Ka Eesti meedias kirjutajad (Mark Soosaar, Maria-Kristiina Soomre, Margit Mutso) on konkreetse toru poliitilisest kontekstist kirjutades läinud hajusaks: „Seda küll võib, lausa peab tõlgendama poliitilisena, aga mitte kahtlase rahvusliku õiglustunde jaluleseadmise aktina”, kirjutab Soomre. Mark Soosaar tunnistab, et temagi ootas kriitilist sõnumit, kuid pöörab etteheite kohe positiivseks, leides, et vahvas kollases torus ongi lastel lõbusam mängida. „Kindlasti pole see rõõmsavärviline naftajuhe (?) mõeldud otseselt näpuga näitamiseks Saksamaa või Venemaa suunas,” kirjutab Margit Mutso, aga siiski leiab, et eks ta ikka „pisut etteheitvana” sellel kohal mõjub. Miks ta siis sellele kohale ehitati, kui ta isegi etteheitena ei tohtinud mõjuda?

Toru kiitnud Maria-Kristiina Soomre süüdistas projektist teisiti arvajaid varmalt juba ette müütilises eesti kadeduses, justkui üritades eos kõik teised arvamused välistada. No ei tule see teistmoodi arvamine mingist kadedusest, vaid ikka eksponaadist endast, milles napib selget positsiooni. Puudu on see miski, mis ready-made objektist kunstnikupositsiooniga teose teeks, ja nii seda tõlgendataksegi vahvast laste mängutorust kuni poliitilise avalduseni, misjuures, nagu nüüd väidetakse, poliitilisena seda justkui võiks, aga ometi ei tohigi tõlgendada.

 

Arhitektuur on kunst, arhitektuur on kõik

Tänaseks Cincinnatti kunstimuuseumi direktori kohale maandunud kuraator Aaron Betsky teemavalik „Out there: Architecture Beyond Buildings” („Väljas: arhitektuur väljaspool hooneid”) soosis kõike mittearhitektuurset, sealhulgas installatsioone, mida oli tavalisest rohkem nii Giardini aias kui Arsenales. Kommertsarhitektuuri laine on kõikjal jõuliselt üle käinud ning igatsus tagasi kunsti kaitsvasse rüppe igati põhjendatud, siia juurde veel meenutusi „paberarhitektuuri” aegadest, mis paljudes leebet nostalgiat tekitavad. Ka nendes, kes vahepeal edukalt kinnisvara-arhitektuuri teinud.

Kui Kurt Fosteri biennaalil („Metamorfoosid”, 2004) kulus mul Arsenale kuraatorinäituse vaatamiseks kaks päeva, siis Betsky ekspositsioon ei võtnud rohkem kui pool. Tuntud nimed ja suured installatsioonid täitsid järjest terveid saale, kuid väga kauaks vaatama ei paelunud. Tundub, et tänavune biennaal oli tavalisest sihiteadlikumalt meediale orienteeritud, on ju telepildis märksa lihtsam edastada efektset skulptuurarhitektuuri kui kaasamõtlemist eeldavat sõnumit „globaalsest tihedusest” (eelmise biennaali kuraatori Richard Burdetti Arsenale kuraatorinäitus „Cities”).

Nii nad üksteisele lähenevad: meedial on vaja efektset arhitektuuri ning arhitektuur muutubki järjest show’likumaks. Suhtlemise ekstaasi nimel (Baudrillard’i väljendit kasutades) kipuvad mõlemad oma tegelikku olemust maha salgama: meedia ei edasta juba ammu enam muud kui pealispinda ning arhitektuur omakorda on valmis maha vaikima oma sügavamad tõekspidamised. Meedia püüdmise seisukohast oli küll mõistetav, kuid arhitektuuribiennaalil keeras siiski vindi üle alasti paarike Philippe Rahmi installatsiooni avamisel. Aga, noh, arhitektuuribiennaalidel on varem ka lausa pornot olnud, ikka selleks, et näidata, kuidas arhitektuur haarab elu kõigis selle avaldustes.

Arhitektuuribiennaaliga seoses on ka juttu olnud eurovisioonistumisest: suur maht, keegi niikuinii süveneda ei jõua, nii et polegi mõtet põhjalikuma ekspositsiooniga tulla, peab olema lihtsalt vaimukas. Võib öelda, et erinevalt muusikast, kus „Rostrumid” ja Eurovisioni lauluvõistlus hoiavad kerge ja tõsisema muusika selgelt lahus, on arhitektuuribiennaal mõlema segu, kõik žanrid segamini koos.

