Tallinna Rävala puiestee projekteerijate majas on sündinud nii mõndagi. Ka arhitektuuribüroo b210 asutajad Aet Ader, Mari Hunt, Kadri Klementi ja Karin Tõugu panid oma koostööle aluse just selle majas, toas b210.

Noore arhitekti preemia antakse kuni 40aastasele arhitektile või arhitektide kollektiivile, kes, nagu ütleb statuut, on arhitektuuri arendanud või Eestile tuntust toonud, on olnud omal alal innovaatiline või kelle looming on kaasa aidanud Eesti arhitektuuri tutvustamisele maailmas. Selleaastase preemia žürii liige arhitektuuriajakirjanik Merlin Fulcher ajakirjast The Architects’ Journal toob välja b210 arhitektide laia ampluaa, kuhu kuuluvad peale ruumiloome näitused, uurimused ja haridusprojektid. Fulcher lisab, et b210 isikupärasest lähenemisest on teistel arhitektidel mõndagi õppida.

Mõni aasta tagasi Sirbile antud intervjuus ütlevad arhitektid ise, et valmis projektist väärtustavad nad enam protsessi ning oluline pole objekti suurus, vaid selle mõju ühiskonnas.* Nüüd räägivad Kadri Klementi, Mari Hunt, Aet Ader ja Karin Tõugu sellest, kuhu nad auhinnaraha eest reisida ihkavad, miks nad ei taha olla naisarhitektid ning mis on neid arhitektina kasvatanud kõige enam.

Noore arhitekti auhind on 5000 eurot reisiraha. Kuidas plaanite seda kasutada? Kas on paiku, kuhu te minna tahaksite, kuhu hing kutsub?

Mari Hunt: Miks mitte võtta näiteks ette „ümbermaailmareis“ Lätti?! Oleks tore minna reisile kogu bürooga. Meid on kümmekond inimest, seega vaatame pigem lähemal asuvaid sihtkohti.

Kadri Klementi: Või ehk hoopis Soome? Kihnu? Manilaiule? Jah, kuskile, kus tähistada seda, et tore reisiseltskond on varnast võtta!

Aet Ader: Kindla sihtotstarbega arhitektuuripreemia on ilus mõte. Ruum on midagi sellist, mida on vaja päriselt kogeda. Pelgalt fotode ja jooniste vaatamisest ei saa arhitektuurielamust.

Laureaatide reisikajastused on inspireerivad. Näiteks on meelde jäänud, et Laura Linsi ja Roland Reemaa võtsid mõni aeg tagasi ette põhjaliku USA arhitektuuriekspeditsiooni. Täiendusõpe reisi kujul tähendab keskkonnavahetust, hingetõmbepausi ja uue kogemist. Selleks ei pea ilmtingimata teisele mandrile minema. Oleme alati mõelnud, et seda oleks tore teha kogu meie loomingulise kollektiiviga. Eks vaatame, kui kaugele tee meid viib!

Kuivõrd põhjendatud on Eestis noorte arhitektide tunnustamine ja vanuse ülempiir 40 eluaastat? Meil siin vist pole valdkonnas sellist hierarhiat kui Lääne-Euroopas, kus püünele pääsetakse tõesti ainult vanemas eas?

Hunt: Meil on auhindamine hästi isikupõhine, sellega osatakse suhestuda ja seda vahendada. Meie neljaliikmeline meeskond on premeeritute hulgas esimene nii suur seltskond.

Klementi: Žürii on iga kord isesugune ja seega ka valiku tegemise taust, otsus ja laureaat. Võib-olla ei peaks tõesti preemia puhul eraldi alla joonima noorust, kui žürii otsuses kajastub hoopis näiteks see, millist tegutsemissuunda arhitektuurivaldkonna-siseselt hetkel oluliseks peetakse või millised on praegused jõujooned arhitektuuris. Need on palju huvitavamad näitajad kui vanus. Uutel tulijatel on muidugi vaja ka kolleegide tunnustust ja julgustust oma asja ajamisel.

