Kultuurkapitali preemia kandidaate võivad esitada nii institutsioonid kui eraisikud ja alati on väike oht, et mõni vastvalminud pärl jääb kahe silma vahele, kuid esitatud objektide nimekiri annab siiski hea läbilõike aasta jooksul arhitektuurivaldkonnas toimunust ja isegi veidi aimu ühiskondlikest protsessidest Eestis. Kui nullindate algul domineerisid preemiate nimekirjas bürood, kaubamajad ja eramud ning keskel hotellid ja kortermajad, siis kümnendi lõpus, ühtlasi ka ühe majandusajastu lõpus, on pilt kõige mitmekesisem: esindatud on bürood, kortermajad, haridusja kultuuriasutused, isegi politseihoone ning terve rida teisi munitsipaaltellimusel valminud objekte, mitmedki neist valminud arhitektuurivõistluse tulemusel. Ainult albumi esinduslikke lehti lapates võib jääda kahe silma vahele asjaolu, et suure osa uhkete büroo- ja kortermajade akende taga haigutab  igatsev tühjus.       

2009. aasta arhitektuuripreemiate puhul torkab silma, et kõik auhinnatud objektid on tugevalt sotsiaalse iseloomuga, kuid eri eluvaldkonnast. Märgilise tähtsusega sündmus on arhitektuuri aastapreemia määramine ruumile majade vahel mitte majale! Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik said peapreemia „2009. aasta kõige suurejoonelisema arhitektuurisündmuse – uue kvaliteedi eest linnaehituses  ja avaliku ruumi loomisel”. Objektipreemia nominent Rotermanni uus ja vana jahuladu (H. Grossschmidt, T. Hayashi, Y. Azukawa) suudab ka enda ümber luua väärt linnaruumi. Väikeobjekti preemia pälvinud lõbus Lasva veetorn (Veronika Valk) aitab elu sisse puhuda vaiksele maanurgale kaugel Lõuna-Eestis. Parim restaureeritud objekt on Lunastaja kirik Nõmmel (Fredi-Armand Tomps), sisekujunduses võitis ülekaalukalt Baltika büroo (AB Studio  3, 3+1 Arhitektid), kus vana tööstushoone imago on säilitatud ja loodud nutikas ja funktsionaalne, avatud suhtlust ja loomingut toetav büroomaastik.     

Tegemist on esindusalbumiga, linnaehituslikest ja kultuuriteoreetilistest protsessidest siit aimu ei saa. Kulka on vahelduva eduga andnud välja ka urbanistika ja teadustöö preemiaid, kuid iga-aastane traditsioon on anda välja vaid tegevuspreemia. 2009. aastal pälvis selle Ilona Gurjanova rahvusvahelise  „Disainiöö” peakorraldajana. Kuus esimest arhitektuuriaasta kogumikku on koostanud ja toimetanud kunstiteadlased (Piret Lindpere, Epp Lankots, Liina Jänes, Karin Paulus), kes olid ühtlasi ka preemiažürii liikmed. Kaks viimast raamatut on kokku pandud arhitekti käega. Margit Mutso on koos režissöör Peeter Brambatiga aastast 2002 igal aastal vändanud arhitektuuripreemiate kandidaate tutvustava filmi, nüüd on Mutso ka raamatu koostaja rollis.  Toimetaja vahetumisega on muutunud ka kogumik ise: formaat on pisut raamatulikum ja parem käsitseda, sobides siiski endiselt riiulil ühte rivvi varasemate väljaannetega. Kujundaja vahetumine on viimasesse raamatusse kaasa toonud värskema ilme ning selgema, hõlpsamini jälgitava sisujaotuse. Kogumiku sisemist loogikat toetab preemiasaajate paigutamine oma valdkonna objektide peatüki etteotsa (enne olid premeeritud objektid kõik  raamatu alguses). Toimetaja teene on korralikele majaplaanide kõrvale lisatud asendiplaan, mis laseb paremini aimata objekti konteksti kui fotodelt näha. Kõiki albumisse valitud objekte saadab lisaks piltidele-plaanidele asjalik kirjeldus ning žüriiliikme kommentaar, premeeritud objekte ka autori mõttekild. Kogumik on väärtuslik eelkõige informatiivse pildialbumina – rõõm on näha, et fotovaliku tase on ühtlane ja laitmatu. Arhitektuuri hästi tunnetavate fotograafide hulgas paistab tuntud tegijate Kaido Haageni ja Arne Maasiku kõrval silma Reio Avaste, kes ise samuti erialalt arhitekt. Väga sümpaatne on iga objekti juures lisaks efektsetele üld- ja detailifotodele näha vaadet, kuhu on haaratud võimalikult palju hoone keskkonda, sest vaid konteksti asetatuna võib aimu saada hoone reaalsest ruumimõjust.