Eesti on seni biennaali Eurovisioni lauluvõistlusena võtnud, Veneetsias pole seni veel ühtki arhitektuuriobjekti eksponeeritud (kõige lähemal oli ehk „Simulacrum”, kuid sealgi moodustus uuemast arhitektuurist pigem „tapeet”). Vaadates, kuidas teised riigid oma arhitektuuri ei häbene, milline see ka poleks, oleks ehk meilgi aeg sellest krambist üle saada ja näidata ükskord midagigi Eesti tegelikust arhitektuurist.

Oma maa arhitektuurist pakuvad seekord hea ülevaate Hispaania, Inglismaa ja eriti Prantsusmaa, mis on vabad eksponeerimise „atraktiivsuse” krambist ning lasevad kõnelda arhitektuuril endal. Prantsusmaa torude otsas kiikuvad maketiboksid, mida liigutada saab, oli suurepärane eksponeerimisleid, mis funktsionaalselt hästi põhjendatud. Süvenemist eeldasid loengud ja arutelud (Hollandi paviljon jm), arvutid, kust infot juurde otsida (Taani „Ecotopedia”). Kui kunsti harrastamine kõrvale jätta, domineeris biennaalil ettearvatult ökoloogiline sõnum, mis on muutunud „nii õigeks”, et seda pedaali sõtkutakse juba igal tasemel. Teravmeelsemaid ökokommentaare oli Saksa paviljoni installatsioon paradiisi aiast, kus saalitäis õunapuid oli ükshaaval prožektorite ja tilgutite alla pandud, millega neisse rohelist lahust sisestati.

Kahetsusväärselt kaugele Arsenale lõpusoppi olid ära peidetud Hiina papist, vineerist ning ratastel majad, mis oma sõnumi poolest oleksid hoopis rohkem sobinud arhitektuurinäituse avaakordiks: papist maja (kahekorruseline ja sinna sai sisse minna) koosnes arhitektide kalkarullide torudest ning nende pappkarpidest. Iga vapralt vihma trotsinud papist „fassaadikivi” kuulutas, et ta on otse arhitekti laualt tulnud. Samas oli telliseid meenutav sein, millest enamik biennaalikülastajaid mööda jalutas, kuid kes vaatama jäi, vaatas kaua. „Tellised” olid tehtud katusekivide tükkidest, roost ja mudast. Hiinas oli võimalus ka näha, kuidas tellisehitiste lammutamise puhul need ükshaaval puhtaks toksitakse ja taaskasutusse võetakse. Meie pillavalt lammutamiskultuurilt sellist säästvust loota oleks muidugi lapsemeelsus.

 

 

 

Venelased biennaalil

Järgmise seisukoha eest võib mustvalge maailmapildi esindaja mind juba ette našistiks tembeldada, kuid pime pidi olema see, kes ei märganud, kui tugev oli seekord Venemaa paviljon. Moskva kaasaegse arhitektuuri keskuse tehtud ekspositsioonis ei ole mingit propagandat ega ka edvistamist. Küsimusepüstitus oli selgelt erialakeskne: vene ja välisarhitektide konkurents. Kujuteldaval malelaual mängivad vene arhitektid punastena (mõjus eneseirooniliselt), ning välisarhitektid valgetena. Kes on kapitalistliku infrastruktuuri väljaehitamises edukamad ja miks? Kommertsarhitektuuri pihta jagub irooniat mitmelt ekraanilt. Ühel neist olid vene ja välismaa staarid üksteisega dialoogi monteeritud, kus ei peljatud avameelseid nüansse (näiteks välisarhitektide kommentaarid selle kohta, kuidas Venemaal projektide kinnitamine käib). Keldrisaalis oli veel teine väga „mittevenelik” (kui „venepärasust” pealispindselt võtta) näitus, kontseptuaalne käsitlus maastikest, mis nendesse sündivat arhitektuuri „ette aimavad”. Kokkuvõttes andis see paviljon, millega kaasnes neli köidet kataloogi, väga sisutiheda ja infoküllase ülevaate praegusest Venemaa arhitektuurist. Pole vist vaja lisada, et välisarhitektide probleem on Eestiski oluline, õieti kraadi võrra teravam, sest meie arhitektuurituru parimad palad on ära napsanud vähetuntud välisarhitektid, kellega biennaalile pole mõtet tulla.

