Mitmetes Euroopa piirkondades on sisserändajate vood toonud kaasa sotsiaalse tasakaalutuse ning vahel isegi vastuseisu. Sotsiaalne õiglus, tarastatud ühiskonnad ning uus agulipõlvkond teevad kõikjal palju muret. Linnarägastike elusoonte igapäevane infarkt ainult süvendab seda segregatsiooni. Tundub ka, et turg on kaotanud sideme inimeste vajadusega kodu järele: tuhandetel on kodud, mis neile ei meeldi, ja teised soovivad kodu, mida nad endale lubada ei saa. Pealegi avaldab ka ülemaailmne majanduskriis kinnisvaraturule ja -arendusele üha suuremat mõju. Kuigi praegune ülemaailmne majanduskriis on teise ja suurema, kliimamuutuste kriisi tagaplaanile lükanud, käsitlevad USA presidendi Obama eeskujul kõikjal maailmas valitsuste majanduse elavdamise meetmed raha kulutamist keskkonna hüvanguks. Simon Foxell on avaldanud Euroopa arhitektuuripoliitika foorumis arvamust, et „paljud igatsevad taga ranget arhitektuuri, mille positiivne mõju on nii moraalne kui ka rahaline, mis tunnistab uusi olusid ning võtab vaguralt ja häbistatult vastutuse mineviku vigade eest enda peale”.
Sellest ei ole siiski mingit kasu ajal, mil tuleb kasutada ühiskonna viimaseid rahavarusid, et investeerida tulevikku. Isegi juhul, kui me ei saa seda rahaliselt endale lubada, tuleb viivitamatult ära kasutada kogu meile jäänud fossiilkütus, et ühiskond tulevikuks ette valmistada. Kui jääme ootama ülemaailmse majandusolukorra paranemist, ei saa me kliimamuutuse ümberpööramiseks vajalikke kulutusi enam kuidagi katta. Peame valmistama oma ehitised kohe ette äärmiselt vähese süsinikutarbimisega maailma, üha rängemate kliimatingimuste, merepiiri tõusu ja isegi suuremate putukakolooniate jaoks. Peame investeerima uude, vähese süsinikutarbega infrastruktuuri, kindlustama oma kodud ja ehitised tuleviku vastu. Kindlasti ei jää püsima viimaste aastate arhitektuuritegevuse peamised valdkonnad, uued pilvelõhkujatega linnad kõrbepiirkondades, hiigelsuured kontorihooned ja kaubanduskeskused ning iseäranis lennujaamad.
Vajadus luua rahulolu pakkuvaid ja vastupidavaid linnaelamuid, mille ehitamisel kasutatakse suures osas kohalikke materjale ning mis on elamis- ja kasutuskõlblikud ka soojemas ja ettearvamatumas kliimas, on arhitektuuri peamine väljakutse. Paljudes Euroopa linnades on isikupäraseid (kuid omavahel seotud) hoonekompleksse, kuid nende lohakad ja inetud äärealad, äärmuslik ebavõrdsus ja sotsiaalne eraldatus teevad neist tihti ebaõnnestunud linna hoiatava näite. Kuigi majanduskriisi ajal on ehitamiseks vähem kapitali, ei tohiks lasta sellel piirata arhitektuuri ambitsioone. Keskkonnanõuete tõttu peab arhitektuur saavutama midagi erakordset; süsinikutarbeta ehitisi praegu peaaegu ei ole, kuid sellised peavad järgmise kümne aasta jooksul saama normiks. Arhitektuuri rolliks saab luua selliseid paiku, mis vastavad ülemaailmsetel tippkohtumistel esitatud väljakutsetele, olgu see siis G20 või veelgi tähtsam, Kopenhaageni tippkohtumine 2009. aasta novembris, ning seda tuleb teha nii, et see aitaks keerulistel aegadel meeleolu hoida. Igal aastal investeeritakse mitu miljardit maksumaksja raha hoonete ning teede, sildade ja muu infrastruktuuri ehitusse, need mõjutavad suurel määral meie elukeskkonna kvaliteeti. Miks mitte kogu seda raha parimal võimalikul viisil kasutada?
