Filmi ja arhitektuuri seost pole raske leida: iga linateos leiab aset mingis ruumis, mis tihtipeale on ehitatud, inimese loodud keskkond. Metafoorselt on sarnane ka filmi ja arhitektuuri ülesehitus. Dziga Vertov ehk inimene filmikaameraga on sõnanud ühes 1924. aastal peetud ettekandes: ““Kinopravda” [Vertovi poolt 1922–1925 filmitud ringvaadete sari, n-ö ajaleht ekraanil, millele viitab ka pealkiri – M. V.] on tehtud salvestatud filmimaterjalist, just nagu maja on tehtud tellistest. Tellistest võib teha ahju, Kremli müüri ja palju teisi asju. Salvestatud filmimaterjalist võib ehitada mitmesuguseid filmiobjekte. Nii nagu on maja jaoks vaja häid telliseid, nii on vaja head filmimaterjali, et valmistada filmiobjekti.”
Siiski esineb arhitektuur filmides, kas reaalne või fantaasia vili, enamasti toetavas rollis, mitte esiplaanil. Teisiti on lood arhitektuuri käsitlevate dokumentaalfilmidega, mispuhul ehitised ja keskkond omandavad peaosa (märkimisväärseim mängufilmide erand on Jacques Tati “Playtime”). Mis on filmi eelis kvaliteetse foto ees? Suurimaks plussiks võib lugeda filmi dünaamilist olemust, mis võimaldab ruumis liikudes esitada arhitektuuriobjekti sujuvalt, katkestusteta (erinevalt staatilisest fotoseeriast). Sel viisil on paremini võimalik mõista nii ehitise enda kompositsiooni ja osade suhteid kui sobitumist keskkonda (linnapilti, loodusesse).
Arhitektuuridokumentaalide kogumisel ja linastamisel on arhitektuurimuuseumil olnud juba mitu aastat oluline roll. Seoses filmikogu täienemisega ja Rotermanni soolalao esimese korruse ümberehitamisega nii, et filme on ka võimalik kohapeal vaadata, on põhjust kõigest sellest nüüd juba ka laiemalt juttu teha.
Viimastel aastatel on muuseumi filmikogu jõudsalt kasvanud tänu kultuurkapitali toetusele. Kogus on juba üle saja arhitektuuridokumentaali. Filmid on jõudnud muuseumisse põhiliselt kahte teed pidi: eksisteerivad küll mõned kunstidokumentaalidega tegelevad levifirmad, kuid nendega on Ameerika-kesksuse tõttu keeruline asju ajada. Pealegi pole ka nende kataloogid täiuslikud. Seetõttu on taandunud uute arhitektuurifilmide saamine üsna paljuski isiklikele ja otsekontaktidele välismaa muuseumikolleegidega.
Filmide põhiosa moodustavad Euroopa ja Põhja-Ameerika XX sajandi arhitektuuri puudutavad käsitlused, kuid esindatud on ka vanema perioodi arhitektuur ning eksootilisemad maad (Jaapan, Hiina, Brasiilia). Tüpoloogiliselt võib eristada kolme filmiliiki: esimeses on keskendutud arhitektuuristiilile või liikumisele (juugend, futurism, Bauhaus, art déco, digitaalarhitektuur), teises konkreetse maja ehitusloole ja kujunemisele ning kolmas, kõige suurem rühm, koosneb arhitektide portreefilmidest, mis pakuvad sissevaadet nii arhitektide elukäiku kui olulisematesse ehitistesse. Konkreetse hoone kujunemisest kõneleb 2006. aastal valminud film “Building the Gherkin” (“Ehitades äädikakurki”), kus näidatakse Norman Fosteri vastuolulise Swiss Re kontori ehitamist Londonisse (raketikujuline pilvelõhkuja, mis Londoni kohal kummub). Või siis filmid Berliini uutest olulistest ehitistest nagu Peter Eisenmani holokausti mälestusmärk ja Daniel Libeskindi Juudi muuseum. Pika nimekirja alguses on varamodernistid (Gaudí, Charles Rennie Mackintosh), keskel funktsionalistid (Frank Lloyd Wright, Mies van der Rohe) ja lõpus praegused staararhitektid (Frank Gehry, Zaha Hadid, Jean Nouvel, Bernard Tschumi). Veidi on esindatud ka säästva arengu ja arhitektuuri temaatika (sustainable architecture), mis kogub viimasel ajal üha rohkem populaarsust. Filmid on enamasti inglise keeles. Erandina on eestikeelsete subtiitritega varustatud “Minu arhitekt”, film Louis Kahnist ja tema loomingust.
Eesti arhitektuurifilmide traditsioon pole eriti pikk, kui jätta arvestamata 1920ndate ja 30ndate ja nõukogude perioodi vaatefilmid. Üheks esimeseks praeguse aja arhitektuurifilmiks tuleb pidada 1993. aastal valminud filmi “Eesti funktsionalism” (režissöör Peeter Brambat, käsikiri Mart Kalm), millest on olemas nii eesti- kui inglisekeelne variant. Seetõttu on hea meel tõdeda, et üks viimaseid täiendusi filmikogusse on kodumaine toodang. Kultuurisaade “OP!” pani oma arhitektuuri tutvustavad saatelõigud laserkettale “Sada Eesti maja” ja tulemus on Eesti esimene ametlikult publitseeritud arhitektuurifilm. Kolm ja pool tundi kestev (!) kogumik on ühe soojaga läbivaatamiseks liiga monotoonne (arvestades ka saate muusikalist kujundust), kuid dokumendina, mis sisaldab viimaste aastate olulisemaid ehitisi, on tegemist väärtusliku allikaga.
Muuseumi arhitektuurifilmide kogu puhul on olemas nii mugav kohapeal vaatamise kui laenutamise võimalus. Filmikogu kataloogiga saab tutvuda muuseumi koduleheküljel või raamatukogus.