige surmast“1 linastust. Algusest peale on režissöör filme tehes näidanud, kuidas kana pissib: tuleb lavastada publiku reaktsiooni, mitte filme. Pidin korduvalt endale meenutama, et tuleb hingata. Denis’ lavastus mõjub psühhofüüsiliselt, puudutab närvilõpmeid, sunnib otsima kinnitust oma inimsusele. Allmaailma ja viletsuses elavate sisserändajate kokkupuuteid kujutav film on palavikuline, samaaegselt külm ja tulikuum, hoiab distantsi ja on meeleline, ühtaegu nägemuslik ja selge. Samas laadis on tehtud ka Denis’ „Mured iga päev“,2 mis räägib kannibalidest, seksist, armastusest ja surmast.
Ja nüüd tuleb jutuks Pier Paolo Pasolini, tapetud luuletaja. „Armastuse ja anarhia“ filmid jooksevad viiendat päeva. Mõne aasta eest näidati festivalil Abel Ferrara „Pasolinit“ (2014), jutustust luuletaja elu viimastest tundidest. Denis’ ja Ferrara tume maailm võrsub samadest juurtest. Nende tugevus on selles, et neist kiirgab inimelu haprust. Kui Pasolini (Willem Dafoe) annab Ferrara filmis ajalehele intervjuud, kõlavad viimse kohtupäeva kellad. „Te olete kõik hädaohus,“ on prohvetluuletaja viimased sõnad.
Pasolinit peetakse märtriks tagakiusamise pärast, kuna tema surm oli kõige tõenäolisemalt poliitiline mõrv. Pärast filmi „Ärge hoolige surmast“ vaatamist tuleb Pasoliniga seoses pähe ohu trotsimise mõte. Ta pani end lakkamatult ohtu (öistes parkides tänavapoistele külge lüües ehk veel kõige vähem). Piirsituatsioon, vähemalt Ferrara nägemuses, tähendab surma lähedust.
„Kuidas see Denis’ filmiga seotud on?“ küsib mu iiri semu leti ees. Ta tahaks vestelda rootsi kliimaaktivistist Greta Thunbergist. Olgu … Pasolini ütleb: „Te olete kõik hädaohus.“ Thunberg ütleb: „Ma tahan, et teil oleks iga päev sama suur hirm nagu minul.“ Kas Pasolini sõnad kõiki ähvardavast ohust on tema enese ohutundega vastavuses? Projektsioon ja sugestioon?
Nendin, et Thunbergi lause kõlaks nagu mõnes koomiksis Supermani põhivaenlase suust hetkel, kui too sööstab reisilennukiga maa poole, et hävitada hulganisti tsiviilelanikke. Iirlasele mu vastus ei meeldi ja ta hakkab rusikaid mudima. Jätkan siiski arutlust, et käimas on tõe, meediakuvandi ja filmikunsti igapäevane lahing. Kuidas on see võimalik, et me ei suuda enam tõde fiktsioonist eristada? Kui läbinisti ameerikalikud idioodid meist saanud on? Nendin, et tahaksin lugeda Pasolini kirjatükke kliimamuutuse, meediakeskkonna, Greta, seksi ja surma kohta.
Ja jään üksinda mõtisklema Denis’ filmi üle.
II
„Armastus ja anarhia“ on Helsingi noorte täiskasvanute elustiilifestival, mis toetub kahjuks liiga tugevasti pealiskaudsete ja trendikate ostuidentiteetide sammastele ning kohati keskpärase naisteajakirja sisustrateegiale. See puudutab eelkõige ürituse üldilmet ja seda, et festivaliministeerium on käsitlenud filme kui ostutooteid: neid võrreldakse esitlustel sooja vanni, jäätise ja puhkusepakettidega. Võitlust kliimamuutuse vastu müüakse „kaunite paitavate piltidega“, justnagu neil oleks midagi ühist. Nais- ja vähemusküsimust pakutakse lõhnatute tendentsfilmide kujul, justkui oleks käimas võrdsuse ja tolerantsuse soodusmüük või oma tööd tõsiselt võtvate kunstnike tööde vähempakkumine. Isikupära puudumise hirmutaval õhkkonnal ei ole küll mingit pistmist anarhiaga.
Igal aastal näeb festivalil „Armastus ja anarhia“ õnneks ka peotäie tõsiseltvõetavaid, iseenese häälega rääkivaid filme, mida mujal Soomes näha ei saa. Nende käsitlemiseks on mõistlik toetuda festivalivälistele signaalidele ning festivali eneseküllasest atmosfäärist eemalduda, nii-öelda peita end iseenese sisse.
III
Claire Denis’ värske lavastus „Elu tähtede keskel“3 on sündmus. Pärast eesriide langemist on üpris raske öelda, kas tegemist on aasta suvalisima rämpsfilmi või avangardi meistriteosega. Kui festival on kestnud paar nädalat, märkan, et just see film on end kõige sügavamale meeltesse puurinud.
Denis’ ulmeunenägu puudutab sigimatust, vananemist ja elu jätkumise tähendusrikkust. See on seotud maailmaruumiga, mis allub mingil põhjusel raskusjõule. Läbi aegruumi liikuvas kosmoselaevas sünnitakse, surrakse, vägistatakse ja saadakse masinate abil orgasme, ent vaibutakse ka regulaarselt unelevasse narkootilisse seisundisse ja pikka vaikusse. Denis’ filmi rütm pole esmapilgul tavapärane, kuid sunnib just seetõttu vaatama filmi veel kord.