Praegu kulutatakse suur osa sellest ilma igasuguse kultuurilise eesmärgi või ambitsioonita. Kujundusnormid ei kuulu üldjuhul rahastajate, arendajate ja ehitusfirmade lepingutesse. Miks mitte kaasata kujunduskvaliteedi nõuded, kui riik osaleb rahastamises? Ma ei mõtle selle all stiili või disaineri ettekirjutamist, vaid lihtsalt hea arhitektuurikvaliteedi tagamiseks vajalike tingimuste loomist. Lõppude lõpuks ei tohiks bilansis kajastuda mitte üksnes finantskapital, vaid ka tehiskeskkonna kultuuriväärtus. Heasse arhitektuuri investeerimine tasub lõpuks ära. Hollandi riigiarhitekt nõustab haridus-,
kultuuri- ja teadusministrit ning ruumilise planeerimise ja keskkonnaministrit arhitektuuripoliitika ettevalmistamise ja rakendamise küsimustes. Selle raames annab ta asjassepuutuvatele ministritele nõu poliitika ja strateegilise arengu valdkonnas, samuti arhitektuuri, linna- ning maapiirkondade planeerimise, infrastruktuuri ja maastikuarenduse valdkonnas ning tagab seadusandluse, määruste ja hariduse kvaliteedi. Riigiarhitekt annab konkreetseid soovitusi ning pakub vajaduse korral välja arhitekte elamuehituse, ehituse või ehituse rahastamisega tegelevatele ministeeriumidele, näiteks välisministeeriumile, kaitseministeeriumile, liikluse ja veemajandusega tegelevatele ministeeriumidele, annab disaini osas nõu ja soovitab arhitekte. Lisaks valitsusasutustele ruumide hankimisele on valitsuse ehitusameti peamiseks rolliks selle hoolde usaldatud ajalooliste ehitiste säilitamine. Riigiarhitektil lasub peamine vastutus ajalooliste ehitiste ja monumentide hooldamise kvaliteedi eest.
Suurem osa ajaloolistest ehitistest asub ajaloolises linnamiljöös, mis on osa linna kaitsealast. Enamik neist ehitismälestistest on hooned, mis kujundavad piirkonna kuvandi ning asuvad ajalooliste linnade strateegilistes punktides. Mõned ajaloolised ehitised on meie riigi või kultuuriidentiteedi sümbolid. See on osa ühismälust, mille eest vastutab riigi valitsus. Riigiarhitekt osaleb mitmetes ehitusameti ja muude instituutide uuringuprojektides, ta on ka ameti ning riikliku ajalooliste ehitiste teenistuse vaheisik. Ta vastutab valitsushoonete paigutuse, arhitektuurilise kvaliteedi ja ehitismälestiste hoolduse eest ning pakub välja arhitekte kõigi projektide jaoks, mis teostatakse valitsuse ehitusameti järelvalve all. Riigiarhitekt annab nõu ka kõigi kommunaalning infrastruktuuri projektide puhul, kus riik on otsene lepinguosaline või millega riik on rahaliselt seotud. Pakkumine pole avalik, seda peetakse kõige sobilikumaks nii kvaliteedi kui ka igaaastaste projektide täitmise huvides. Iga aasta detsembris kutsub Hollandi riigiarhitekt järgmise aasta projektidesse kandideerima (arhitektid, restaureerimisarhitektid, sisekujundajad, linnaplaneerijad ning aia- ja maastikuarhitektid).
