Annika Valkna
Narvas olles tundus, et aeg liigub seal natuke teises tempos. Võib-olla ei osata siin ennast määratleda: geograafiliselt ollakse lähemal miljonilinnale Peterburile kui Eesti pealinnale Tallinnale. Endiselt toimivad Narva ja Ivangorod kaksiklinnana: jõge ületatakse hommikul tööle minnes ja õhtul koju naastes.
Narvas oli imetlusväärne vanalinn, mille asemel on nüüd tüüpelamud, oli võimas tekstiilitööstus, millest annab tunnistust tühjana seisev kompleks piirijõel. Mineviku hõngu on tunda igal sammul. Narva tulevik sõltub palju sellest, kuidas siinsed inimesed mõtlevad. Enamasti keskendutakse sellele, mis Narvas oli, aga natuke räägitakse ka sellest, mis siin võiks olla. Siin on potentsiaali. Oluliseks verstapostiks pean ma uue TÜ Narva kolledži õppehoone valmimist. See maja näitab väga hästi, kuidas ajaloolist pärandit arvestades on võimalik suunata pilk tulevikku, anda seeläbi linnale võimalus uueks enesemääratlemiseks.
Sander Paling
Narva enesehävitusmasin töötab täispööretel: linnarahval puudub piiratud võimaluste tõttu kokkupuude lääneliku ruumiga, see omakorda kasvatab võõrandumist Eestist. Stagneerunud linnapilt, vähesed kultuuriüritused ning visuaalne ja kognitiivne piiritletus on säilitanud vana mentaliteediga kogukonna, noorem ärksam põlvkond põgeneb Euroopasse.
Arhitektidena võime luua küll üksikuid arhitektuuripärle, mis annavad hruštšovkade vahel aimu kvaliteetsest linnaruumist, ent linna edu valem ei peitu pelgalt mõne hoone väljapaistvas arhitektuuris, vaid kasutajasõbralikus linnaplaneerimises, mida toetab regionaalpoliitika. Nii võiks lõhkuda tänast masinavärki siia riiklike õppeasutuste ning kultuurirajatiste rajamine: narvalastel tekib juurdepääs eestlaslikule kultuurile, settinud inimmassi tuuakse dünaamikat ning piiririigis soodustatakse sellega eeskätt siseturismi.
Muudatused vajavad aega harjumiseks. Seda kinnitas ka kohalike vastuseis Eesti nüüdisarhitektuuri ühele silmapaistvamale pärlile. Uut Narvat peab looma samm-sammult, et kohalikel elanikel jääks aega uut linnapilti „seedida”.
Merilin Kaup
Narva võlu on tema veel realiseerimata potentsiaalis. Siin on väga habras olukord: tsivilisatsioon tungib peale, on tunda, et midagi hakkab juhtuma ja ilus häving saab minevikuks – kümne aasta pärast ehk ei paku see linn enam sellist dekadentlikku laengut, sellest on saanud hoopis viisakam ja kodanikusõbralikum linn, mis ei provotseeri fantaasialendu nõnda nagu praegune õnnetu Narva. Õhus on muutuste energiat. Kohtades, kus on uut arhitektuuri ja kommertsehitisi, tekib lõbus kontrast; vabariigi suuruselt kolmandas linnas ei olnud mõnda aega tagasi veel kaubanduskeskustki, poed asusid hruštšovkade keldrites.
Kõikjal laiuva tüüpelamute välja keskelt ilmub täiesti ootamatult nähtavale raekoja plats lagunenud raehoone ja uhiuue kolledžiga – see on kindlasti kõige erilisem/veidram raekoja plats, mida kunagi olen näinud.
Narva on Eesti kontekstis eriline linn. Soovitan kõigil seal ära käia enne, kui sealne olukord muutub. Huvitav on olla selle muutumise tunnistajaks. Kõik ei ole must-valge ning miinused võivad osutuda hoopis plussideks. Narva viletsus on väljasurev nähtus, kõik väljasurev on aga kaunis.