Kui otsida selgemate piirjoontega vorme, siis kuulub aasta parimate hulka Brasiilia žanriõis „Bacurau“.4 Lugu on otsekui Asterixist: väikest, kaardil olematut kokkuhoidvat latiinoküla ähvardavad rikkad inimjahimehed. Filmi lõpuks lendab gringode päid piisavalt, et lähiajal mitte oodata uut invasiooni. Paar aastat tagasi suurepärase „Aquariuse“ (2016) teinud Kleber Mendonça Filho ja tema usaldusrežissöör Juliano Dornelles on lavastanud koos ning röövinud filmiajaloost pärleid peaaegu iga stseeni puhul, kuid tervik mõjub orgaaniliselt. Surve alla sattunud miniühiskonna kujutamise, inimlikkuse ja muusikakasutuse poolest mõjub „Bacurau“ eelkõige fantaasiaküllase austusavaldusena John Carpenteri filmidele (nt „Rünnak 13. jaoskonnale“, „Udu“ või „Nad elavad“5). Hea tahtmise korral võib siin muidugi näha ka poliitilisi kihistusi, aga tegu on ikkagi parima märulifilmiga pärast uut „Mad Maxi“.6
Kui Filho on „Bacurauga“ karanud hirmu tundmata salongisõbraliku draama suksu seljast padumetsiku täku turjale, siis Kanada hipster-režissöör Quentin Dupieux on prantsatanud oma näilises mängulisuses palju konarlikumale pinnale. „Hirvenahk“7 tõestab, kui frigiidse ja anaalse filmi suudab teha vähevaimukas, eneseküllane ja ironiseeriv intellektuaal. Pealiskaudne pealiskaudsuse paroodia, maitsetu pilkelaul kunstnik olemise pihta osutab loomulikult teatud absurditaotlusele. Samas laadis on tehtud ka režissööri varasem film „Tegelikkus“,8 kus „Õnn“ kohtub „Mulholland Drive’iga“.9 „Hirvenaha“ seemneks tundub olevat Roger Cormani „Väike õuduste pood“,10 kus inimliha järgi janunev lihasööjataim toodab oma sosinaga „Toida mind, Seymour!“ kunstniku ja tema taiese vahele piisavalt satiiri. Dupieux’ filmis hakkab mägedesse tõmbunud macho-mehe (Jean Dujardin) hirvenahkne jope, millesse too on kui fetišisse kiindunud, oma kandjale tapakäske andma. Videokaameraga käes end režissöörina esitledes petab ta ära filme armastava naise, kes vaimustub kohmakast snuff-materjalist selle sisu taipamata.
„Hirvenahk“ kuulutatakse festivali publikusoosikuks. Aukohale tõstetakse ka Celine Sciamma naeruväärne „Põleva naise portree“.11 Sellest „Klaverist“12 paar pügalat viletsamast naise vaateviisi esindavast filmist ootaks meeleldi Benny Hilli stiilis paroodiat, kus naisnäitlejate kulmude asemel on jämedad oravasabad. Sciamma lavastab nimelt ajaloolises laadis (nagu oleks vaatajal näitlejate silmade vaatamise kõrvalt seda mahti märgata!). Kuna teemaks on vaatamine, siis on kõigil neljal tegelaskujul taldrikusuurused silmad, hiiglaslikud silmavalged ja pupillid nagu päikesed, eelkõige aga tohutu paksud kulmud. Puudu on vaid punase pliiatsiga allajoonimine, kui ehk mõni rumalam aru ei saa. Pinget kunstniku ja tema modelli vahel on hästi kujutatud Jacques Rivette’i meistriteoses „Ilus nägeleja“.13 „Portree“ on selle silutum Netflixi versioon, mis on oma parimatelgi hetkedel võrreldav Truffaut’ halvimate filmidega 1970ndatest. See on nüüd igal juhul kindel, et kriitikutel puudub igasugune võrdlusvõime.
Sügistuuline Helsingi on värskendav koht, kus kinost kinno jalutada. Aasta-aastalt on festivali linastuspaiku järjest rohkem: Tennispalatsi ja Kinopalatsi, filmiarhiivi kino Regina, vana hea Orion ja nõnda edasi. Kuna vendade Kaurismäkide Corona baar ning selle kino Andorra alumisel korrusel on uksed sulgenud, tundub, et festival on kaotanud sotsialiseerumiskeskuse, spontaansete kohtumiste põhikoha, ent niiviisi eksitaksegi kummalisematele radadele.
Tõlkinud Taavi Eelmaa
1 „S’en fout la mort“, Claire Denis, 1990.
2 „Trouble Every Day“, Claire Denis, 2001.
3 „High Life“, Claire Denis, 2018.
4 „Bacurau“, Juliano Dornelles, Kleber Mendonça Filho, 2019.
5 „Assault on Precinct 13“, John Carpenter, 1976; „The Fog“, John Carpenter, 1980; „They Live“, John Carpenter, 1988.
6 „Max Max: Fury Road“, George Miller, 2015.
7 „Le Daim“, Quentin Dupieux, 2019.
8 „Réalité“, Quentin Dupieux, 2015.
9 „Happiness“, Todd Solondz, 1998; „Mulholland Drive“, David Lynch, 2001.
10 „Little Shop of Horrors“, Roger Corman, 1960.
11 „Portrait de la jeune fille en feu“, Céline Sciamma, 2019.
12 „The Piano“, Jane Campion, 1993.
13 „La belle noiseuse“, Jacques Rivette, 1991.