Kandideerida saab aasta jooksul. Eelmise aasta novembris vastu võetud Euroopa Liidu Nõukogu resolutsioonid on Euroopa arhitektuuripoliitika foorumile ja teistele institutsioonidele ning organisatsioonidele suur väljakutse, mis tähendab arhitektuuri positsiooni paranemist Euroopa tasemel ja kõigis organisatsiooni liikmesriikides. Resolutsioonides on mainitud, et arhitektuur kultuurilist loomingut ja uuendusi hõlmava valdkonnana, milles sisaldub ka tehnoloogiline element, kujutab endast märkimisväärset näidet selle kohta, mida kultuur saab säästvasse arengusse panustada, arvestades selle mõju linnade ja metropolide kultuurimõõtmele ning samuti majandusele, ühiskondlikule sidususele ja keskkonnale. Eriti praegusel kriisiajal on vaja ümber mõtestada heaoluriik ning tingimused, mis avalikul sektoril tuleks luua uue ja dünaamilise sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise tegelikkuse võimaldamiseks. Lõppude lõpuks on arhitektuur valdkond, kus saab ühitada vastukäivad huvid ja sünteesida need tulevikunägemuseks, sel on mängida lõimiv ja uuendusmeelne roll linnade säästva arengu rakendamisel.
Kuigi see võib tunduda kummaline, ei kasutata üldjuhul arhitektuurivaldkonna panust ühiskonna säästva arengu planeerimisel ning sellekohaste otsuste langetamisel. Arhitekt kaasatakse ehitusfaasis. Sellest hoolimata tuleks XXI sajandi arhitektidel, eriti noortel arhitektidel mõjutada üldist arutelu ja panustada algusest peale oma visiooniga. Euroopas on üle poole miljoni arhitekti, kes seisavad silmitsi kahanevate portfellide, tühistatud tellimuste ning kokkukukkuva ehitussektoriga. Majanduskriisi, majandusliku ja sotsiaalse tasakaalutuse ning konfliktide perioodil peab arhitektuur ümber mõtestama oma rolli ühiskonnas ja oma kultuurilise tähenduse. Ehitamise asemel tuleks arhitektidel kasutada võimalust keskenduda oma rollile arvamu
sjuhtidena ning näidata teed säästva ühiskonna loomise suunas. Neil tuleks muuta arhitektuuri kultuurilist tähendust ühiskonnas ja luua nägemus tuleviku ühiskonnast, leida uus tasakaal elanikkonna vastuoluliste huvide, majandusvaldkonna huvirühmade ning kultuuriliste ja ökoloogiliste väärtuste vahel. Arhitektid peavad tagama, et säästvast arengust ei
saaks tühi poliitiliselt korrektne hüüdlause, vaid et see tähendaks kompleksset reaalsust põhjalike asjatundjate poolt välja töötatud strateegiatega, mis on mõistetavad nii avalikkusele kui ka poliitikutele, kes peavad otsuseid langetama. See on minu arvates meie aja arhitektuurivaldkonna peamine ülesanne. Euroopa arhitektuuripoliitika foorum peab oma peamiseks ülesandeks mängida siinjuures stimuleerivat ja toetavat rolli. EFAPi liikmed kõikjal Euroopas tegutsevad, et levitada sõnumit arhitektuuri rolli kohta säästvas arengus ning korraldada selle eesmärgiga seonduvaid koosolekuid ja tegevust. Eelmisel nädalal koostasime Prahas esimese tegevuse bilansi, mis loodetavasti tõstab teadlikkust arhitektuuri jõu ja potentsiaali kohta parema Euroopa loomisel ning vastab Euroopa kodanike vajadusele mugava, külalislahke, turvalise ning mis kõige tähtsam, säästva elukeskkonna järele. Loodan, et lähitulevik lisab uusi ideid ning indu säästva arenguga seotud strateegiate väljatöötamiseks ja püsivate kodude loomiseks.
Tõlkinud Avatari tõlkebüroo
Konverentsil „Riik kui kodu” Kumus 27. IV peetud ettekande lühendatud variant.