Kadri Tõugu: See on tore, et tõstetakse esile arhitekti tööd ja mitte ainult ehitist. Kuna on mõeldud just noortele, siis tekib ka võimalus rõhutatult tunnustada just eksperimentaalsust ja algatusi väärikate arhitektuuriteoste kõrval.

Ader: Pärast seda, kui liidu üldkogul üllatuslikult president Alar Karis ja liidu president Andro Mänd olid meid lavale kutsunud ja kätt surunud, juhtus minuga midagi ainukordset. Ma sain aru, kui oluline on usaldus. Seisin pärast tseremooniat fuajees sigina-sagina keskel kohvilaudade juures ja mõtlesin alustada vestlust väärika kaasnominendi ja muu hulgas palju auhinnatud EKA maja ühe autori Joel Kopliga. Ühtäkki tuli minu juurde Joeli laps, lihtsalt tuli ja võttis mul sõnagi lausumata käest kinni. Nii seisime seal käest kinni tükk aega, mina 37 ja tema 2 – inimene, kellega ma polnud kunagi enne kohtunud.

See pikk hetk võttis südantliigutavalt kokku nii paljud asjad siin maailmas, eelkõige selle, kui oluline on usaldus. Arhitektuur ja looming vajavad usaldust. Eksperimenteerimine, katsetamine, uuendused, aga mõnikord ka eksimine, mis sellega kaasas käib, eeldavad kindlat tunnet, tugevat õlga õla vastas. Arhitektuur võib langeda lihtsalt normide, standardite, juriidika ja tehniliste lahenduste lõksu. Professionaalselt võib teha pika kogemuse pealt kindla peale lahendusi ja seegi võib olla nauditav, kuid mulle toob sära silma ekslemine ja otsing.

Teiseks tuletas see hetk meelde, kui oluline on aeg ja perspektiiv: kelle jaoks me üldse tegutseme ja mille nimel? See on vana tõde, et arhitektuur ja ruumiloome on väga kaugelevaatav tegevus. Hoone projekti seletuskirjas võib olla selle eluajaks määratud 50 aastat, aga tegelikult on arhitektide tegevuse jäljed tajutavad võib-olla sadu aastaid. Selle kaheaastase lapse lapsed võivad hakata käima praegu projekteeritud lasteaias.

Siinkohal jõuan tagasi vanuseküsimuseni. Mul on sellega seoses kahetised tunded. Ühelt poolt võiks tunnustada veelgi nooremaid, neid, kes on ette võtnud oma esimesed projektid, esimesed sammud oma tee leidmisel. See oleks väga tänuväärne! Teistpidi vajavad pisikest õlalepatsutust ehk ka juba neljakümnele lähenevad arhitektid, nagu seekord meie näiteks. Tegutsetud on juba 10–15 aastat, nii mõndagi on tehtud, seda raske töö vagu juba mõnda aega küntud. Nüüd on küsimus, miks või kuhu edasi.

Premeeritutest anti teada, nagu ikka, pressiteatega, kus on kirjas, et žüriile avaldas muljet teie pühendumine arhitektuuri uuenduslikule tõlgendamisele. Milline on uuenduslik tõlgendamine? Mida te täpsemalt teete?

Hunt: Meie büroo tööde ampluaa on hästi lai, alustades igapäevasest hoonete projekteerimisest kuni õpetamise ja kureerimiseni välja. Igaühel meist on valdkonnad, mis eriliselt huvi pakuvad, ja seega oleme tegelenud nende teemade n-ö turuletoomisega. Mina näiteks algatasin oma magistritööga arutelu arhitektuuri ja polaaralade teemal. Siis avanes võimalus osaleda polaarekspeditsioonidel, projekteerida Arktikasse maastikuradasid. Tegutsen Eesti polaarklubis, olen korraldanud loenguid ja töötubasid, mis toovad kokku polaarteadlased, arhitektid ja disainerid.