Kui eestlaste sõber Mihhail Belov räägib Vene paviljonis ekraanil juttu, siis tema põlvkonnakaaslane Juri Avvakumov tegi ühes Veneetsia kirikus näituse „Sünnitusmaja”. Seal eksponeeritakse ka üht Vilen Künnapu installatsiooni – eestlased ja venelased on ka hoopis teisiti seotud kui ainult gaasitoruga. 

 

Kõik on arhitektuur

Kui arhitektuur on kõik ja eriti on ta kunst, siis võiks sama pealkirja vabalt panna ka järgmisele kunstibiennaalile. Poleks ju kunstnikud sugugi halvemad arhitektid, pigem ehk paremadki, kui kriteeriumideks ainult vormiloome ja fantaasia võtta. Pole arhitektuur võõras ka filmitegijatele ega tantsijatele, filmides lavastatakse ju ka arhitektuuri.
Nigel Coatsi biennaaliinstallatsioonis näiteks „tantsiti ruumi”, väljas oli koomikseid ning sai ka ise planeerida-projekteerida. Vaimukas oli arhitektuuri käsitlemine spordina. Näitusesaalis rippus poksikott ja mida ägedamalt seda taoti, seda värvilisemaks ja sarvilisemaks muutus püstjas kastmaja ekraanil. Loogiline, et mida noorem arhitekt, seda kõvahäälsem ja ekstravagantsem on tema arhitektuur.

Mitmendat korda võis näha Zaha Hadidi vanu akvarelle, aga kes neid näinud pole, neil oli kindlasti huvitav. Arsenales eksponeeriti Hadidi voolavat mööblitükki, millesarnaseid samuti varemgi nähtud, mistõttu oleksin eelistanud pigem tema uuemate tööde vaatamist. Ka tänavune premeeritu Gehry kasutas tervet saali vaid ühe toasuuruse puidust maketifragmendi jaoks (Moskvasse projekteeritav erahotell), Giardini peapaviljonis aga näitab Gehry oma vanu, juba museaalseid makette.

Mitmeplaaniliselt tähendusrikas oli Herzog & de Meuroni ning Ai Weiwei toasuurune installatsioon, kus laeni ulatuvat globaalvõrgustikku hoidsid tugevate sõlmedena koos talupoeglikult tahumatud puutoolid.

Huviga ootasin, kuidas Betskyga haakub Rem Koolhaas, kes arendab ju igale oma suuremale projektile teoreetilise polsterduse. Hollandi saalis näidati avamisel filmi Koolhaasi kuulsast Bordeaux’ villast (1988), kus selle arhitektuuri tutvustatakse väga omapärasel moel. Kaamera jälgib koguka koristajamammi tegemisi, kes tõmbab kardinaid, pühib tolmu, venitab tolmuimejat mööda ülimoodsaid kitsaid keerdtreppe (sest mujalt lihtsalt ei saa), suhtleb aknapesijatega, kes redelitega akrobaaditrikke teevad, ning vaatab koos torumeestega, kuidas lekkivast laest vesi otse televiisori peale soriseb. Lõpus lastakse ka arhitekt kommenteerima: „Seda ma küll ei mõelnud, et ta mööda spiraaltreppi tolmuimejat peab tirima, pühkigu lapiga,” ütleb Koolhaas. Seda filmi nagu ka biennaalifilmi, kus Betsky kommenteerib oma kuraatoripaviljoni tegemist, saab vaatamiseks laenutada meie arhitektuurimuuseumi filmoteegist, samas on olemas ka biennaali kataloogid.

Ei tea, kas sellepärast, et olen juba pikemat aega katkisi maju pildistanud, kuid Poola paviljoni fotod jäid kohe silma. Paviljonis voodis pikutajad arvasin esialgu olevat avamismelust väsinud näitusetegijad, aga selgus, et tegemist on ettepanekuga kasutada näitustevahelisel ajal tühjana seisvaid paviljone hotellina. Paviljonipreemia võitnud Poola näituse „The Afterlife of Architecture” fotokollaažidelt näeme, kuidas Fosteri klaasist hotelli paigutatakse räpane tehas, lennujaamadesse lehmakari, uusbarokne pühamu topitakse täis veekeskuse lõbusavärvilisi torusid ja ülikooli raamatukogust saab ostukeskus. See on meie igapäevane elu, see kõik on ka arhitektuur, ees ja taga, sees ja väljas, kõrval ja juures.