Klementi: See on kahtlemata meeltmööda tunnustus, kuigi tegelikult vist millegi eest, mida oleme ise juba kümmekond aastat täiesti loomulikuks pidanud. Kuna arhitektuur sõna otseses mõttes meie kõigi igapäevast elu kujundab, ei saa arhitekt teha vaid korralisi tellimustöid. Ta märkab üsna pea, et linnaelu korralduse olulisi ja sisulisi muudatusi või uuendusi ei saa teha projektijoonistega, vaid alustada tuleb eestpoolt: lähteülesandest, visioonidest, mõttemaailmast jne. Ühiskonna nügimine on põnev, keeruline ja jah, mõnikord ka tüütu.

Teie büroo põhituumikus on algusest peale naised, mis pole siinsel arhitektuuriväljal just päris tavaline. Kas naised teevad teistsugust arhitektuuri või mõtlevad ruumist teisiti kui mehed?

Ader: Ma olen nõus taani arhitekti Dorte Mandrupi öelduga: „Ma pole naisarhitekt, ma olen arhitekt.“ Usun, et tulevikus ei määra sugu eriala. Seda enam, et uuringute järgi töötab Euroopas arhitektuurivaldkonnas rohkem naisi kui mehi. Miks seostab meedia või vanem generatsioon arhitekti ameti ühe sugupoolega?

Tõugu: Õnneks on ühiskonnas soorollide osas järjest vähem eelarvamusi, kuigi mõnikord üllatavad need just varjatult või alateadlikult. Arhitekti igapäevatöös ei ole minu puhul määrav olla naisarhitekt, pigem olen tähele pannud kolleegidega sarnaseid ruumi puudutavaid väärtushinnanguid, millest lähtuvalt oma tööd teeme. Siin pean oluliseks just kunstiakadeemia panust: seal ei valmistata arhitekte ette kui osavaid käsitöölisi, vaid vormitakse ka keskkonnast hoolivat ja tulevikku vaatavat maailmapilti.

Hunt: Mulle on viimased aastad olnud hästi põnevad ja arendavad just ettevõtte juhtimise külje pealt. Nelja aasta jooksul olen saanud meeskonna kasvatada mitmekordseks ning hoidnud elus meie algselt loodud loomingulise vabaduse võtta teha just need projektid, mis kellelegi hingelähedased on. Olen olnud nii loominguline tegija kui ka organisatsiooni juht ning see on hästi äge, kuigi kohati ikka väga pingeline, kui kogu vastutus lasub vaid minu õlul. Naisena selles rollis olla on kindlasti keerulisem: näen seda vahel ehituskoosolekutel, aga ka isikliku elu prioriteetide seadmisel.

Nagu välja toodud, tegutsete laia haardega ning võtate ette eriilmelisi ja mitmes mõõtkavas projekte. Olete kureerinud näitusi ja Tallinna arhitektuuribiennaali, õpetanud, kirjutanud, kavandanud avalikku ruumi, suuremaid hooneid, aga ka väikseid minimaju. Kindlasti on nende ettevõtmiste seas selliseid, mis väärivad eraldi väljatoomist või on arhitektina kasvamisel ja arenemisel eriti kasuks tulnud. Millised need projektid on?

Hunt: Hästi põnev on olnud Singapuri saatkonna ja esitluskeskuse projekteerimine. Vastan küsimustele praegu ka Singapurist, sest vaatame siinsete ehituspartneritega üle viimased tehtud tööd. Projekteerida midagi harjumuspärasest nii teistsugusesse keskkonda on olnud suur väljakutse. Mulle on oluline ka igapäevane väiksemate hoonete projekteerimine. Praegu on mul töös mitu erilist eramut ja väikemaja. See on selline traditsiooniline arhitektitöö ja ma naudin seda poolt ka väga: tegeleda loominguga, mõelda välja hoone toimimine, organiseerida meeskond ja suhelda klientidega. Hea näide on Maidla loodusvillad. Maidla mõisa ümbritsevasse looduskeskkonda on väikeste luksuslike puhkemajade ehitamiseks sekkutud minimaalselt ning loodud on luksuse ja looduse hea ühendus ning tasakaal. Ka praegu on ehitusjärgus hästi palju ägedaid maju, ootan põnevusega nende valmimist.

Tõugu: Erialasele tööle on huvitavat fookust aidanud seada kureerimine ning näitused. Esimesena tuleb kohe meelde 2013. aasta Tallinna arhitektuuribiennaal pealkirjaga „Ümber töödeldes sotsialismi“, mis andis mitmekülgse sündmuse korraldamise ja suures meeskonnas töötamise kogemuse. Näituste kureerimine annab võimaluse ühte teemat süvitsi uurida. Näiteks sai seda teha 2014. aasta arhitektide liidu aastanäitusel „Mängiv inimene“, kus arhitektid uuendasid lasteaedade ruumi.

Ader: Praegu on meil koos Arvi Andersoni ja Mari Möldrega käsil Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni „Kodupeatus“ kureerimine. See on üks väga intensiivne ja põnev protsess. Meile on alati pakkunud huvi valdkondadeülesed projektid. Biennaali loomingulises meeskonnas on kirjanik Jan Kaus, lavastajad Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspu, helilooja Markus Robam, stsenograaf Kairi Mändla, kaasa on löönud IT-ettevõtted Platvorm ja Thinnect, kes arvutab reaalajas energiamärgist, ning Stuudio Stuudio graafilised disainerid jpt.

Oleme nõustanud ja loonud palju lahendusi haridusasutustele, näiteks lasteaedadele. Nende projektide eesmärk on säästlikkus. Alati pole mõtet lammutada, vaid tuleb kasutada ära ruumipärand, aga luua nüüdisaegsele õpikäsitusele vastav uus ruumikvaliteet.

Oleme töötanud veel mitme avaliku ruumi projektiga. Näiteks oleme saanud esimese preemia Lihula peatänava ja Paide keskväljaku võistlusel ning nende edasine projekteerimine on käsil.

Vaatame lõpetuseks tulevikku ja ennustame, mis meie ruumilise keskkonna arengut edaspidi mõjutab. Millised on arhitektuuris olulised teemad järgmisel viiel kuni kümnel aastal?

Hunt: Jälgin põnevusega, mida tehisaru meile pakub, kuidas see arhitektide tööd mõjutab. Proovin olla avatud. Alles hiljuti, kui kavandasin ühte eramut, proovisin oma soovi Midjourneyle kirjeldada: punased tellised, mustad aknaraamid, neli hoonemahtu, hoonete vahel suur klaasist talveaed jne. Ilusad pildid, mis tehisintellekt mulle välja pakkus, olid varem loodud kujutiste kombinatsioonid, aga vähemalt sain kiiresti visualiseerida, mida ma ei taha. Usun siiski, et inimese looming saab tehisarust siiski inspiratsiooni ning intuitsioon vajaliku tõuke ning kokkuvõttes sünnib sümbioosist midagi erilist või olulist.

Ader: Usun, et ka tulevikus on oluline koostöö. Arhitektuur on kollektiivne tegevus. Kui ka tehnoloogilised vahendid on abiks, siis koostööd teiste inimestega peab ikkagi tegema ja ka hoone ehitamisel ei kao inimkäsi ehitusplatsilt. Olen äärmiselt tänulik, et meil on aastaid olnud võimalus töötada koos inspireerivate inimestega, nagu ka Arvi Anderson, Katrin Koov, Helmi Langsepp, Mari Möldre, Nele Šverns, Kristian Taaksalu ja Jekaterina Zakilova.

* Elo Kiivet, Arhitektuur on kirg. – Sirp 27. IV 2018.